Читать книгу Hullult õnnelik - Jenny Lawson - Страница 11

Hommikul ärgates leian sageli oma telefonist mulle adresseeritud sõnumeid. Siis loen need läbi ja muretsen, et mind jälitab keegi hullumeelne naisterahvas. Ja jälitabki. See hullumeelne naisterahvas olen mina. Sõnumid tulevad siitsamast.

Mõned sõnumid olen saatnud siis, kui ootan unerohu mõjuma hakkamist, aga enamus on kirjutatud kella kahe paiku öösel, kui olen enda arvates midagi geniaalset välja mõelnud ja kardan seda unustada, kui kohe üles ei kirjuta. Hommikul saan end aga õnnitleda, kuna olen jõudnud sõnumi sisu unustada, kuid neid nähes olen pisut pettunud, kuna need pole niivõrd maailma raputavad, vaid lihtsalt segadusse ajavad. Need ajult saadud läkitused on nõutuks tegevad, kuid ära ei kustuta ma neid kunagi, kuna on tore omada kirjasõpra, kellele vastu ei pea kirjutama, ja kuna ma saan neid sõnumeid lugeda ja mõelda, et lõpuks ometi saab keegi minust aru.