Читать книгу Luksuslik elu - Jens Lapidus - Страница 7

Jorge istus tugitooli. Vaatas ringi – tema enda pleiss. Tema kohvik – tema oma.

Tema: tüüp, kes peab kohta.

Tema: tüüp, kel on midagi.

Samas: ikkagi kahtlane.

Tšeki seda. J-boy: Chillentuna3 getolatiino number one, kuulus ekskokaiinikunn – tegeles tavalise bisnisega. Tegi kõige tavalisemat tööd. Maksis katuseraha nagu iga viimane tavaline svenssonist pubipidaja.

Ta nägi oma nägu tänavapoolsete akende peegelduses. Lühikesed lokkis juuksed taha silutud. Habemetüügas nägi hea välja. Tumedad, selgelt välja joonistunud, õigesti korrigeeritud kulmud, aga nende kohal: kortsud. Need tulid vist türmis. Või jättis siis Tai päike oma jälje tema laubale.

Talle meenus, kuidas ta oli välja näinud aasta pärast põgenemist. See mälestus ajas teda ikka naerma. Põgenemine, suure P-ga: maagiline rünnak Rootsi Kriminaalhoolduse vastu, värviliste stiilne esitus, selge signaal kõigile kinni istuvatele meestele: Yes, we can. Jorge Royale: tüüp, kes mentidele salsastiilis otse taha pani. Sõber, kes põgenes vanglast, abiks paar voodilina ja korvpallikorvi konks. Tüüp, kes jäljetult kadus. Slam dunk – tänas riiki toidu eest ja soovis head päeva.

Tol ajal: mees, müüt. Legend.

Praegu: tollest ajast kaua möödas. Ta oli end Rootsis varjanud. Riiklikult tagaotsitav, nagu mingi hull mõrtsukas. Tegi end ümber. Muretses uue väljanägemise – el sambo macanudo. Neegri-Jorge vabaduses. Pettis ära oma vanad sõbrad, pettis ära mendid, pettis ära suure osa sugulasi. Aga jugoslaavlasi ära ei petnud. Mrado Slovovic, härra R-i jäle monstrumist löömamees, leidis ta, tagus teda. Aga nad ei võitnud. Jorge tõusis tuhast – võttis Stockholmi tormijooksuga.

Ja siis: ta läks Taisse, et kõigest eemale saada. Aga lõpuks tuli koju tagasi – ta isegi ei teadnud, miks, võib-olla läks igavaks.

Riik pistis ta kinni. Mida oli ta oodanud? Et varjab end kogu elu? Seda teevad ainult majanduskriminaalid ja vanad natsid, kes vahetasid nime ja ostsid Buenos Airesesse villa.

Jorge kiikas Kumla vanglasse. Erirežiimiga asutus neile, kel kalduvus põgeneda. Puhkus: forget it. Ennetähtaegne vabastamine: nope. Külastused ilma valvuri juuresolekuta: ära tee nalja. Siiski: ta patsutas end õlale – see oli seda väärt olnud. Jooksus üle pooleteise aasta. Ta jõudis korda saata kõvasid asju, tulid ka vihmavarjukaunistusega Tai kokteilid.

Ja nüüd: uus projekt podisemas.

Kohvik tänaseks kinni. Ta ootas Tom Lehtimäkit. Tahtis küsida, kas Tom tahab kaasa teha. Esimene värbamiskatse. Peale Mahmudi. Tähtis asi. Samas: ohtlik asi – mõelda vaid, kui tüüp ei taha. Mõelda vaid, kui ta hakkab juttu levitama, et Jorge midagi plaanib.

Tom: alguses Mahmudi sõber varasemast ajast. Jorge tunneb teda sellest ajast, kui hakkas kohvikut pidama – Tom aitas neid majandusasjus. Lehtimäki: hea majanduspettur, nagu need ehitusevennad, kellest Peppe räägib. Lehtimäki: street smart motherfucker, keda võis usaldada. Raamatupidamine, arvevärgid, paberitöö, kõik koos. Tüüp: nagu miniadvokaat ja audiitor ühes isikus. Tegi trikke, asjas asju, toimetas toimetusi nagu tuli toimetada.

Selgemast selgem: Tompast oleks kasu.

Jorge oli talle sõnumi saatnud. Lühikese, ei midagi konkreetset. Lihtsalt: „Kui viitsid, tule õhtul kohvikust läbi. Tähtis.”

Jorge nõjatas pea tahapoole. Ta ootas Tomi. Meenutas. Kuidas ta esimest korda Mahmudiga rääkis. Tookord raskem jutt kui see, mis praegu tuleb: Mahmud, tema parem käsi, tema sõber, tema hombre.

Jorge polnud kindel. Võib-olla saab araablane aru. Võib-olla lihtsalt vihastab. Polnud tähtsust. J-boy peab olukorda muutma.

Pärast väljasaamist ostsid nad Mahmudiga kohviku. Araablane tänas Jorget, et see teda oma äripartneriks tahtis. Mahmud oli otsustanud isale meele järele olla, kurikaelaeluga lõpparve teha. Korralik olla. Nagu mingi svenssoni wannabe. Jorge kavatses tema stiili järele teha – et proovib mitte jälle kinni kukkuda, katsub ausat raha teenida, üritab mitte tähelepanu äratada.

Nad otsisid kontakte, et koht korda teha. Sisustuse ostsid süürlaste käest, keda tundis Mahmud Babaki kaudu. Tugitoolid ja vinged mosaiigiga puidust lauad muretsesid ühe varastatud kauba vahendaja käest Albys. Tassid, taldrikud, lusikad ja sellise värgi ostsid internetist. Tom aitas leida saiakeste, lahtiste pirukate ja moorapeade hulgimüüjaid. Kohvi edasimüüjat ja sändvitšide hulgimüüjat tundis Mahmud ajast, mil ta prostituute valvas ja need mehed kliendid olid.

Nad palkasid isegi töötajaid. Mahmudi noorema õe kolm sõbrannat olid tööl tunnitasu alusel. Tüdrukud olid noored, aga mõte oli lihtne: ilusad tüdrukud ajavad rahvale janu peale, eriti kohvi järele.

Summa summarum: tipp-topp tunne. Sajaprotsendiline tunne. Mõni nädal hiljem: koht sujus nagu Maserati Falkenbergi ringrajal.

Nad panid sinna oma hinge. Töötasid twentyfour-seven. Jorge peaaegu ei suitsetanud enam, et kõike jõuda. Araablane käis ainult kaks korda nädalas trennis, et jõuda. Jorge vaatas seda kui investeeringut. Kohvikukindlus – ei mingit kiire papi jahti enam. Veel: tal oli vaja midagi teha. Ta võttis oma viimase alleshoitud raha, kokaiinimüügist ja teistest vabaduses aetud äridest. Temast sai Mahmudi partner rahulikus, kerges, ausas elus.

Möödusid kuud. Suund selge: kõigile meeldis kangesti kohvitada.

Rulli tuli. Päevad kadusid Matrixi karatekiirusel. Nad töötasid nagu hullud. Tõusid igal hommikul kell viis, võtsid piima vastu või sõitsid linnast välja hiigel-kondiitritsehhidesse. Ülejäänud hommiku valmistasid hommikusööke ette. Pärastlõunal tegid lõunaks salateid, lõunases saginas müüsid neidsamu salateid nagu idioodid. Ülejäänud päeva kuni õhtul üheksani välja vehkisid teha cappuccino’sid, caffe latte’sid, caffe macchiato’sid, caffe-mida-iganes.

Ema oli ikka uhkem ja uhkem. Jorge õde Paola vaatas teda uue pilguga. Õde võis oma pojale täie tõsidusega öelda: Jorge on un muy buen tío.

Pidanuks olema vinge tunne.

Pidanuks olema nagu kõige ägedam asi.

Siiski: tunne oli imelik.

Ausalt öeldes: nagu hästi imelik kohe.

Jorge: riigi kasvatatud, kinnipidamiskohas töödeldud, betooni peal impregneeritud. Kihutanud läbi elu nagu rikošett. Saanud hakkama eelarvamuste küüsis õpetajatega, väsinud nõustajatega, feministivingatsitest sotsmuttidega. Käe püsti ajanud, kisanud, ühiskonna poolrassistliku kamarajura vastu keskmist sõrme näidanud. Svenssonirootsi reeglid ei ole tema jaoks.

Veel: kõik ei läinud enam nii hästi. Maksuametile ei meeldinud nende aruanded. Ilmusid välja värdjad maksunõudjad. Tarnijad jahusid ettemaksust.

Aga siiski: Jorge oli nagu aus ikka. Vähemalt nii aus, nagu üks temasugune vend olla saab.

Aga asjalugu: asi ei tundunud vinge, vaid hoopis jama.

Ei olnud rahulik, oli hoopis ohtlik.

Peas pöörlesid ideed. Bandiidigeenides sügeles kogu aeg. Iga päev samad mõtted. Vara veel varumeeste pingile istuda. Rätik õlgadele tõmmata, matšilt minema astuda. Veel pole aeg käega lüüa. Veel pole aeg maha heita ja ära surra.

Jorge kuulis trepilt Mahmudi samme. Kui araablane uksekella helistas, oli J-boy juba haigelt närvis. Sõber: riides nagu pehmo. Hullult paks talvejope, hallid pehmed dressipüksid ja Sparco kingad. Enam mitte nii lihases kui enne, aga J-boyst ikka kaks korda suurem. Enamike jaoks: araablasel oli autoriteeti – rahulik kõnnak, käed jope ülemistes taskutes, kõikus igal sammul ette ja taha. Saatis signaale välja. Võta rahulikult. Ära kunagi jama. Aga Jorge teadis: Mahmud al-Askori sees tuksub suurem süda kui umbes Melinda Gatesil ja Jorge enda emal kokku.

Mahmud vaatas Jorgele silma, lõi silmad maha – peaaegu nagu häbeneks. See tegelikult klappis ka – sõber oligi nagu pehme selline.

Nad surusid kätt, mitte tavaliste svenssonite moodi: pehme käepigistus ja kiire silmside. Ei, nad võtsid käega hoogu, enne kui peopesad kokku lõid ja pöidlad massiivses haardes kohtusid. Nagu betoon. Nagu miljoniprojekt4. Nagu tõelised sõbrad.

Nad sõid ja ajasid juttu. Võtsid läbi viimased kuulujutud, mis linnas liikvel. Kes tegelikult on sala-alkoholi ja – sigarettide hiiglasliku, viiekümnemillise maksupettuse taga. Ning kuidas läheb Babakil ja Mahmudi teistel sõpradel – kuttidel, kes tegid ikka oma vana asja. Peksid nõmedaid tegelasi, müüsid kokaiini, panid elektroonikapoodide suurtest ladudest asju pihta ja müüsid neid internetis neliteist korda uuesti.

Kogu pärastlõuna: Jorge oli üritanud mõelda, kuidas peaks käituma. Kuidas alustama. Selgitama, mida ta tahab öelda. Kuidas teha, et araablane aru saaks.

Okei, neil on probleem kasumlikkusega. Neil on probleem jugoslaavlastega. Aga ikkagi: Mahmud võib ikka täitsa endast välja minna. Isegi kurvastada.

Jorge torkas käe taskusse. Võttis välja soonkinnisega kotikese. Näitas seda peopesal.

„Vaata, mis mul on.”

Mahmud raputas pead. „Mina ei taha. Täna õhtul mitte, mina pean ju homme kell viis Södertäljes olema.”

Jorge lõi kotikesega vastu teist peopesa. „Ära nüüd jonni. Vaata, me sõime hästi, sina said trennis käia, meil on hea olla. Suitsust ju pohmakat ei tule.”

Jorge kallas rohu välja ning segas tubakaga. OCB-suitsupaber: niiiii hea rullida, ekstra õhuke. Joint põleb aeglasemalt.

Nad tõmbasid sügava mahvi.

Mahmud nõjatus tooli seljatoele. „Hea asi.”

Jorge sõnas: „Mahmud, ma pean sinuga ühest tõsisest asjast rääkima.”

Mahmud ei tõstnud pilku, näol ainult viltune naeratus, nagu alati, kui pilves oli. „Muidugi, äriasjad?”

Jorge ütles: „Ma olen sinuga nüüd pool aastat seda asja siin ajanud. Kohvik on hea asi, päris aus, maksame päris kõvasti makse, meil on kindlustused ja värgid, isegi pensionikindlustus, nagu svenssonitel juba. Mahmud, sa meeldid mulle, meil on kena bisnis siin koos.”

Ta pani joint’i lauale. „Aga asi on nii, et mulle nagu ei istu see värk.”

Nüüd vaatas Mahmud talle otsa. Tundus, et ilma silma pilgutamata.

„Tähendab, asi pole selles, et sinuga miski ei klapiks. Sa oled mu parim sõber. Aga selline on nagu elu, või nii.”

Mahmudi silmad tõmbusid pilukile. Jorge ootas. Võib-olla läheb araablane nüüd närvi? Hakkab vanduma. Solvub ja sõimab.

Jorge tõusis püsti. Hakkas edasi-tagasi käima. Üritas kuuldavale tuua samu sõnu, mis tal peas valmis olid.

„See viimane kord, kui ma Kumlas kinni istusin, siis ma sain tuttavaks ühe ehtsa vana tegijaga, võib-olla tunned teda. Nimi on Denny. Denny Vadúr, Södertäljest.”

Mahmud ei öelnud midagi. Ootas ainult, kuhu Jorge jõuda tahab.

„Esimesel korral, kui ma istusin, siis ma õppisin palju narkost. Imesin infot nagu Jenna Jameson mune. Aga on paremaid asju. Kus on ikka kõvasti aju vaja.”

Jorge jäi vait. Andis Mahmudile võimaluse ära arvata.

Araablane vahtis talle otsa. „Mida?”

„Sa oled sellest sada korda ajalehest lugenud. Me oleme sellest nii palju rääkinud. Viimati see helikopteri-värk G4S-i katusel. Tähendab, jutt on rahaveose röövist. Sa ei kujuta ettegi, kui palju pappi seal tegelikult on. Kui ajalehes kirjutab, et kadus viis milli, siis tegelik kogus on neli korda suurem. Pangad ja turvafirmad ei taha lihtsalt tunnistada, kui paljust nad tegelikult ilma jäid, muidu oleks rööve võib-olla veel rohkem. Ja rahvas veel vihasem. Spånga röövi ju tead, mäletad seda?”

„Yes.”

„Need kutid on Södertäljest pärit. Panid rahaveoautole kuradi teerulliga sisse. Ajalehes oli, et nad said neli milli. Tegelikult said kakskümmend kaks milli. Mõistad? Kakskümmend kaks milli. See Denny Vadúr võib-olla mõne aasta istub, aga kui välja saab, siis naerab terve tee kuni auguni seal metsas, kuhu nad rulli peitsid.”

Nad on kunnid.”

„Täpselt nii, mu sõber. Nad on kunnid. Üks ots, ja ülejäänud elu oled heal järjel. Ei pea kuskil kohvikus mädanema. Ja tead, milles asi on? Tead sa, mis on kõige tähtsam?”

„Ei.”

„Et mina päästsin sees Denny elu. Pinksiruumis mingid vennad tulekustutiga ja Denny üksi. Tahtsid Denny munad kustutiga puruks muljuda, aga J-boy tuli vahele. Saad aru? Vadúr jäi mulle rohkem võlgu kui rahaga jõuab maksta. Nii et ta aitas mul sellega ühendust saada, kellel on Södertälje röövi retsept. Ta sebib mu sinna sisse. Mul on võimalus midagi kõva teha.”

Jorge tõmbas splifist viimase mahvi. Äärepealt oleks otsaga sõrmi põletanud.

Tagasi tänases. Tom Lehtimäki astus sisse, tund aega hiljaks jäänud. Aeg järgmiseks vestluseks.

Jorge tegi talle ühe latte. Nad läksid kontorisse.

See oli väike ruum köögi kõrval. Ilma aknata. Kaks klapptooli. Nii pisike laud, et kaks kohvitassi sinna vaevu ära mahtusid. Seinal plakat: sild udu sees üle mingi New Yorgi jõe.

Jorge tegi tooli lahti, istus. Tom võttis istet. Jõi oma kohvi. Ülahuulele jäi vahuviirg.

„Tom, hea, et sa nii ruttu tulla said.”

„Ikka.”

„Me segame nüüd kohvipiima dõupi ka, teadsid sa?” Jorge oli surmtõsine.

Tomi nägu venis laiale naerule. „Yeah, right.”

„Kas sa sellepärast ei joogi, vaid üritad kõik huule peale korjata?” Jorge naeratas.

Tom naeris. Limpsis huulte ümbruse korralikult puhtaks.

Jorge asus kohe asja juurde. Tom Lehtimäkiga võis otse rääkida. Aus mees.

„Kuule, ma tahtsin sinuga äriasju arutada.”

„Me ju iga päev arutame.”

„Seda küll, aga see asi pole kohvikuga seotud. See on miljon korda kõvem.”

Tom kallas viimase lonksu kohvi kurku. Ootas, et Jorge jätkaks.

„Mina ja Mahmud pääseme raharöövi retsepti ligi.”

„Ossa pagan. Loodab siis, et see on sama vinge nagu helikopterirööv, aga ilma seakonksudeta.”

Jorge hakkas rääkima. Põhiline – see vähene, mida ta seni oli Soomlaselt teada saanud. Umbes: kui palju mehi tarvis läheb, millisest summast on jutt, kus rünnata. Soomlast ta ei maininud, aga Tom pole loll – ta ju saab aru, et J-boy ei mõelnud seda ise välja.

Jorge sõnas: „Nii et see on ikka suur asi. Sellega teeme ajalugu. Kopteriröövlid olid targad, aga mitte piisavalt targad. Meie paneme kõik rekordid kinni. Räägiti, et seal on vähemalt nelikümmend milli. Mõistad? Tähendab, see pole mingi naljaasi.”

Jorge hoidis pilgu sõbral oma vastas.

Tom pilgutas silmi.

J-boy viskas küsimuse. „Tom, oleksid sa käsi?”