Читать книгу Luksuslik elu - Jens Lapidus - Страница 6

Natalie ootas segaste tunnetega. Täna õhtul kohtub Viktor esimest korda ema ja isaga. Suur asi juba iseenesestki, aga veel suurem asi oli, et Viktor tuleb nende juurde koju. Tuleb ja istub nende nahkdiivanil, näeb kaunistusriba lae servas ning büste, mis isa endast ja emast teha lasi. Ta tohib lonksata nende teed ja kindlasti pakutakse talle rakia’t. Ta tohib vaadata ema potililli ja naerda kuninga pildi üle, mille ema riputas raamituna WC-sse, kus õhupuhastajate lõhnamüür on nii tihe, et vaevalt pääsed sisse.

Aga esmajoones: kõige suurem asi oli, et Viktor kohtub isaga.

Nagu ISAGA.

Natalie tuli mõni nädal tagasi Pariisist. Ta oli Pariisis olnud pool aastat. Õppis kaks päeva nädalas prantsuse keelt ja ülejäänud aja töötas isa sõbrale kuuluvas restoranis, mis muide mõjus prantsuse keele oskusele paremini kui koolipingi nühkimine. Natalie tundis end restoranis paremini kui paljudes teistes kohtades. Isa võttis teda juba väiksena oma valdustesse kaasa. Kui Natalie sai viisteist täis, siis töötas ta kooli kõrvalt Stockholmi eri söögikohtades – mitte sellepärast, et rahast oleks puudu olnud, vaid sellepärast, et isa meelest pidi Natalie õiget asja tegema. Kõigepealt töötas ta suurema osa ajast ettekandjana, aga siis juba klubides baaridaamina ja sissepääsu juures kassapidajana. Viimased aastad juhtis ta Clara’s Kök & Baris nädalalõpu personali. Ta tundis seda valdkonda väljast ja seest. Aga ei soovinud sinna igaveseks jääda.

Viktorit kohtas Natalie mõni kuu enne Pariisi minekut. Viktor oli hea kutt, kes tundis poolt linna ja kel oli õige ellusuhtumine. Ja Viktor oli ilus. Võib-olla ei olnud ta Natalie elu armastus – aga esimest korda tohtis poiss-sõber audientsile tulla. Oli tähtis, et ema ja isa õpiksid, et Nataliel võib olla kaaslane.

Natalie läks Viktorile alla värava juurde vastu. Noormees meenutas oma X6 esiistmel kääbust. Tema auto taga sissesõiduteel roomas üles üks roheline Volvo. Hetkeks arvas Natalie, et Viktor võttis lolli peaga mõne sõbra kaasa. Aga siis kadus Volvo piki tänavat pimedusse.

Garaažis seisid kaks isa autot, ema Renault Clio ja Natalie enda VW Golf, kingitus tema kaheksateistkümnendaks sünnipäevaks. Viktor pidi auto välja jätma. Rehvid krudisesid kruusal. Viktor võttis ühe käe roolilt ja lehvitas Nataliele.

Ema ootas neid hallis. Ta kandis Dries Van Noteni peaaegu läbipaistvat pluusi ja musti pükse. Pükstel G-kujulise pandlaga Gucci rihm.

Ema astus Viktorile vastu. Tema rõõmsaim nägu. Kõige laiem naeratus.

„No tere, Viktor, nii tore sinuga kohtuda. Me oleme sinust njiii palllju kuulnud.”

Ema kummardus ettepoole. Tema nägu vastu Viktori nägu. Tema suu Viktori põse vastas. Viktor jäi sekundi võrra liiga kauaks pidama, pole tervitustseremooniatega harjunud. Aga lõpuks sai aru. Musitas ema peaaegu õigesti põskedele – tegelikult peaks paremale põsele olema kaks musi, aga käis kah.

Nad läksid isa raamatukokku.

Radovan istus oma nahktugitoolis, nagu tavaliselt. Tumesinine bleiser. Heledad velvetpüksid. Kuldsed mansetinööbid peremärgiga – isa oli selle ise kujundanud – käänuline K, selle kohal kolm krooni. Nüüd nende perekonna vapp.

Raamatukogu seinu kattis tume tapeet. Seina ääres seisid madalad raamaturiiulid. Riiulite kohal: raamitud kaardid, maalid ja ikoonid.

Euroopa ja Balkan. Ilus sinine Doonau. Kosovo lahing. Jugoslaavia Föderatiivne Rahvavabariik. Ajaloolised kangelased. Karađorđe portree. Püha Sava. Kõige rohkem – Serbia ja Montenegro kaarte.

Ema peaaegu lükkas Natalie sisse, üks käsi neiu nimmel. Isa tõusis Viktorit nähes püsti.

„Ah et sina oledki siis minu tütre poiss-sõber?”

Isa surus Viktori kätt.

Viktor sõnas: „Kui meeldiv raamatukogu.”

Radovan istus tagasi tugitooli. Ei vastanud. Võttis ainult kõrvalseisvalt laualt pudeli ja valas kahte klaasi. Rakia – nagu oligi oodata.

„Võta istet. Õhtusöögiga läheb veel natuke aega.”

See oli isa viis öelda, et ema võib nüüd kööki minna ja edasi toimetada.

Viktor istus teise tugitooli. Sirge selg, isegi natuke ettepoole kallutatud. Ta paistis tähelepanelik, ootevalmis.

Natalie pöördus ümber. Sulges hetkeks silmad.

Läks välja.

Isale meeldis hea toit. Natalie meenutas korda, kui isa ja ema käisid tal Pariisis külas. Laupäeval üürisid nad auto ja sõitsid Champagne’i maakonda. Pärastlõunal jõudsid nad hotelli väikeses ehedas külakeses. Puust vastuvõtulett, valge triiksärgi, musta vesti ja suurte vuntsidega vana portjee. Toad olid väikesed, punase põrandakattega, voodid nagisesid. Vaade avanes kilomeetrite kaugusele üle viinapuuväljade.

Isa koputas uksele ja torkas pea sisse. Ütles serbia keeles: „Konnake. Me hakkame sööma. Ma panin laua siin juba kaheksa nädala eest kinni. Ma arvan, et neil on üsna hea toit.”

„Kaheksa nädala eest? Täitsa haige ju.”

„Oota selle jutuga, kuni oled ära söönud.” Isa naeratas ja pilgutas talle silma.

Pärast otsis Natalie restorani kohta infot. Ta leidis selle Guide Michelinist – restoran sai kolm tärni ja hinnati parimaks söögikohaks kogu Champagne’is. Louise, Natalie toakaaslane Pariisis, lihtsalt karjatas, kui kuulis: „Oh, nii lahe! Järgmine kord ma lihtsalt pean kaasa saama.”

Ema sai söögi valmis. Neljakandilistel alustel olid meze-suupisted1. Burek, pečena, vorstid, kuivatatud suitsuveisefilee. Klaaskausis kajmac’i juust. Lõhnas Ajvari ja Vegeta maitseaine järele, aga ema toit lõhnas ju alati nii. Natalie oli ema söögist puudust tundnud. Pariisis pidas ta karmi LCHF-dieeti – Low Carb High Fat2, mis Prantsusmaal tähendas põhiliselt chèvre chaud’ ja lambalihakotlette. Ega ema kogu aeg traditsiooniliste retseptide järgi ei kokanud. Tihti kasutas ta ka Jamie Oliveri loomingut või mõnda tervisekokaraamatut. Aga kui isa laua taga oli, siis tahtis ta sellist toitu, mille suhtes ta võis kindel olla, et see talle meeldib.

Ema saatis Natalie servjettidega söögituppa. Valged tärgeldatud servjetid, millele tikitud perekonnavapp. Servjetid tuli voltida koonuseks ja torgata kristallist veiniklaasidesse, millele oli samuti graveeritud perekonnavapp. Natalie oskas seda kinnisilmi teha.

Ta läks tagasi kööki.

Ema ütles: „Mul on nii hea meel, et sa jälle kodus oled.”

„Ma tean. Sa räägid sellest iga päev.”

„Jah, aga täna on eriline, kui me sellist toitu teeme ja laua söögituppa katame ja nii.”

Natalie istus pingile. Sellel oli keskel liigend, mille sai üles tõsta, siis sai pingist lühike redel.

Ema küsis: „Kas ta on hea?”

„Viktor?”

„Jah, tema ikka.”

„Ta on okei, aga ma pole öelnud, et me abielluma hakkame, ja pealegi ei saa me temast praegu rääkida, kui ta siin on.”

„Ta ei saa ju serbia keelest aru? Ja sa ju tead, et me tahame sulle ainult parimat.”

Uks avanes. Isa ja Viktor tulid kööki.

Natalie üritas Viktori näost midagi välja lugeda.

Pool tundi hiljem. Meze-taldrikud ära viidud. Natalie aitas köögis ema. Esimene poolaeg oli hästi möödunud. Viktor pidi natuke iseendast rääkima: oma auto- ja paadiärist. Oma tulevikuplaanidest. Tundus okei: isa ei kuulanud teda üle Guantánamo stiilis, vaid võttis rahulikult. Ema küsis enamasti Viktori vanemate ja õdede-vendade kohta.

Viktor oli hea rääkija. Nataliele avaldas ta tavaliselt muljet. See oli üks asi, mis Nataliele Viktori juures meeldis – ta oskas kõigiga rääkida. See aitas teda äris. Ja see aitas teda, kui mingi jama tuli. Ega see ka paha polnud, et ta hea välja nägi – ta oli nagu Natalie ühe lemmiknäitleja Bradley Cooperi turskem versioon. Nad sobisid kokku, nad arvasid paljudest asjadest ühtemoodi. Vajadus korraliku majandusliku kindlustatuse järele, sobiv suhtumine tundmatutesse inimestesse ja riiki, õige tutvusringkond. Viktor paistis olema teel üles – loodetavasti.

Viktor muudkui rääkis. Ta ütles tarku asju oma äri kohta – selline jutt võis isale väga edukalt muljet avaldada. Ta üritas vastu küsida, huvitus ema ja isa värskelt remonditud köögist, suvilast Serbias, ilusast graveeritud perekonnavapiga lauahõbedast – võib-olla oli ta end ette valmistanud.

Taldrikutel oli pearoog. Seapraad, sibul, sremska, ahjukartul.

Radovan tõstis veiniklaasi. „Viktor, mu sõber. Kas sa tead, mis vahe on Rootsi ja Serbia seaprael?”

Viktor raputas pead, üritas teha tõsiselt huvitunud nägu.

„Meie ei pane toidu sisse õlut.”

„Ega küll, aga hea näeb välja ikka.”

„On hea, seda ma sulle luban. Sest meie, serblastega, on asjalood niimoodi. Meil pole midagi ühe klõmaka või peenema napsi vastu. Aga meil pole seda vaja. Meie ei pea iga toidu sisse midagi viskama, et hästi maitseks. Mõistad?”

Viktor hoidis klaasi ikka käes: „Kõlab huvitavalt.”

Isa ei öelnud midagi, aga hoidis oma veiniklaasi endiselt käes.

Natalie ootas. Mikrosekundid minutipikkused. Ta langetas pilgu seapraele.

Surnud seisu katkestas isa hääl. „Einoh, terviseks siis ja veel kord tere tulemast meie majja.”

Poolteist tundi hiljem. Õhtusöök lõppenud. Järelroog: baklava, schlag ja kook söödud. Kohv joodud. Konjak, Hennessy XO: klaasid tühjad.

Sobiv aeg. Viktoril kindlasti naerulihased juba valutasid.

Natalie tahtis õhtul välja minna. Ööseks võib-olla Viktori juurde jääda. Või niimoodi: kui isale meeldib, siis tohib Natalie Viktoriga kaasa minna.

Nad tõusid lauast. Natalie jälgis kogu aeg isa. Isa dinosauruseliigutusi. Aeglaseid ja sihikindlaid, pea oma elu elamas: kõikus siia-sinna – paremalt vasakule, vasakult paremale –, ehkki ülejäänud keha püsis paigal. Natalie püüdis isa pilku. Rahulolevat ilmet. Silmapilgutust. Noogutust.

Mitte midagi. Miks isa ometi sedasi mängima peab?

Nad hakkasid hallis riietuma. Riided rippusid eesriide taga.

Natalie ei kavatsenud alla anda. Kui isa ei taha, et ta Viktoriga kaasa läheb, siis kurat, öelgu välja. Viktori jope kahises, must North Face, nii paks ja kohev, et kannatab kindlasti viitkümmet miinuskraadi. Natalie tõmbas jalga oma Uggsid. Siis pani selga jänesenahast vesti, see oli soe, aga kindlasti mitte pooltki nii soe kui Viktori Michelinimehikese jope.

Ema muudkui vatras: millise tee nad peaksid sõitmiseks valima, millal nad homme näevad, kui tore oli Viktoriga tuttavaks saada.

Isa seisis vaikides. Ainult jälgis neid. Ootas.

Viktor avas ukse. Sisse paiskus külma õhku.

Mööda sõitis auto, võib-olla toosama roheline Volvo, mida Natalie enne nägi.

Nad astusid sammukese välja. Natalie seisis küljega halli poole. Pool keha koduvalguses ja pool väljas. Nägi silmanurgast isa. Pöördus ringi. Vaatas isale otse näkku.

Ema sõnas: „Homme näeme.”

Natalie vastas: „Ma helistan, musi, tšau.”

Radovan astus sammu ettepoole. Ta kummardus uksest välja. Tema ülakeha külma käes. Raske aurupilv tema suust.

„Viktor.”

Viktor pöördus tema poole.

Isa ütles: „Sõida ettevaatlikult.”

Natalie naeratas sisimas. Nad läksid Viktori auto poole.

Tänaval oli vaikne.