Читать книгу Luksuslik elu - Jens Lapidus - Страница 5

Kriminaalinspektor Martin Hägerström sõitis mööda Sturegatanit Stureplani poole. Autoakna taga oli ülikonnarahvas teel oma pankadesse ja advokaadibüroodesse. Nad olid korralikud riietunud, hästi kammitud, piisavalt kiirustavad. Mõned kergelt ettepoole kaldu, nagu ajaksid elus midagi taga ja peaksid end välja sirutama, et selleni jõuda. Samas teadis Hägerström, et ta üldistab – ta tundis isiklikult liiga paljusid ülikonnavendi, et uskuda, nagu seisneks nende elu ainult raha jahtimises. Siit saja meetri kaugusel töötas Hägerströmi kolm aastat noorem vend Carl. Hägerströmi tulevane kälimees töötas siin. Paljud Martini vanad sõbrad tegutsesid siinkandis.

Aga hommik ei ole aeg sügavamateks mõtisklusteks, nii et Hägerström andis endale õiguse eksistentsi lihtsustada.

Sel kellaajal on lihtne halbade mõtete küüsi langeda. Ja polnud raske ette näha, millist kahte teed pidi tema halvad mõtted liiguksid.

Vaid neli kuud oli möödas Martin Hägerströmi isa Görani matustest ning vaid seitse kuud isa haigestumisest.

Ning aasta kolm kuud ja neliteist päeva hetkest, kui Pravat temalt ära võeti. Ta arvestas iga tundi aatomkella täpsusega. Pildid tema peas olid selged, nagu juhtunuks see täna hommikul. Kuidas Anna ukse kinni virutas ja minema läks, Pravat käe otsas. Kuidas Hägerström oli raevus, aga ei tahtnud, et Pravat näeks, kuidas ta enesekontrolli kaotab. Kuidas Anna oli täiesti rahulik.

Niimoodi tagantjärele meenutades tundus naise tookordne läbimõeldud käitumine peaaegu jälk. Hägerström oli istunud kaks tundi korteris ja rahunenud. Siis hakkas helistama. Aga naine ei vastanud ega tulnud tagasi. Hägerström helistas lasteaeda ja Anna õele. Hägerström helistas Anna sõbrannale Saltises. Aga Anna asukohta ta teada ei saanud. Ei saanud teada, kuhu Anna Pravati viis. Siis, peaaegu nädal aega hiljem, õnnestus tal infot hankida. Pravat oli Lidingöl ühes korteris. Anna oli selle kaks kuud tagasi salaja üürinud. Pravat pidi Lidingöl sööma oma ooted, magama Lidingöl oma pisikeses voodis, ilmselt sai ka lasteaiakoha kuradi perses Lidingölis.

Aasta, kolm kuud, neliteist päeva.

Nad ütlesid, et Martin süüdistagu iseennast. Alguses oli ta palunud ja anunud. „Palun tule tagasi, tule koju.” Naist ei huvitanud. Pani toru ära, kui Hägerström helistas, ei vastanud tekstisõnumitele, e-kirjadele ega Facebooki-teadetele. Vastata otsustas alles siis, kui oli möödunud veel üks nädal. Siis harjutas naine Pravatit juba uue lasteaiaga.

Algas paberisõda. Advokaadid, lepituskohtumised, kohtudokumendid. Mõttetud pingutused panna Anna aru saama. Last ei saa isast põhjuseta lahutada. Laps vajab mõlemat vanemat. Annat ei huvitanud – küll põhjuseid leidub, kirjutas Anna advokaat. On inimesi, kes lapsevanemaks ei sobi. Inimesi, kes ei tohiks kunagi last adopteerida. Advokaatide sõnul oli Hägerström käitunud ülimalt vastutustundetult, kui oli võtnud osa politseioperatsioonist, Pravat auto tagaistmel kaasas. Hägerström teadis, et oli käitunud idiootlikult. Aga hea isa on ta ikkagi. Ja poeg peaks endiselt tohtima kohtuda temaga tihemini kui mõnel päeval kuus.

Kungsholmenil keeras ta politseimaja juurde. Peaukse-esine oli täis mootorrattaid. Mootorrattureid on Stockholmi politseis selgelt liiga palju.

Kronoberg: Stockholmi politsei peakorter. Suur maja – rohkem koridore, ülekuulamisruume ja kohvinurki, kui Hägerström üldse oskas üles leida. Ta tõmbas valvurile noogutades sissekäigu juures oma kaardi läbi lugeja ning liikus automaatse pöördvärava kaudu edasi majja. Tema kabinet oli viiendal korrusel.

Kell oli kaheksa. Liftiga üles sõites vaatas Hägerström end peeglist. Tema küljeseitel oli natuke sassis ja nägu paistis kahvatu. Talle tundus, et kortsud põskedel olid ainuüksi eilsega võrreldes sügavamaks muutunud.

Kabinet 547: tema maailm. Segamini nagu tavaliselt, aga Martin Hägerströmi jaoks valitses seal sisemine kord, mida teised ei näinud. Tema endine kolleeg Thomas Andrén ütles ikka, et siia kabinetti võib mootorratta ka ära peita ning isegi kohtueksperdid ei leiaks seda üles. Võib-olla oligi midagi sellist. Mootorratas oleks liig, aga mägirattaga võiks küll proovida. Hägerström muigas enda ette – imelik, tema kodus jälle valitses Saksa anaalset laadi kord.

Seina ääres seisval riiulil olid raamatud, ajalehed ja palju kaustu. Riiuli kõrval kõrgusid tuubil täis dokumendikaustade virnad. Ülejäänud põrandat katsid eeluurimismaterjalid, juhtumite raportid, arestiprotokollid, teabematerjalid, jälitusaruanded kilekaante sees või ilma. Kirjutuslaud oli täis samasuguseid asju. Peale selle veel kohvitasse, poolikuid mineraalveepudeleid ja post-it-kleepse. Arvutiekraani ees kõrgus umbes kolmekümnest pastakast koosnev hunnik. Keset kaost seisis raami sees Pravati pilt ja selle kõrvale oli Hägerström hiljuti toetanud teise foto. Isa suvises särgis, linastes pükstes, sokkideta jalgade otsas purjekingad, pilt oli tehtud kümne aasta eest Avesjöl.

Pastakad ja pildid – sambad, millele toetus Hägerströmi töö. Ta vajas oma pastakaid – tema meetod oli materjal läbi uurida ja veel kord läbi uurida. Märkida, alla kriipsutada, leheservadele nooli joonistada ja märkmeid kirjutada. Pusletükke kokku laduda.

Ja pildid: Pravatile mõtles ta kogu aeg. Pildid andsid jõudu. Isale mõtles ta kahtlaselt vähe. Äkki foto meenutaks isa rohkem?

Kohvinurgas oli parasjagu kohvipausi aeg. Hägerström kuulis eemalt kolleegide hääli. Micke viskas homonalju, nagu ikka. Isak naeris liiga kõvasti, nagu ikka. Hägerström mõtles, mida isa kohvipauside kohta öelda tavatses: „Kohvipaus, sest selle nimeks on kohvitama, eksole, avalikus sektoris? Te vist kohvitate rohkem kui tööd teete?”

Isa vaenas ihust ja hingest seda avarat sektorit, nagu ta seda nimetas. Aga isegi isa ei olnud seda meelt, et politsei peaks erastatama. Peale selle oli Hägerström veendunud, et isegi kui mõni riskikapitalist ka ostaks selle jama ära, siis kohvi joodaks seal ikka sama palju. Kohvijoomine lihtsalt on politseinike geenides.

Aga võib-olla mõjutab isa suhtumine teda enam kui ta tahaks, sest ta ise jättis kohvipausid vahele. Aega oli niigi liiga vähe.

Keegi koputas uksele.

Sisse kiikas Cecilia Lennartsdotter.

„Martin, sa ei tule kohvi jooma?”

Hägerström tõstis pilgu. Naine kandis kabuuri ja teenistusrelva, ehkki oli siin. Cecilia oli vööle kinnitanud ka lisamagasini. Hägerström mõtles sajandat korda, kas Cecilia usub, et siin viiendal korrusel tekib mingi äge olukord – et mõni politseisekretär hakkab äkki külmkappi röövima?

Alati leidub kolleege, kes pingutavad üle. Kuigi, teiset küljest: võibolla pingutavad nad kõik siin üle. Hägerströmil polnud Lennartsdotteri vastu midagi. Tegelikult talle naine isegi meeldis.

Hägerström sõnas: „Kuule, täna ma kahjuks ei jõua.”

„Nagu tavaliselt, jah? Meil kõigil on lõbus, sinul igav.”

„Jah, nagu tavaliselt.”

Cecilia pilgutas silma.

Hägerström pöördus jälle kirjutuslaua poole. Tegi, nagu ei saaks aru, et naine naljatas.

Tunnid läksid. Hägerström istus jämeda narkokuriteoga seotud juurdluse kallal. Minibusside kahekordsete põrandate vahel toodi Eestist amfetamiini. Seitse kahtlusalust istusid viis kuud eeluurimises. Neid oli kokku nelisada tundi üle kuulatud. Tuhatkond lehekülge, mida läbi käia. Mõned olid kullerid, mõned diilerid ja üks oli narkoveo aju. Oli vaja lihtsalt järeldusele jõuda, kes on kes.

Telefon helises. Tundmatu politseinumber.

„Tere päevast, siin komissar Lennart Torsfjäll.”

Hägerström reageeris sellele nimele kohe. Kriminaalkomissar Torsfjäll oli tipptegija. Supervõmm. Legend politseinike hulgas – tuntud mitme hiigeloperatsiooni kaudu. Aga kuuldavasti ei olnud Torsfjälli töömeetodid alati päris kosher. Olevat ümber paigutatud, sest lääni politseiülemaga tekkisid mõne haarangu pärast erimeelsused. Komissar ei juhtinud ainult seda, kus ja kuidas tema jõud peaksid peale tungima – ta oli ka öelnud, kui palju vägivalda nad peaksid kasutama. Ja enamasti oli käsk selge: võta kahtlusalused kinni nii jõhkralt kui võimalik.

Praegusel ajal tegeles komissar millegi muuga. Millega täpselt, seda Hägerström ei teadnud.

Tund aega hiljem seisis Hägerström Torsfjälli kabineti ukse ees. Komissar oli palunud tal otsekohe sinna tulla.

Torsfjälli kabinet ei asunud Polhemsgatanil nagu kõigil teistel kõrgetel ülemustel. Ka mitte lääni teistes tavalistes politseijaoskondades. Tema kabinet asus hoopis märkamatumas kohas – teabesektsiooni ruumides Norrtullsgatanil. Teabesektsioon: konfiskeeritud asjade osakonna järel vast kõige igavam, ebaseksikam koht ühele politseinikule toimetamiseks. Aga Hägerström kahtlustas, et Torsfjällil on tegelikult käsil palju nõudlikumad asjad.

Hägerströmil polnud aimugi, mida Torsfjäll temast tahab. Aga palve kohale tulla ei kuulunud arutluse alla. See oli pesuehtne käsk.

Ta koputas uksele ja astus sisse.

Komissar Torsfjälli kabinet nägi välja nagu muuseum, või pigem – nagu kitšilik kunstigalerii. Torsfjäll oli ära raaminud iga viimase kui diplomi, kursusetunnistuse ja tõendi, mille ta kunagi oli saanud. Seal oli Politseikõrgkooli lõputunnistus aastast 1980, laskeeksami tunnistus, Norrmalmi piketilt pärit vapimärk 1988. aastast, diplom 20-punktise kriminoloogia aine kuulamise eest Stockholmi ülikoolis, tunnistused DNA-uuringute ja pealtkuulamise, juhtimise kursuste, prokuratuuri I–V taseme koolituse läbimise kohta, tunnistus Interpoli, Texase State Police Departmenti ja EL-i erinevate politseiüksuste koostöös toimunud kursustel osalemise kohta.

Hägerströmil tuli kabineti kirjeldamiseks pähe ainult üks sõna: ebapolitseinikulik. Huvitav, kuidas Torsfjällil viimasel kahekümnel aastal üldse on olnud mahti tööd teha. Lisaks oli komissar välja ladunud nii palju laste ja lastelaste pilte, et teda oleks võinud mormooniks pidada.

Torsfjäll katkestas Hägerströmi vahtimise. „Tere tulemast. Ole hea, istu. Armsad, eks?”

„Muidugi. Kui palju teil neid on?” Hägerström küsis, ehkki oli vastuse juba välja arvutanud.

„Seitse. Ja ma olen kõiki hoidnud ka.”

„Tore.”

Hägerström istus. Tooli seljatugi nagises nõjatudes.

Torsfjälli kirjutuslaud oli tühi, tema ees oli avatud vaid üks toimik. „Ma ei tea, kui tuttav sa oled Stockholmi piirkonna organiseeritud kuritegevusega käesoleval hetkel, nii et ma mõtlesin, et tutvustaks kõigepealt tagamaid.”

Hägerström vaatas Torsfjällile silma. Ei saanud ikka aru, kuhu see asi välja peaks jõudma. Aga ta ei küsinud. Las Torsfjäll räägib kõigepealt, mis tal öelda on.

Komissar alustas Stockholmi tegelikkuse kirjeldamist. Ta puistas arve, statistikat, teoreetilisi tõdesid. Uue sünteetilise narkootikumi, mefedrooni, vastu olid nad ainuüksi selle talve jooksul teinud kolmkümmend haarangut. Eeslinnades moodustusid uued grupeeringud kiiremini, kui jõuad välja öelda „integratsioonipoliitika”. Internetipettuste arv oli vaid esimesest jaanuarist peale kasvanud kolmesaja protsendi võrra.

Äkki jäi komissar vait. Hägerström ootas lisa.

Torsfjäll naeratas. Siis kummardus ettepoole ja puudutas Hägerströmi kätt. „Las ma räägin veel natuke tagamaadest.”

Hägerström tundis, kuidas käsi võpatas, aga ta juhtis jutu mujale, et see välja ei paistaks.

„Viis aastat tagasi tegime kõige suurema kokaiiniga seotud haarangu Rootsis üldse. Operatsioon „Lumesadu”. Üle saja kilo. Kas sa tead, kuidas värk sisse toodi?”

„Jah, mulle tuleb meelde küll, nad lasksid ainel köögiviljade sisse kasvada.”

„Tore-tore. Sa tead seda juhtumit. Me võtsime ju mõne tegelase seal kinni. Ühe nimi on Mrado Slovovic, Radovan Kranjici juhitud jugoslaavlaste maffia tuntud torpeedo ja keskastme ülemus. Teine oli Nenad Korhan, tema tegutses ka Kranjicsi võrgustikus, grupeeringu narkoosakonnas. Kolmanda nimi oli Abdulkarim Haij, araablane, kes müüs jugoslaavlastele. Siis oli seal veel üks võõras lind.”

Hägerström katkestas teda: „Johan Westlund, JW, Norrlandi poiss, kes elas kaksikelu. Mõrvasüüdistusest pääses, karistuse sai jämeda narkokuriteo eest.”

Torsfjäll naeratas oma seni kõige laiemat naeratust. Hägerström mõtles, et enam laiemini üks inimene küll naeratada ei saa.

„Hägerström, sa oled hea. Millest see tuleb, et sina selliseid üksikasju tead?”

„See juhtum huvitas mind.”

„Suurepärane. Sinu mälu üle ei saa ka kaevata. Tähendab, Johan Westlund oli tõesti teistsugune kuju. Võib-olla sellepärast ta saigi ainult kaheksa aastat. Kui keegi minult küsiks, siis oleks pidanud neliteist saama, kui mõelda selle kohutavalt suure kokaiinikoguse peale. Aga Rootsi riigi kohtud on ju pedepesad, kõik nad on. Tegelikult ei saa istuda ju rohkem kui ehk viis aastat. Varsti saab tingimisi välja. Praegu on JW oma viimaseid kuid Salbergi vanglas.”

Hägerström üritas analüüsida, millest Torsfjäll rääkis, kuid seost iseendaga endiselt ei näinud.

Võib-olla Torsfjäll nägi, kuidas ta mõtleb. Komissar sõnas: „Varsti jõuan sinuni ka, ära muretse.” Ta viskas pilgu toimikule laual.

„Hägerström, sina oled nagu loodud operatsiooni jaoks, mida ma siin plaanin. Vaatasin läbi su eluloo ja karjääri. Luba, ma selgitan. Sa kasvasid üles Östermalmil, neljasaja-ruutmeetrises luksuskorteris. Sinu isa oli toorainevaldkonna eduka ettevõtte Svenska Skogs AB juhatuse esimees. Sinu ema oli töötas ravivõimlemise õpetajana, kuid ta pärineb jõukast perekonnast. Vana raha, nagu öeldakse, maaomanike raha, nagu mina ikka ütlen. Sul on advokaadist vend ja kinnisvaramaaklerist õde, aga sina valisid Östra Reali gümnaasiumis hoolduse suuna. Lihtsalt soliidne perekond loogiliste kutsevalikutega. Sinu oma välja arvatud.”

Hägerström kattis ühe käe teisega. „Te ei öelnud mulle, et siin toimub Stasi ülekuulamine.”

Torsfjäll turtsatas. Seekord loomulikumalt. „Ma mõistan, kui see imelik tundub. Aga ma luban, mu jutul on mõte sees. Las ma nüüd jätkan. Pärast gümnaasiumi astusid sõjaväkke. Juba siis olid sa heas vormis, aasta Kuninglikus liigas tennist mänginud. Aga ka sellise taustaga olid su tulemused muljetavaldavad. Sul oli lihtne pääseda Vaxholmi merejalaväepataljoni, sa oleks pääsenud ükskõik kuhu.”

Taoline loetelu tundus üha imelikum. Senimaani klappis kõik, saladusi seal ju ei olnud. Aga nii meelitav kui see ka ei tundunud, tahtis Hägerström ometi teada, kuhu see viima peaks.

Torsfjäll jätkas: „Kahe aasta pärast lõpetasid hiilgavate tulemustega. Sinu lõputunnistuselt leidsin näiteks järgmise lõigu.”

Komissar lehtises toimikut: „Martin Hägerström kuulub väikesesse hea treeninguga merejalaväelaste rühma, kellele võib usaldada ükskõik millise raskusastme ja välistingimustega ülesandeid.”

Torsfjäll naeratas. „Kui mina oleksin sina, siis paneksin sellise tunnistuse seinale.”

Hägerström ei hakanud öeldut kommenteerima.

Torsfjäll jätkas: „Siis aga tegid sa midagi, mis ei olnud sinu perekonnale omastes ringkondades päris comme il faut. Sa astusid Politseikõrgkooli. Või õigupoolest, politseiamet küttis su pead. Meie jaoks oli see hea. Ja nüüd ütlevad kõik, et kohe-kohe saab sinust komissar. Pole paha.”

Ilmselt tahtis Torsfjäll teda kuskile värvata, miks komissar muidu teda nii üles kiidab. Paistis, et komissar teab niikuinii juba kõike, isegi Martini perekonna suhtumist politseinikuametisse.

„Ja seoses sellega tahan ma sinu kohta veel ühe asja ära mainida. Sa oled, kahjuks pean seda ütlema, lahutanud oma abielu. Ja kaotanud oma poja hooldamisõiguse. Tunnen tõesti kaasa. Mõned naisterahvad on pipravitud.”

Hägerström ei teadnud, mida ta peaks ütlema. Kogu see jutuajamine oli imelik: tema elu kokkuvõte, mis sarnanes kiidukooriga. Ja siis see Anna asi. Muidugi võttis naine temalt poja ja seda ei saanud andestada. Aga keegi ei tohi teda pipravituks nimetada.

Torsfjäll vaatas Hägerströmile otsa. „Võib-olla ma kasutasin sobimatut sõna. Ma vabandan. Aga nüüd jõuan lõpuks puudli tuumani, kui nii võiks öelda. Niisiis sobid sa täpselt ühe töö jaoks, mida ma plaanin. Üks erisorti operatsioon, riigi kriminaalpolitsei loaga.”

„Ma kahtlustasin, et sa midagi sellist ütled.”

Torsfjäll püsis nüüd täiesti liikumatult. Ainult nõrk naeratus näol. Tema pilgus polnud elu. Inimlikult kõlas ainult tema hääl.

„Ma mõtlen, et kas sa sisseimbujaks tahaksid hakata.”

Vaikus.

„Võib-olla aimad, kellele sa peaksid lähenema?”

Hägerström ootas. Sisseimbuja kursuse oli ta muidugi läbinud, aga ainult ühe. Tal polnud aimugi, kellele ta Torsfjälli meelest peaks lähenema. Siis mõtles ta Torsfjälli pikale selgitusele. Kokaiini ja amfetamiini teekond Rootsi. Jugoslaavlaste võrgustik, Radovan Kranjic – ristiisade ristiisa. Hägerström serbia keelt ei oska ja kultuuri ei tunne. Peas kerkisid esile teised nimed. Operatsioon „Lumesadu”: Rootsi politseiajaloo suurimaid haaranguid. Mrado Slovovic. Nenad Korhan. Abdulkarim Haij. Kummaline lind: Johan, JW, Westlund.

Tükid sobitusid paika.

Ta sõnas: „Te tahate, et ma läheneksin JW-le.”

„Täpselt nii. Ma tahan, et sa hangiksid infot Johan Westlundilt ja tema ringkonnalt.”

„Ma saan aru, teie arvates ma sobin, sest JW mängis stockholmlast, ehkki tegelikult on pärit Norrlandilt. Teie arvates sobin ma, sest minu taust klapib JW sooviga jõuda Stureplani ümbruse peolõvide hulka. Teie arvates tahab ta minuga tuttavaks saada ja mina jõuan talle niimoodi naha vahele. Mul on ainult üks küsimus: miks teil sisseimbujat üldse vaja on?”

Torsfjäll vastas: „See pole tavaline ülesanne. Me tahame, et sa töötaksid JW osakonnas kriminaalhooldajana. Kriminaalpolitsei kahtlustab, et ta kasutab praegu sealt mingil moel muulana ühte menti, Christian Staret.”

„Ma kuulen, et te olete asja üle põhjalikult järele mõelnud.”

„Ma tavaliselt teen seda,” vastas komissar, saamata aru irooniast Hägerströmi kommentaaris.

Siis ütles ta: „Üks asjaolu on veel, mis su äärmiselt sobivaks muudab.”

„Milline?”

„Sul pole lapsi, sa oled üksi.”

„Ei vasta tõele, mul on Pravat.”

„Ma tean. Muidugi on sul Pravat, sinu kasupoeg. Aga mitte paberites. Hooldamisõigust sul enam pole. Ümbritseva maailma jaoks oled sa üksik, lastetu.”

Torsfjäll jäi vait. Hägerström mõtles, kas komissar ootab vastust juba praegu.

Komissar tõstis jala üle põlve. „Väljas käib sõda.”

„See ei ole sõda.”

Esimest korda nende jutuajamise jooksul kadus naeratus Torsfjälli näolt. Ta küsis: „Miks?”

Hägerström nentis: „Sest sõjal on lõpp.”

Torsfjäll sõnas aeglaselt: „Sul on täiesti õigus. Ja just sellepärast sa sobidki. Kui vastu ootust miski viltu läheb, siis ei proovi keegi sinu poega rünnata. Keegi ei näe, et sul on poeg. Sinust paremat me ei leia. Sinust paremat pole olemas.”