Читать книгу Hullult õnnelik - Jenny Lawson - Страница 8

Autori märkus

Hea lugeja

Sa hoiad seda raamatut käes ja nuputad, kas see on lugemist väärt. Arvatavasti mitte, aga köite vahele on peidetud 25-dollariline rahatäht, nii et osta see parem kiirelt ära, enne kui müüja midagi märkab.^[1.]

Võta heaks.

HULLULT ÕNNELIK on selle raamatu pealkiri. Lisaks on see midagi, mis mu elu päästis.

Mu vanaema tavatses öelda: „Igaühe elus väike vihmasabin sees – vihma, sitapeade ja pasarahe sabin.” Parafraseerisin. Aga tal oli õigus. Me kõik saame kätte oma jao tragöödiat või hullumeelsust või draamat, aga määrav on see, mida me selle õudusega peale hakkame.

Kogesin seda omal nahal paar aastat tagasi, kui mind tabas ränk depressioonihoog, mis oli nii kolossaalne, et ma ei näinud sellest väljapääsu. Depressioonis endas polnud midagi uut. Olen kannatanud mitut tüüpi vaimuhaiguse all juba lapsest saati, kuid kliiniline depressioon on mu pooleldi regulaarne külaline ja ärevushäire mu pikaajaline vägivaldne poisssõber. Mõnikord on depressioon nii leebe, et pean seda ekslikult gripiks või mononukleoosiks, kuid seekordne juhtum oli ekstreemsete killast. Ma ei soovinud tingimata, et elu lõppeks, aga tahtsin, et ta poleks selline sitapea. Meenutasin endale, et depressioon valetab, sest ta valetab. Ütlesin endale, et kõik läheb paremaks. Tegin kõiki tavapäraseid asju, mis mõnikord abiks on, kuid tundsin endiselt lootusetust ja tabasin end ühtäkki tõsiselt vihasena. Vihasena, et elu võib mulle selliseid takistusi teele veeretada. Vihasena selle näiva ebaõigluse peale, millega tragöödiat külvatakse. Vihasena, kuna muid emotsioone polnud mul jagada.

Niisiis võtsin ette oma blogi ja kirjutasin postituse, mis muutis seda, kuidas ma edaspidi elule vaatasin:

Oktoober 2010:
Kõike arvesse võttes on viimased kuus kuud olnud üks kuradima viktoriaaniajastu tragöödia. Täna andis mu abikaasa Victor mulle kirja, milles teatati mu sõbra ootamatust surmast. Võiks ju arvata, et see tõukas mind pöördumatult rahustite ja Regina Spektori laulude allakäigutrepist kuristikku, aga ei. Ei tõuganud. Mul on kurbusest sitaks kõrini, ja ma küll ei tea, mis ora see universumil viimasel ajal perses on, aga mulle AITAB. MINA HAKKAN HULLULT ÕNNELIKUKS – PUHTAST TROTSIST. Seda kuulete? See olen mina naeratamas, sõbrad. Ma naeratan nii valjusti, et seda on kuulda, kurat võtaks. Ma hävitan oma meeletu rõõmuga kogu pagana universumi ja purskan välja pilte kohmakatest kassipoegadest ja tilludest kutsikatest, kelle on lapsendanud pesukarud, ja KURADIMA SÄDELUSSE KASTETUD VASTSÜNDINUD LAAMADEST JA SEKSIKATE VAMPIIRIDE VEREST JA SEE SAAB OLEMA KURADI FANTASTILINE. Tegelikult panen ma praegu aluse tervele liikumisele. HULLULT ÕNNELIKE liikumisele. Ja see saab olema kuradi lahe, sest esiteks saame me kõik PÖÖRASELT õnnelikuks ja teiseks sellepärast, et kõik sinu vihkajad situvad end üllatusest täis, sest need rajakad ei kannata välja, kui sa end korraks lõbusalt tunned, mis siis pöörasest õnnest rääkida, ja see pöörab nende maailma pea peale ja ajab nad hirmust halliks. Mis teeb sind isegi õnnelikumaks. Asja eest. Siis saame meie eelise. Meie: 1. Persevestid: 8 000 000. See punktisumma ei tundu nii rõõmustav, kui ta võiks olla, sest neil on kerge edumaa. Ainult et tead mis? Suva see. Me alustame nullist. Meie: 1. Persevestid: 0.

***

Mõne tunniga sai #FURIOUSLYHAPPY üle maailma Twitteris trendipostituseks, sest rahvas hakkas häälekalt oma elu depressioonikoletiselt tagasi nõudma. Ja see oli alles algus.

Mõne järgmise aasta jooksul sundisin ma end igasugustele tobedustele „jah” ütlema. Hüppasin purskkaevu, mis polnud sissehüppamiseks mõeldud. Käisin hetkeemotsiooni ajel UFOde küttimisretkedel. Ajasin tornaadosid taga. Kandsin kohalikul „Videviku” esilinastusel hunti (kes suri neerupuudulikkusesse) ja karjusin vihastele vampiirifännidele „JACOB ON PARIM!”. Rentisin tunniks laisklooma. Mu uus mantra oli: „Väärikus on ülimalt üle hinnatud ja põhjustab tõenäoliselt vähki.” Ühesõnaga: ma läksin veidi segi – aeglaste, kuid kindlate pursetena. Ja see oli parim, mis minuga juhtuda võis.

See ei tähenda, nagu ma polnuks enam depressioonis või ärevil või vaimselt haige. Veetsin endiselt omajagu nädalaid voodis, kui ma lihtsalt ei suutnud üles tõusta. Peitsin end endiselt iga kord kirjutuslaua alla, kui ärevus muutus liiga suureks, et julgeda püsti seista. Erinevus seisnes selles, et olin talletanud mälestused köielkõndimisest, ammu unustatud koobastes snorgeldamisest ja surnuaedades paljajalu lippamisest, punane ballikleit järel lohisemas. Võisin endale meenutada, et kohe, kui mul on jõudu voodist välja ronida, võisin hullult õnnelik olemise taas käsile võtta. Mitte üksnes oma elu päästa, vaid oma elu kujundada.

Depressiooni juures on midagi sellist, mis aitab või mõnikord käsib sul sügavamalt uurida emotsioone, mida „normaalsed inimesed” ettegi ei kujuta. Kujuta ette, et sul on nii ränk haigus, et mõistus käsib sul end ära tappa. Kujuta ette, et sul on pahaloomuline haigus, mille olemust keegi ei mõista. Kujuta ette, et sul on ohtlik häda, mida isegi sina ei suuda kontrollida ega alla suruda. Kujuta ette, et kõik rahvad elavad rahus. Kujuta ette, et John Lennoni pärijad ei kaeba mind selle viimase lause kasutamise eest kohtusse. Ja siis kujuta ette, et seesama (sageli surmav) haigus on üks halvemini mõistetud haigusi ... selline, millest niivõrd vähesed tahavad rääkida ja mille küüsist paljud kunagi täielikult ei pääse.

Olen sageli mõelnud, et sügavas depressioonis inimestel on välja kujunenud selline äärmuslike tunnete kogemise võime, et nad suudavad ka äärmist rõõmu kogeda viisil, mida „tavalised” inimesed kunagi ei mõista ning selles PÖÖRANE ÕNNELIKKUS seisnebki. See seisneb nende hetkede, kui kõik on hästi, suurepäraseks tegemises, sest need hetked määravad meie olemuse ja on samas hetked, millega relvastunult me lahingusse astume, kui mõistus on me olemasolule sõja kuulutanud. See ongi „ellujäämise” ja „elamise” vahe. See on vahe „duši all käimise” ja „oma ahvist ülemteenrile sinu juuste šampoonitamise õpetamise” vahel. See on vahe „mõistusel olemise” ja „hullult õnnelik” olemise vahel.

Mõned arvavad, et „hullult õnnelik”-liikumine on pelk lollitamise ja ebausaldusväärse käitumise ja karja kängurude küllakutsumise ettekääne ilma sellest oma abikaasale rääkimata, sest kahtlustad, et ta võib „ei” öelda, kuna talle pole kängurud kunagi eriti meeldinud. Ja see oleks totrus, kuna keegi ei kutsuks karja kängurusid endale külla. Kaks on piir. Ma räägin isiklikust kogemusest. Mu mees Victor ütleb, et uus piir on „null”. Minu arust oleks ta pidanud selgemalt väljenduma, enne kui ma kõik nood kängurud rentisin.

„HULLULT ÕNNELIK”-liikumine sünnitas Hõbepaela idee, mis kasvas välja ühest blogipostitusest ja puudutas tuhandeid inimesi, kuigi keegi meist pole tegelikult kunagi ühtegi hõbepaela teinud, sest me kõik oleme käsitöö tegemiseks liiga masendunud. Siin on algne postitus:

Kui vähipatsiendid võitlevad, tervenevad ja haiguse seljatavad, kiidame nende vaprust. Kanname linte nende võitluse ülistuseks. Kutsume neid ellujääjateks. Sest seda nad ongi.
Kui depressioonipatsiendid võitlevad, tervenevad ja haiguse seljatavad, siis me enamasti isegi ei tea sellest, kuna nemad võitlevad pimeduses ... Neil on häbi tunnistada midagi, mida peavad isiklikuks nõrkuseks ... kardavad, et inimesed muretsevad, ja veelgi enam, et ei muretse. Avastame, et ei suuda midagi teha, vaid klammerdume diivani külge ja sunnime end vägisi hingama.
Kui pääsed depressiooni küünistest, valdab sind tohutu kergendustunne, ent sa ei tunne, et seda oleks lubatud tähistada. Võidutunne asendub hoopis hirmuga depressiooni kordumise ees ning häbi ja haavatavusega, kui märkad, kuidas haigus mõjus su perele, tööle ja kõigele, mis omasoodu edasi kulges ajal, mil sina võitlesid ellujäämise nimel. Naaseme ellu õhemate, kahvatumate, nõrgematena ... aga ellujääjatena. Ellujääjatena, kellele kolleegid vastupidamise eest õlale ei patsuta. Ellujääjatena, kelle õlul on rohkem tööd kui varem, kuna nende pere ja sõbrad on tüdinud neid toetamast võitluses haigusega, mida nad mõistagi ei pruugi.
Loodan, et ühel heal päeval näen tervet inimmerd kandmas hõbedast linti märgiks, et nad mõistavad seda võitlust ja rõõmustavad meie igapäevaste võitude üle, kui meil õnnestub oma urust välja rabeleda, näha haavu paranemas ja meelde tuletada, kuidas päike välja näeb.
Loodan ühel päeval terveks saada ja olen päris kindel, et saangi. Loodan ühel päeval elada maailmas, kus isiklikule vaimse stabiilsuse nimel peetavale võitlusele vaadatakse mitte häbi, vaid uhkuse ja avaliku kiitusega. Sulle loodan seda samuti.
Kuid selle kõige algus on aeglasepoolne.
Ma pole end juba kolm päeva vigastanud. Laulan endale pimedas veidraid lahingulaule, et deemoneid eemale peletada. Kui vaja, olen võitleja.
Ja selle üle uhke.
Rõõmustan teist igaühe üle, kes seda loeb. Rõõmustan selle üle, et te oma lahingut peate ja võitmist jätkate. Rõõmustan, et te ei pruugi seda võitlust lõpuni mõista, ent võtate teatepulga üle ja kannate seda, kuni teie kallis lähedane seda taas ise kanda jaksab. Mina jäin ellu ja tuletan endale meelde, et iga kord, kui seda läbi elame, saame pisut tugevamaks. Õpime lahinguväljal uusi trikke. Õpime neid küll hirmsal moel, aga saame neid kasutada. Me ei rabele tühja.
Meie võit.
Me oleme elus.

***

Ja me olemegi ellujääjad.

Soovin, et see raamat aitaks vaimuhaigustega võitlevaid inimesi, aga ka neid, kelle sõbrad või pereliikmed seda võitlust peavad. Tahan näidata, et pole läbinisti halb olla pisut „põrunud”, nagu mu vanaema ütles. Soovin, et mu tütar mõistaks, mis tema emaga halvasti ja hästi on. Soovin lootust anda. Soovin maailma õpetada laulma täiuslikus harmoonias, seejuures ühtegi Coca-Cola toodet müümata.

See raamat pole niivõrd eelmise raamatu jätk, kuivõrd kogumik veidratest esseedest ja vestlusest ning segastest mõtetest, mis on ümber aetud pakiveinist ja nõutute toimetajate valatud vihapisaratest kokku kleepunud. Toimetajatel ei jää muud üle, kui nõustuda minu arvamusega, et on täiesti normaalne uusi sõnu välja mõelda, kui olemasolevad ei sobi, ning et kirjavahemärgid on pigem soovitus, kui kohustus. Selle asja nimi on „susseksikon^[2.]”, rahvas! Loodetavasti näete peatselt isegi, et see on suurepärane järg mu eelmisele raamatule ... kummaline, naljakas, aus ja pisut enam kui natuke omapärane.

Aga parimal võimalikul moel.

Nagu me kõik.

Jenny Lawson^[3.]

1 Mu toimetaja nõuab, et klaariksin ühe asja ära, nimelt et tegelikult pole raa-matu vahel 25-dollarilist rahatähte, mille klaarimine on veidi naeruväärne, kuna 25-dollarilist rahatähte pole olemas. Kui ostsid selle raamatu, lootes selle vahelt leida 25 dollarit, siis minu arvates maksid sa just väärtusliku kooliraha ning õppetunniks on „Ära müü oma lehma viie võluoa eest maha”. Palju aastaid tagasi oli veel üks raamat, mis sama moraali pajatas, aga arvan, et mu näpatud näide on palju huvitavam. See on, nagu oleks muinasjutt „Jack ja oavars” kirjutatud stiilis „Viiskümmend halli varjundit”. Ainult et vähemate pärakupärlite ja oavartega. [ ↵ ]

2 „Susseksikon” on sõna, mille ma just nende sõnade kohta leiutasin, mis tuleb välja mõelda, kuna neid pole veel olemas. See on sulam „susserdamast” ja „leksikonist”. Alguses kavatsesin seda tähistada sõnaga „varastama” (lühendatud sõnadest „sõnavara” ja „sepistama”), aga selgub, et „varastama” on juba ära susseksitud, millest pole midagi, sest „susseksikon” kõlab pisut mahlakalt ja seda on tore hääldada. Proovi ise. Sus-SEKSI-kon. Puhas lust! [ ↵ ]

3 Minu vaimuhaigus pole sinu vaimuhaigus. Isegi kui meil on sama diagnoos, kogeme seda tõenäoliselt täiesti erineval viisil. Käesolev raamat on minu ainulaadne nägemus oma senisest teekonnast. See pole õpik. Kui oleks, maksnuks see tõenäoliselt palju rohkem ning sisaldaks tunduvalt vähem roppusi või jutte võõrastest, kes sulle ette hoiatamata posti teel vagiinasid saadavad. Nagu kõigi teiste lugude, kiirete autode, metsikute karude, vaimuhaiguse ja isegi elu puhul, kehtib siingi vaid üks tõde: sinu läbielamised võivad erineda. [ ↵ ]