Читать книгу Hullult õnnelik - Jenny Lawson - Страница 9

„Sa pole hull. LÕPETA ENDA HULLUKS TEMBELDAMINE,” ütleb mu ema kümmeteisttuhat biljonendat korda. „Sa oled lihtsalt tundlik. Ja veidi ... veider.”

„Ja omadega piisavalt perses, et persetäit rohtusid vajada,” lisan mina.

„See pole hull,” ütleb ema ja pöördub tagasi nõudepesemise juurde. „Sa pole hull ja pead lõpetama enda hulluks tembeldamise, sest siis kõlad nagu kuutõbine.”

Naeran, kuna see on tuttav vaidlus. Oleme seda juba miljoneid kordi läbi teinud ja teeme miljon korda veel, nii et lasen sel minna. Pealegi oli tal põhimõtteliselt õigus. Ma polnud ametlikult hull, aga „hull” on selle kirjeldamiseks palju lihtsam viis, mis ma tegelikult olin.

Paljude hulluarstide järgi, keda ma viimase kahekümne aasta jooksul külastasin, olin hästi toimetulev depressiooni all kannataja ränga ärevushäire, mõõduka kliinilise depressiooni ja kerge enesevigastusprobleemiga, mis tulenes impulsikontrolli häirest. Mul on vältiv isiksushäire (mis on nagu sotsiaalärevushäire amfetamiini laksu all) ja aeg-ajalt ka depersonalisatsiooni häire (mis lahutab mind täielikult reaalsusest, aga mitte niivõrd „see LSD on äge” viisil, kuivõrd „huvitav, mida mu nägu praegu teeb” ja „oleks lahe uuesti emotsioone kogeda” viisil). Mul on reumatoidartriit ja autoimmuunhaigus. Lisaks on selle vaimselt ebastabiilse täidetud muna peale justkui paprikatükkidena puistatud kergekujuline obsessiiv-kompulsiivne häire ja trihhotillomaania – tung endal juukseid välja kiskuda –, millega on alati tore lõpetada, sest kui inimesed kuulevad sõna „maania”, tõmbuvad nad automaatselt eemale ja jätavad sulle täistuubitud lennukis rohkem ruumi. Põhjus võib seisneda selles, et tavaliselt ei räägita täistuubitud lennukis oma maaniatest. See on üks põhjustest, miks mu abikaasa Victor minuga lendamist vihkab. Teine põhjus on see, et kasutan lendudel sageli topiseid teraapialoomadena. Põhimõtteliselt me palju koos ei lenda, sest tema ei saa aru, mis on äge.

„Sa pole maniakk,” ütleb mu ema ärritunud toonil. „Sulle meeldib lihtsalt oma juukseid välja kiskuda. See on sul lapsest saati kombeks. See rahustab sind. Nagu ... kassipoja silitamine.”

„Mulle meeldib oma juukseid välja kiskuda,” selgitasin. „See on natuke teine asi. Seepärast kutsutakse seda nimelt „maaniaks”, mitte „kassipojasilitamishäireks”. See oleks kusjuures nõme haigus, sest lõpuks oleks sul hunnik poolkiilaid kassipoegi, kes sind vihkavad. Issand, loodan et ei saa kunagi üliagarakassikarva­tõmbamissündroomi.”

Ema ohkas sügavalt, aga just sellepärast mulle need vestlused nii väga meeldivadki. Kuna ta pakub mulle teise vaatenurga. Samuti on see põhjus, miks tema neid vestlusi nii väga vihkab. Sest ma räägin talle üksikasju.

„Sa oled täiesti normaalne,” ütleb ema ja raputab pead, nagu ei tuleks keha taolise vale varjamisega toime.

Naeran ja sikutan tahtmatult oma juukseid. „Ma pole kunagi normaalne olnud ja sa tead seda sama hästi kui mina.”

Ema peatus hetkeks, püüdes oma väitele järgmist põhjendust leida, aga see oli üsna lootusetu.

Olen alati loomu poolest närviline olnud, täiesti naeruväärselt. Mu esimene koolimälestus pärineb ekskursioonilt haiglasse, kus arst lehvitas vereproovidega ja mina langesin seepeale otsekohe minestuses hunniku (õnneks tühjade) siibrite otsa. Juures viibinud laste sõnul ütles õpetaja: „Ärge tehke temast väljagi. Ta tahab ainult tähelepanu.” Siis hakkas mu peast verd jooksma ja arst murdis mu nina all katki nuuskpiirituse ampulli, mis sarnaneb suuresti sellega, kui sulle virutatakse nähtamatu haisurusikaga näkku.

Ausalt öeldes ei teadnud ma, miks ma minestasin. Ärevuse hulk oli sama, nagu alati, kuid mu alateadvus oli ilmselt niivõrd ära hirmutatud, et otsustas, et minu jaoks on kõige ohutum paik siruli keset põrandat, sügavas unes keset haiglasiibreid. See näitab mõnes mõttes, milline idioot mu keha on, kuna peale sunnitud narkolepsia on põhimõtteliselt kõige viletsam kaitsetaktika. See on inimversioon surnu teesklemisest, mis aitab ainult siis, kui karu üritab sind ära süüa, sest kuuldavasti on nii, et kui sa nende ette pikali viskad, siis nad vaatavad umbes nii: „Vahi kangelast. Mina lähen talle kallale ja tema otsustab väikse uinaku teha. Ma ei peaks temaga vist jamama.”

Sellega algas minu elus üks pikk ja napakas periood, mida psühhiaatrid nimetavad „valge kitli sündroomiks”. Mu pere nimetas seda „mis-Jennyl-ometi-viga-on sündroomiks”. Arvan, et mu pere hinnang oli täpsem, kuna arsti kitli nägemise peale minestamine on lihtsalt naeruväärne ja pisut üle keskmise piinlik, eriti kui pead pärast ütlema: „Vabandust, et teie käte vahel ära minestasin. Tundub, et ma kardan kitleid.” Nagu asjad poleks veel piisavalt halvad, kipun ma pärast minestamist maas ringi vehkima ja selgub, et lisaks oigan kurguhäälselt. „Nagu mõni Frankenstein,” ütleks ema, kes on seda korduvalt pealt näinud.

Teised on võib-olla kimpus alateadliku hirmuga vastasseisu, läbikukkumise või kividega surnuksloopimise ees, aga minu varjatud foobia sunnib mind riideid nähes minestama. Olen korra minestanud optometristi kabinetis, kaks korda hambaarsti juures ja kahel kohutaval korral günekoloogi vastuvõtul. Günekoloogi juures minestamisel on see hea pluss, et seal oled sa juba jaluste küljes kinni ja kaugele pole kukkuda – kui sa pole muidugi nagu mina, kes metsikult ringi tõmbleb, oigab ja teadvuse kaotab. Kõige hullem ongi siis minestada, kui keegi su tupes toimetab. See on nagu tõeliselt ebaatraktiivne orgasm, mille sa maha magad. Tuletan alati oma günekoloogile meelde, et ma võin PAP-testi ajal üpris häälekalt minestada ja tavaliselt teatab ta mulle seepeale süngelt, et seda ei pea talle sugugi meelde tuletama. „Arvatavasti sellepärast,” pakub mu õde, „et enamus inimesi ei tee minestamisest nii suurt numbrit.”

Günekoloogi juures minestamise tõeliselt suur miinus on see, et vahel võid teadvusele tulles oma tupest ootamatult peegli avastada, mis on põhimõtteliselt kolmas kõige hullem viis ärkamiseks. (Teine kõige hullem viis ärkamiseks on günekoloogi juures, aga ilma peeglita tupes, kuna günekoloog jõudis selle välja võtta, kui sa minestasid, ja nüüd peate kõike otsast peale alustama, mille pärast ma ütlengi alati günekoloogidele, et kui ma minestan sellel hetkel, kui nad mu tupes toimetavad, peaksid nad võimalust kasutama ja kõik oma toimingud sellel ajal läbi viima, kui ma teadvusetu olen.

Esimene kõige hullem viis ärkamiseks on avastada, et sind nosivad karud, kuna keha arvas, et kõige ohutum viis on karude vaateväljas magama heita. See „surnu mängimise” jama ei tööta peaaegu kunagi. Mitte et ma teaks, kuna ma pole kunagi karude vaateväljas minestanud – see oleks naeruväärne. Tegelikult olen ma pigem tuntud selle poolest, et jooksen karu suunas, et temast paremat pilti saada. Ja pigem minestan ma kitlite ees, mis on minu aju arvates tegelikult asjad, mida nähes tuleks muretseda.

Ükskord kaotasin häälekalt teadvuse loomaarsti kabinetis, kui ta mu nime hõikas. Ilmselt läks mu alateadvus endast välja, kui ma loomaarsti kitlil verd märkasin, ja minestasin seepeale otse oma kassi otsa. (See pole eufemism.) Ärkasin palja ülakehaga ooteruumis, kari võõraid inimesi ja koeri minu poole alla vaatamas. Selgus, et kui ma olin oigama hakanud, kutsus loomaarst kiirabi ja kui kiirabitöötajad kohale jõudsid, ei leidnud nad mul pulssi ja rebisid seepeale mu pluusi eest lahti. Isiklikult arvan, et nad tahtsid lihtsalt odavat lõbu saada. Arvan, et mind vahtivad koerad nõustuksid, sest nähes kogu etendust lahti rullumas, näisid nad minu pärast kerget piinlikkust tundvat. Aga koeri ei saa päriselt süüdistada, sest esiteks – kes saaks taoliselt rongiõnnetuselt silmi pöörata, ja teiseks – koertel pole kombekusest aimugi.

„Ärgata üles ilma pluusita, mil kari murelikke koeri vahib su rinnahoidjat, kuna sa kardad kitleid, on umbes seitsmes kõige hullem viis ärkamiseks,” pomisesin ma emale.

„Hmm,” vastas ema äraootavalt, kergitades üht kulmu. „Hea küll, jah, võib-olla pole sa tavaline tavaline,” ütles ta torinal, „aga kes tahaks tavaline olla? Sinuga on kõik korras. Pareminigi kui korras, sest sa tead nii täpselt, mis sinuga lahti on ning oskad seda ... noh ... parandada.”

Noogutasin. Tal on õigus, kuigi ülejäänud maailm ei pruugi meie arusaamaga „parandamisest” nõus olla.

Kui ma väike olin, „parandasin” olukorda, peites end teiste eest tühja mänguasjade kasti, kui mu diagnoosimata ärevus liiga talumatuks muutus. Keskkoolis parandasin ma olukorda, isoleerides end teistest inimestest. Kolledžipäevil parandasin ma olukorda söömishäiretega, kontrollides söödavaid toidukoguseid, kuna oma emotsioonide üle mul kontrolli ei olnud. Nüüd, täiskasvanuna, kontrollin emotsioone ravimite ja psühhiaatri vastuvõttude ja käitumisteraapia abil. Hoian asju kontrolli all, olles oma hullumeelsuse suhtes valusalt aus. Kontrollin emotsioone, lubades endal tähtsate sündmuste ajal vannituppa ja laua alla peituda. Ja mõnikord kontrollin neid nii, et lasen neil kontrollida mind, kuna teist valikut pole.

Mõnikord ei suuda ma nädal aega järjest voodist välja tulla. Ärevushood on endiselt ebamugavad ja moodustavad hirmuäratava osa elust. Kuid pärast oma hullult õnnelikku valgustust, olen õppinud hindama väljavedamise vajalikkust, teadmist, et peagi olen ma taas rõõmus. (Kui see lause tundub segane, siis jätsid arvatavasti „Autori märkuse” lugemata, nagu kogu ülejäänud maailmgi. Mine tagasi algusesse ja loe see läbi, kuna see on tähtis ja sa võid sealt raha leida.)

Sellepärast ma hiilingi kummitushotellides teiste inimeste vannitubadesse ja võtsin ükskord vastu töökoha valitsusametnikuna, kes teeb ettekandeid raekojas ööbivale hulkuvale kassile. Ma olen lavastanud zombide apokalüpsise drille täispuugitud ballisaalides ja olen maandunud lennukikandjatele keset merd. Ükskord kogusin annetuskeskkonna abiga piisavalt raha pegasuse topise ostmiseks. Ma olen hullult õnnelik. See pole vaimuhaiguste ravi ... see on relv, millega neile vastu hakata. See on viis pisukese rõõmu tagasivõitmiseks, mis sinult röövitakse, kui sa hulluks lähed.

„Oeh! Sa pole hull,” ütleb mu ema veel kord, lehvitades minu suunas märga taldrikut. „Lõpeta enda hulluks tembeldamine, muidu kõlad nagu kuutõbine.”

Ja see on tõsi. Kõlan jah. Guugeldan telefonis sõna „kuutõbine” ja loen talle ühe definitsiooni ette.

Kuutõbine: (nimisõna) Metsikult või kergemeelselt rumal.

Mu ema peatub, jõllitab mind ja ohkab lõpuks loobunult, aimates selles definitsioonis liiga palju mind. „Noh,” ütleb ta mõtlikult õlgu kehitades, kui uuesti kraanikausi poole pöördub, „võib-olla polegi „hull” nii halb.”

Nõustun.

Mõnikord on hull just see õige.