Читать книгу Luksuslik elu - Jens Lapidus - Страница 3

Teist korda elus külastasin Stockholmi, tööasjus.

Esimesel korral käisin pulmas, olin ühe külalise ihukaitsja. See oli seitseteist aastat tagasi ja ma olin siis noor. Mäletan, kuidas ootasin, et saaks järgmisel päeval linna peal pidu panna ja blondiine skoorida. Pulm ise oli minu kodumaa pulmadega võrreldes suur üritus. Nad ütlesid, et isegi Rootsis peetakse seda suureks, külalisi võis olla umbes kolmsada. Jah, muidugi olid pulmad kenasti korraldatud. Värske noorpaar astus kirikust välja, talvekasukad seljas. Neil oli ka väike laps, armas tüdruk, temagi kandis kasukat. Noorpaar sõitis kirikust minema saaniga, ees neli valget hobust. Nende väike tütar lehvitas koos lapsehoidjaga kiriku trepilt. Õhk oli puhas, lumi sädeles ja taevas oli selge. Ma mäletan, mida ma mõtlesin: et Rootsi on vist küll kõige puhtam riik maailmas. Siis nägin ma külaliste nägusid. Mõned olid rõõmsad ja teised imetlevad. Aga üks oli näha kõigil – austus.

Tollane peigmees oli see, kelle eest täna pean hoolt kandma – Radovan Kranjic. Saatuse iroonia – nägin algamas uut elu, mille nüüd kustutan.

Tavaliselt ma ei mõtle sellele. Vastupidi, iga järjekordse ülesande eel tapan iseend. Ma olen tellitud, kinni makstud, sõltumatu – minu tegevuses pole midagi isiklikku. Aga seekordne Stockholmi-reis tundus kuidagi täiuslik.

Ring tuli sulgeda. Tasakaal saavutada.

Siis juhtus midagi.

Ma olin kogu päeva Volvos istunud. Kui tuppa jõudsin, otsustasin, et puhastan käsirelvad ära. Ma ostsin nad oma kontaktidelt Taanis – pärast ameeriklaste nõndanimetatud sõda terrorismiga Euroopa Liitu ma enam relvadega ei sisene.

Kõigepealt Accuracy International L96A1 – peenemat sorti snaiperrelv – ja Makarovi püstol. Võtsin nad lahti ja asetasin puhaste ja läikivatena voodile lina peale. Viimast relva, revolvrit, hoidsin käes.

Siis avanes uks.

Sain aru, et olin unustanud selle lukku panna, tavaliselt teen seda alati.

Sisse tuli koristaja. Mõtlesin, mis kuradi urkas ma ometi elan, kus personal ei taipa enne koputada.

Koristaja jõllitas paar sekundit minu relvi. Siis palus vabandust ja hakkas koridori taganema.

Aga oli juba hilja, ta oli näinud liiga palju. Ma tõusin, tõstsin revolvri ja palusin tal tagasi tulla.

Koristaja paistis surmani hirmunud. Ma mõistan, see oligi asja mõte. Ma käskisin tal oma käru ka tuppa tõmmata, siis sulgesin ukse. Hoidsin teda kogu aeg sihikul. Siis lasksin oma toa ära koristada.

Tal kulus kõige rohkem kümme minutit, oli näha, et ta on kogenud. Ta puhastas napi põrandapinna tolmuimejaga, kuivatas kõik pinnad, pesi kraanikausi ja tualetipoti. Minu jaoks oli tähtis, et asi saaks korralikult tehtud.

Samal ajal pakkisin oma koti.

Kui koristaja valmis oli, palusin tal koridori vaadata, ega seal kedagi ei ole. Koridor oli tühi. Ma lükkasin koristaja enda ees välja ja käskisin tal mingi teine tuba avada. Ta valis ühe kaks ust allpool.

Läksime sisse. Tuba oli segamini. Külastajale, kes seal elas, meeldis arvatavasti hotelli koristajaid piinata.

Ma sulgesin ukse.

Koristaja vaatas mind.

Ma võtsin padja.

Ma tõstsin revolvri ja tulistasin koristajale läbi padja silma.