Читать книгу Luksuslik elu - Jens Lapidus - Страница 4

Roslagsgatani stripiklubi broneeritud. Jorge vaatas ringi: laes punased prožektorid, põrandal sametiga kaetud tugitoolid ja seintel Heinekeni neoonreklaamid. Ümmargustel laudadel küünlavahaplekid, õlleplekid – ta ei tahtnud teada, mis plekid veel. Ühes pikiseinas baarilett, nurgas diskor, teise pikiseina ääres väike lava. Stripipost veel tibita. Aga baarileti taga: kaks tšikki, rohkem paljast nahka kui riideid, kallasid kihisevat välja. Varsti väänlevad nad ümber posti. Näitavad pässidele tussi.

Mitte just superluks tunne. Aga vahet pole – meeleolu loovad inimesed. Jorge tundis paljusid. Tuli siia koos nõbu Sergio ja sõber Javieriga. Tugitoolide juures märkas Mahmudi – hermanon rüüpas šampi. Hängis oma sõpradega: Tom Lehtimäki, Robban, Denko, Birra.

Jorge noogutas Mahmudile, pilgutas silma. Andis märku: sõber, ma näen sind, räägime hiljem. Nad peavad homset arutama. J-boy: ei suutnud ära oodata. Võib-olla suur asi käimas. Samm tagasi G-ellu. G nagu gängster. Minema M-elust. M nagu muffin.

Jorge oli öösel halvasti maganud. Nagu oleks Agent Smith Neo vastu võidelnud. Must jõud valge jõu vastu. Svenssonielu näris teda. The dark side. Samas: asi, millega nad nüüd tegelema hakkavad – midagi väga head. Head jõud saavad võimaluse – kui nad homsele kohtumisele pääsevad, siis läheb kõik korda.

Võib-olla.

„Põgenik!”

Jorge pööras pilku.

Babak tuli tema poole. Käed laiali – võlts naeratus. Iraanlane embas teda. Patsutas seljale. Ladus talle verbaalseid noahoope. „Sõber, kuidas kohvikul läheb? Kindel, et kohvi on kasulikum müüa kui kebabi?”

Jorge tõmbus tahapoole. Vaatas tüübile kolmekümne sentimeetri pealt näkku. Sirutas käe kingiga: Dom Pérignon 2002 – kindlasti übervinge.

Babak: Mahmudi vanim sõber. Babak: Iraani diilerite prohvet, vitumagnet, magalarajooni ülbust täis, vähemalt ta ise arvas nii. Babak: teinud seda, mida Jorge kunagi ise plaanis. Virutas ära selle tee, mis oli Jorgele tähtis. Alustas tänavalt. Õppis mängu. Võttis turu oma kätte – tavalised magalarajooni jorsid panid nüüd kokaiini tuhat korda rohkem kui Stureplani peenem rahvas. Babak oskas ette näha. Tänapäeval oli kokaiin kahekümneaastaste taskus tavalisem kui viieteistaastatel rohi.

Võinuks olla Jorge teema. Tema partii. Aga nii ei läinud.

Ja täna tegi iraanlane kõigile välja. Pidutses koos stripparite, šampanja ja tasuta õllega. Mingi Babaki abiline tõi Jorgele kutse. Gooti kirjas seisis: Pane bandiidi kombel pidu! Mul saab 25 täis, selle puhul pakun šampi, süüa ja strippi. Red Light klubi Roslagsgatanil. Tule nagu oled.

Ajas närvi nagu sääsehammustus perse peal: Babaki hoiak. Iraanlase sära silmis. Tema toon: tatti pritsis näkku. See pisike jobu teab, et Jorge ja Mahmud rabasid päevad läbi nagu rumeenia litsid laupäeva õhtul. Teab, et neil ei jooksnud kuu jooksul näppude vahelt läbi pooltki sellest papist, mida tema nädalaga kokku ajab. Teab, et jugod nõuavad katuseraha. Kindel: teab, et maksuamet ajab neid tikutulega taga. Sada protsenti: Babakiraisk teab väga hästi, et kohvikupidamine J-boyle ei sobi.

Jorge ei saanud aru, miks Mahmud tüübile lihtsalt vastu vahtimist ei viruta ja lepingut üles ei ütle. Nõme.

Aga kõige nõmedam oli sõna, mida Babak just kasutas – Põgenik. See nimi… ausalt, seda Jorge ei seedinud. Põgenik – täielik pullikaka. Babak virutas maaslamajale. Keeras veel kord nuga, mis istus haavas, raputas tšillipipart peale.

Sellest saab nüüd viis aastat, kui Jorge vanglast põgenes. Muidugi, paljud vennad väljas olid tema lugu juba tuhat korda kuulnud. Karpmajade rahva staarisaade. Muinasjutt, millest unistada, kui kongiseinte betoon kägistama hakkab. Aga muidugi, nagu kõigi muinasjuttudega: mehed väljas teadsid, kuidas asi lõppes. Latiino, legend, J-boy, Põgenik – sunnitud tagasi roomama. Nagu luuser. Adios, vabadus. Sitt lugu.

Seda Babak talle juba meelde tuletamata ei jätnud.

Baaris hängisid mõned motojõugu tüübid: nahkvestid nagu mustad mundrid. Ühe protsendi märgid, MC Swedeni rinnamärgid, rinnal ja seljal kiri „The Fat Mexican”. Kaelal, käsivartel, silmade ümber tätoveeringud. Mõnda tüüpi Jorge tundis. Kohvikupidajad just mitte, aga normaalsed kutid. Aga ta muidugi teadis, mida üheksast-viieni-mehed neid nähes mõtlevad. Umbes nagu oleks see vestil plinkivate tähtedega kirjas – üks tunne: hirm.

Ta kõndis Babaki juurest minema.

Nägi lava kõrval nõbusid ja sugulasi. Kobarates väikesed vinnilised Babaki koopiad. Nende jaoks oli võimalus olla samal peol koos poole Bandidos MC Stockholmiga, olla seal koos tõeliste staaridega.

Üks tüüp tuli Jorge poole. Siluett nagu ahvil. Ülilaiad õlad, käed ulatusid poole reieni. Kutt: anaboolselt lihases, aga jalad oli ilmselt ära unustanud – need paistsid all nagu kaks kõrt.

See oli Peppe. Oma jope Österåkeri vangla ajast.

Jorge polnud teda sellest ajast peale näinud.

Peppe kandis vesti. Vasakul pool rinnal sõna Prospect. Paistis, et hakkab tähtsamate hulka jõudma.

„Tere, vennas!” Nad embasid. Jorge ettevaatlik, et Peppe vesti ei puutuks. Üheprotsendimeeste reegleid ei maksa rikkuda.

Peppe sõnas: „No kuidas läheb, vennas? Pappi tuleb?”

Kutt kindlasti üdini rassist, aga ikkagi – tema miljonärrootsi keeles oli võnget. Jorge naeris. Tüübi naljasoon oli endine.

Jorge vastas: „Juhtub, vennas, juhtub.” Ta hääldas sõna vennas samamoodi nagu Peppe. Siis ütles: „Ma vaatan, et sa oled omale vesti muretsenud.”

„Sa ei kujuta ettegi, kui palju rulli sellega tuleb. Täitsa haigelt.”

„Vest on siis seljas ikka?”

Peppe tegi kivinägu.

Jorge hakkas midagi ütlema. Jäi vait. Vaatas Peppet. Tüüp vahtis vastu.

Lõpuks: „Sellega ära nalja tee.”

Jorge viskas käega. Mõni mees võtab oma värvi liiga tõsiselt.

Kümme sekundit hiljem oli Peppe nägu jälle naerul. „Nahk ei ole voodis minu teema. Aga sa käeraudu oled proovinud? Päris kena, kas tead.”

Nad irvitasid koos.

Bandidose sõber vahetas teemat, rääkis muust. Nutikatest skeemidest ehitusel. Käibemaksupettustest, arvevabrikutest, mustadest palkadest. Jorge noogutas kaasa. Jutt oli huvitav. Jutt oli tähtis. Ta kaalus isegi, kas küsida Peppelt abi jugoslaavlastega hakkamasaamiseks. Samas teadis reeglit: oma sitaga tegeleb igaüks ise.

Ja kogu aeg: ta ei saanud mõtteid eemale homselt.

Homme.

Jorge keerutas oma vahuveiniklaasi.

Järgmisel päeval. Kottis tunne silmade all. Pohmakavalu peas. Hingeõhk nagu süütevedelikku kastetud sitavorst. Ikkagi: mingit sorti rahunemine. Oma parima sõbra Mahmudiga. Teel Södertäljesse. Teel võib-olla kõige tähtsamale kohtumisele J-boy elus.

Kell oli pool kolm. Jorge ja araablane oma autos. Või õigupoolest: auto kuulus kohvikufirmale. Üks vähestest eelistest: firma nimele saab nii palju asju osta. Mobiiltelefone, arvuteid, filme, 3D WiFi Full LED telekaid. Umbes nagu kõike, nii nad vähemalt arvasid. Aga maksuamet ei arvanud, nagu kogemused näitasid.

Nad olid teel millegi suure poole. Bandiitide reitingus suure asja poole. Betooni pealt pärit edulugusid oli palju: Hallunda rööv, Arlanda ots, helikopterirööv. Ja kõik teadsid, et enamikul puudub plaan, et ainult vähestel on retsept. Aga Jorge sebis ligipääsu.

Nüüd olid nad teel ühe sellise juurde. Ühe sellise juurde, kes teab, kuidas asjad käivad. Asjade aju juurde.

Oli sadama hakanud, talvel libises ots käest.

Mahmud lülitas istmel soojenduse välja. „Kottidel hakkab palav, steriilseks võib nii jääda.”

„Mis, tahad isaks saada või? Kelle sa paksuks paned siis? Beatrice’i?”

Mahmud pööras pead. „Beatrice oskab hästi kohvi müüa, aga emaks ta vist küll ei kõlba.”

„Ega ta, kurat, kohvi ka ikka müüa ei oska. Peaks uue võtma.”

„Jah, aga mitte liiga ilusa, ma ei saa sellega hakkama.”

Nad möödusid Ikea kaubamajast. Jorge mõtles oma õele. Paola armastas Ikead. Ta üritas kodu kujundada. Panna üles raamaturiiuleid, mille puhul võttis sada aastat, et aru saada, kuidas neid kokku kruvida, kuidas naelutada raamitud plaate seintele, millelt kinnitused paari tunni pärast alati lahti tulid. Üritas elu ehitada. Sulanduda. Aga kuhu ta oma arust sellega jõuaks? Ta võib küll üritada svensson olla, aga see svenssoniks ta ei muutu.

Paola on naiivne. Ikkagi: Jorge armastas teda ja Jorgitot rohkem kui kasulik oli.

Mahmud jahvatas ikka Babaki eelmise õhtu peost. Milline strippar kõige ilusam oli, kas skooris Robert või Tom, kas pappi tuleb rohkem Babakile või Peppele – Jorge ei jaksanud kuulata, kogu aeg see iraanlase ülistamine.

Akna taga: Tumba linnalähirongide jaam. Tee kohal rippus silt:

Alby. Mahmud keeras jälle pead: „Seal eemal on minu kant. Sa ju tead.”

„Nalja teed või? Sinul on ju pool keret Alby ja punase metrooliini nime täis tätoveeritud. Muidugi tean.”

„Ja nüüd läheme Södertäljesse, see on peaaegu minu kant, see ka.”

„Ja siis? Sa oled seal varem olnud.”

„Mõtle kui ma äkki tean seda kutti, kellega me kokku saame.”

„Ei usu. Denny hüüab teda Soomlaseks. Või sa tead peale Tom Lehtimäki veel mõnda soomlast?”

„Ei, aga äkki ta ei olegi soomlane. Äkki ta on lõuna poolt. Tead küll, paar aastat tagasi oli igavene jama. Gängisõda Eddie Ljublici ja tema vendade vastu. Nii et kui Soomlane sealt on, siis ta äkki oli sõjas ka. Ja siis on viiskümmend prossa võimalust, et ta oli valel poolel. Et ta oli türadega ühes pundis.”

„Mis mõttes viiskümmend prossa? Nii suur see oht ka ei ole.”

„Jah, aga ikkagi. Ta kas oli türadega kampas või siis mitte, kaks võimalust ainult ongi. Üks või teine, see teeb ju viiskümmend-viiskümmend. Nii et minu meelest saab ikka öelda, et viiskümmend prossa.”

Jorge irvitas. „Sa oled ikka hea mees küll.”

Samas: peas rida küsimusi. Kellega nad õigupoolest kokku saavad? Kuidas nad teavad, et tegemist pole sisseimbunud politseinikuga? Kas temaga tuleks mingit diili? Ja kui ei tule, mida nad siis maksuameti ja jugoslaavlastega teevad? Rootsi riik ja allilm kippusid kohvikuäri perse keerama.

Auto soojendus pritsis häält. Kojamehed kiiksusid.

Võib-olla: teel elu suurima asja poole.

Võib-olla: teel uue alguse poole.

Kakskümmend minutit hiljem. Södertälje. Eeslinn, kuhu nad kordamööda hommikuti sõitsid. Koht, kus vasakäärmuslased toidupoode põletasid, Ronna noored automaatidega politseimaja tulistasid, X-team Süüria vennaskonna vastu sõdis ja leivatööstused pehmeimat ciabatta’t põhjapool Itaaliat küpsetasid. Linn, kust Suryoyo TV ja Suryoyo Sat üle kogu maailma telepilti saatsid, koht, mida tegelikult kutsutakse Väikeseks Bagdadiks.

Södertälje: koht, kus kuulu järgi plaanitakse üle poolte raharöövidest.

Nad jätsid auto parkimismajja jalakäijate tänava taha keskusesse.

Mahmud võttis jalgrattaluku.

Jorge küsis: „Mis sa teed?”

„Kuule, siin on Södertälje, iga teine siin sündinud põnn on jalgpalliproff ja iga teine autovaras.”

„Noh, aga me käime ju iga päev siin.”

„Aga mitte täpselt siin. Mitte keskuses.”

Jorge irvitas jälle. „Kuule, sul on väike paranoia. Auto on ju parkimismajas.”

Nad ronisid välja. Kõndisid Storgatanile. Endiselt hall ilm. Ümberringi: enamasti pensionärid, lapsed ja vuntsidega vanaonud, kes kohvikutes teed jõid.

Mahmud näitas vanameeste poole. „Minu isa on täpselt samasugune. Eks ole?”

Jorge noogutas. Teadis: kui Mahmud end käima tõmbab, siis võib ta tundide kaupa rääkida, kuidas svenssonite Rootsi tema isa pettis. Kuidas Beshar algul ilma tööta oli, sotsiaalabi peal elas, siis sai tööd – mis ta selja ära rikkus, nii et ta pidi ülejäänud eluks haiguslehele jääma. Ja sõbral oli õigus – aga Jorge ei jaksanud kuulata.

Nad keerasid Storgatanilt ära.

Jorge telefon helises.

Paola: „Mina olen. Mis sa teed?”

Jorge mõtles: kas ma ütlen, nagu asi on?

Ta sõnas: „Ma olen Södertäljes.”

„Kuskil leivatööstuses?”

Paola: J-boy armastas teda. Aga ikkagi käis närvidele.

Jorge ütles: „Jajah, muidugi olen leivatööstuses. Aga räägime pärast, mul on käed siin muffineid täis praegu.”

Nad lõpetasid kõne.

Mahmud kõõritas tema poole.

Eemalt paistis nende sihtmärk: Gabbes Pizzeria.

Ust avades kõlises kelluke. Ehtne pitsaurgas. Üks sein tellistest, teisel seinal pleekinud plakat: Uudis, Mehhiko taco-pitsad. Jorge mõtles: õudne uudis küll, see reklaam ripub siin kindlasti üheksakümnendatest peale.

Laudadel lebasid vanad naisteajakirjad ja Aftonbladeti laupäevalisad. Kell oli neli. Koht oli inimtühi.

Köögist tuli üks tüüp. Jahune põll, särk punase kirjaga Gabbes teeb paremini. Kaela ümber rippus kaks jämedat kuldketti.

Jorge pilgutas pitsamehele silma: „Vadúr saatis mu.”

Tüüp vahtis neid. Mahmud niheles närviliselt Jorge selja taga. Pitsamees läks tagasi. Rääkis tasakesi kellegagi või telefonis. Tuli jälle välja. Noogutas.

Nad läksid välja maja taha. Must Opel. Jorge vaatas kiiresti autosse: kõrvaliste ja tagaiste pitsakarpe täis. Pitsamees istus rooli taha. Jorge ja Mahmud pidid taha karpide vahele mahtuma. Nad sõitsid keskusest välja. Möödusid galeriist, ringkonnakohtust, parkimisplatsidest. Linnast väljas: miljoniprojekti majad keerdusid nagu mäestikuveerud – nii sarnane Jorge koduterritooriumiga.

Pitsamees polnud nendega seni ühtegi sõna vahetanud.

Mahmud pöördus Jorge poole, sosistas kõrva: „See vend võib ära uppuda, nii suure kaaluga, nagu tema on.”

Jorge sosistas vastu: „Mäh?”

„Noh, nii palju kulda nagu temal kaela ümber on, see kaalub rohkem kui boolingupall. Kui tüüp järgmine kord tomatikastet hakkab tegema ja hästi ette ei vaata, siis kukub äkki sisse ja enam välja ei saa.”

Jorge peaaegu turtsatas. Nii tore, et Mahmud nalja viskas, see muutis olukorra natuke pehmemaks. Tegelikult polnud täna veel midagi karta. Kui õnnestub, siis õnnestub.

*

Nad väljusid ühe korrusmaja juures.

Pitsamees kutsus lifti. Nad ootasid. Metalluksed krigisesid. Soditud sümbolid, väidetavate litside telefoninumbrid, araabiakeelsed vandesõnad.

Nad sõitsid üles. Jorgel tõmbas kõhus peaaegu et õõnsakski, nagu kiirliftides. Seitsmes korrus. Nad astusid välja. Mees võttis välja võtmed. Keeras ühe ukse lukust lahti. Jorge silmas kirjaklapil nime: Eden. Tundus endena.

Korter paistis tühi. Ei riideid, ei riidepuid, ei kingi ega kingariiulit. Ei vaipu, peegleid, esikukappe. Ainult üksik elektripirn, mis rippus esiku laes. Pitsamees näitas kätega: ma pean teid läbi kobama.

Jorge vaatas Mahmudi poole. Vennal ei paistnud enam niiväga naljatuju olevat. Nüüd peavad nad lihtsalt go with the flow.

Kiired kerged liigutused: professionaal.

Pitsamees viipas jälle käega: võite sisse minna.

Jorge läks esimesena. Lühikesed vaiksed sammud. Koridor. Hallid seinad. Hämar. Nad jõudsid suuremasse tuppa. Kolm tooli valmis pandud.

Tüüp jättis nad sinna. Tuppa sisenes teine mees.

Ta kandis musti teksapükse, tumedat kapuutsiga dressipluusi, nägu oli kaetud röövlimütsiga.

Mees ütles: „Tere tulemast, võtke istet.”

Toolid nagisesid. Jorge tõmbas sügavalt hinge.

Mees kõneles väga head rootsi keelt.

„Nimetage mind Soomlaseks. Ja sina, Jorge Salinas Barrio, istusid koos minu sõbra Denny Vadúriga. Nii et mul on põhjust sind usaldada. Vadúri tunnen ma juba ammu.”

Jorge sõnas: „Denny on kõva kutt.”

Tüüp oli hetke vait. Siis ütles: „Jah, ta on okei. Aga mitte kõva, need on sinu sõnad. Ta räägib liiga palju. Ja ta tegi viimati omal margi täis. Tead ju küll, kus sina teda kohtasid. Ta üritas oma asja ajada. Siis lähebki niimoodi. Aga minuga on teistmoodi.”

Kõlas, nagu oleks Soomlane midagi söönud – ta matsutas iga lause lõpus suud.

Jorge ootas järge.

Soomlane sõnas: „Te otsisite mind üles, et retsepti saada.”

„Jah.”

„Seda niisama ära ei anta. Saate ikka aru?”

„Muidugi, see maksab.”

„Täpselt, see maksab. Aga mitte ainult seda. Tunne peab ka õige olema. Ma pean asjasse segatud inimesi sada protsenti usaldama. Ütleme nii: mina olen plaani müüja. Mina müün skeemi. Retsepti. Aga skeem ei tööta, olgu see nii hea kui tahes, kui asjaga ei tegele õiged inimesed. Tegemist on tervikuga. Arusaadav?”

Jorge noogutas sõna lausumata. Ta polnud kindel, kas saab kõigest aru.

„Teil võib õigus olla. Võib-olla saategi hakkama osadega, mis moodustavad terviku.”

Jorge ja Mahmud ei julgenud vahele segada.

Tüüp matsutas ikka suud. „Ma tahan, et te võtate kokku viis meest, keda te usaldate. Ja idioodid ei tohi nad olla. Siis annate mulle nimekirja nende nimede ja isikukoodidega. Käsitsi kirjutatud.”

Jorge ootas, kas midagi tuleb veel. Soomlane oli vait.

Lõpuks sõnas Jorge: „Pole probleemi, saame hakkama.”

„Ja sellest ei piisa. Ka teate, mida veel vaja on?”

Jälle vaikus. Jorge ei teadnud, mida vastata. Kogu asi: kahtlane. Nii ta seda ei plaaninud. Tema oli oodanud umbes endasugust tüüpi, võib-olla paar aastat vanemat: sellist betoonivenda, kel on vedanud. Kes on ise ennast ülemuseks teinud. Ise jala üle põlve visanud ja lasknud teistel musta töö ära teha. Aga see siin, röövlimüts peas ja ilus hääldus suus – okei, võib-olla tahab inimene ennast varjata, aga asi tundus rohkem nagu mingi krimifilm kui päris elu.

Samal ajal teadis Jorge: see oli päris. Sellest räägiti vanglas, Sollentunas, rääkisid sõbrad ja sõprade sõbrad: retseptiomanikud on tõsised vennad. Täpsed. Üliettevaatlikud.

Mahmud vaatas Jorge poole. Nüüd peab midagi ütlema.

Ta vastas: „Palju on vaja. Head kava on vaja. Head organisatsiooni on vaja.”

Soomlane põrgatas kohe tagasi. „Õige. Aga kuula nüüd ja õpi. Minu esimene nõuanne. Ükski suur asi pole kunagi õnnestunud, kui puudub abi seestpoolt. Vaja on insaiderit, see on iga röövi alus. Kedagi, kel on info selle veose kohta ja soovitavalt ka ligipääs. Ja minul on selliseid juba aastaid tagasi kohtadele istutatud.”

Jorge suutis kuuldavale tuua vaid ühe asja: „Ossa raisk.”

„Nii võib ka öelda. Minu kõige kauaaegsem kontaktisik on turvasüsteemis töötanud üle seitsme aasta. Ta on kursis kõigi ülesannetega. Nii et kui me midagi teeme, siis suurelt.”

Sisimas: Jorge muudkui naeratas. See asi oli nii suur. See oli kohvikupidaja karjääri lõpu algus. Lõpp elule vaese mehena, kellelt kogu aeg välja pressitakse. El grand surm muffinitele.

Ta nägi peas pilte. Röövlimütsid. Tumedad turvakotid. Viiesajaste pakid.

Ta nägi kiiret raha.