Читать книгу Miniaturist - Jessie Burton - Страница 10

Nella Oortman tõstab ja langetab oma värske abikaasa maja trepil seistes delfiinikujulist koputirõngast ja selle kolksud tekitavad temas piinlikkust. Tema tulekust teatakse, kuid keegi ei tule avama. Aeg sai kokku lepitud ja kirju kirjutatud, ning tema ema kirjapaber oli Brandti kalli pärgamendi kõrval nii õhuke. Ei, mõtleb tütarlaps, see pole küll suurem asi vastuvõtt, eriti arvestades kuu aja eest toimunud abielu sõlmimise tseremooniat, kus polnud lillevanikuid ega tõotusekarikat ega pulmavoodit. Nella tõstab oma väikese kraamikirstu ja linnupuuri trepiastmele. Ta teab, et peab koju kirjutades olukorda ilustama, kuid kõigepealt tuleb selleks majja pääseda ja leida kirjutuslauaga tuba.

Nella pöördub teiselt kaldalt kostvat pargasemehe naeru kuuldes kanali poole vaatama. Kõhnuke poiss on seal kalakorviga naisele otsa jooksnud ja poollõpnud heeringas libiseb mööda kaubitsejaemanda laia seelikut alla. Käre maanaise hääl paneb Nellal judinad mööda nahka jooksma. „Lollpea! Lollpea!” karjub naine. Poiss aga on pime ja kobab heeringat otsides nobedate julgete sõrmedega tänavatolmus, nagu otsiks hõbeehet. Poiss saab heeringa kätte ja lippab naeru lõkerdades saagiga minema, tühi käsi ette sirutatud.

Nella juubeldab talle vaikselt kaasa ning jääb siis oktoobrikuu kohta haruldast soojust nautima, ahmides seda endasse, kuni veel saab. Herengrachti seda osa tuntakse Kuldse Käänakuna, kuid praegu on see lai veeriba pruun ja töine. Mudakarva kanali kohal kõrguvad majad on omaette nähtus. Need on linna ehtivad väärikad ja kaunid kalliskivid, mis imetlevad siin oma veepeegeldusi. Nende katuste kohal annab loodus endast parima, et vääriliselt vastata, ning safrani ja aprikooside värvi pilved väljendavad omakorda võimsa vabariigi rikutust.

Nella pöördub uuesti ukse poole ja nüüd on see pisut paokil. Oli see ka enne paokil? Nella pole kindel. Ta lükkab ust ja piilub majja, kus marmorpõranda jahedust vastu õhkub. „Johannes Brandt?” hõikab ta valju ja pisut äreva häälega. On see mingi mäng, küsib ta endalt mõttes. Mul lastakse siin vist jaanuarikuuni seista. Tema papagoi Peebo väristab tiivaotsi kõlinal vastu puurivõret ja linnu tasane vidin jääb marmorpõrandal vakka. Isegi vaikseks jäänud kanal nende selja taga tundub nüüd hinge kinni hoidvat.

Sügavamale varjudesse vaadates on Nella ühes asjas päris kindel. Teda jälgitakse. Võta end kokku, Nella Elisabeth, kamandab ta end üle läve astudes. Kas tema abikaasa kallistab teda ja suudleb või surub kätt, nagu sõlmiks äritehingut? Tseremoonial, kus neid ümbritses tütarlapse väike perekond ja mehe poolt polnud kedagi kohal, ei teinud mees üht ega teist.

Näitamaks, et maatüdrukud tunnevad samuti häid kombeid, kummardub Nella ja võtab kingad jalast – need on kenad nahkkingad ja otse loomulikult ta parimad –, ehkki ta ei oska öelda, mis mõtet võiks praegu headel kommetel olla. Väärikus, oli ta ema nende kohta öelnud, kuid väärikus on ju nii ebamugav. Ta klopsab kingad teineteise vastu puhtaks lootes, et keegi müra kuuldes kohale tuleb – või siis plehku pistab. Ema kutsub teda suureks unistajaks, Nella Pilvelkõndijaks. Kingad aga lebavad nüüd liikumatult ja Nella tunneb end lolliks tehtuna.

Väljas hõiklevad kaks naist. Nella pöördub, kuid näeb avatud uksest vaid pika, ilma tanuta kuldjuukselise naise selga, mis liigub temast eemale viimaste päikesekiirte poole. Nella enda juuksed on Assendelftist tulles lahti vajunud ja kerge tuuleke on salgukesi vabaks kiskunud. Nende tagasitoppimine ajaks Nella nii talumatult närvi, et ta laseb pigem juuksesalgukestel oma nägu kõditada.

„Kas meile tuleb siia loomaaed?”

Sõnad kõlavad halli pimedusest enesekindlalt ja kiiresti. Nella nahk tõmbub pingule ja teadmine, et ta aimas õigesti, ei suuda kananahka ihult peletada. Ta vaatab, kuidas varjudest liugleb tema poole ette sirutatud käega inimkuju, kuid ta ei oska arvata, kas see käsi soovib tõrjuda või tervitada. Tulijaks on naine, sirgeselgne, sale ja sügavmusta riietunud, kuid tanu ta peas on täiuslikult valge, tärgeldatud ja triigitud. Tema juustest ei pääse ainuski karv tanu alt välja ja ta toob endaga kummalise imeõrna muskaatpähklilõhna. Naise silmad on hallid ja suujoon karm. Kui kaua ta on seal juba seisnud ja jälginud? Peebo siutsatab.

„Tema on Peebo,” vastab Nella. „Minu papagoi.”

„Seda ma näen jah,” kostab naine teda ülalt alla silmitsedes. „Või kuulen. Ma mõistan seda nõnda, et sul pole rohkem elajaid kaasas?”

„Mul on küll väike koer, kuid ta jäi koju...”

„Tore. Ta ajaks me toad sassi. Ja kratsiks puidu kriimuliseks. Need pisikesed penid on prantslaste ja hispaanlaste lemmikud,” teatab naine. „Sama tühised kui nende omanikud.”

„Ja nad näevad välja nagu rotid,” hõikab teine hääl kusagilt halli sügavusest.

Naine kortsutab kulme ja sulgeb sealjuures hetkeks silmad, nii et Nella saab teda uurida, nuputades, kes veel seda jutuajamist pealt võib vaadata. Ma olen temast kindlasti kümme aastat noorem, mõtleb ta, ehkki selle naise nahk on nii sile. Kui naine Nellast möödub ja välisukse poole suundub, õhkub ta liikumisest graatsiat, eneseteadlikkust ja häbitust. Ta heidab korralikult ukse kõrvale sätitud kingapaarile põgusa heakskiitva pilgu ja vaatab siis tihedalt kokkupigistatud huultega linnupuuri sisse. Peebo suled on hirmust puhevil.

Nella otsustab naise tähelepanu kõrvale juhtida sellega, et ulatab terekäe – naine aga võpatab puudutuse peale.

„Seitsmeteistkümneaastase kohta oled sa suure kondiga,” sõnab naine.

„Mina olen Nella,” vastab tütarlaps kätt tagasi tõmmates. „Ja ma olen kaheksateistkümnene.”

„Ma tean, kes sa oled.”

„Mu päris nimi on Petronella, kuid kodus kutsuvad kõik mind...”

„Ma kuulsin seda juba esimesel korral.”

„Kas sa oled majapidajanna?” küsib Nella. Halli varjudest kostab halvasti alla surutud itsitamist. Naine ei tee sellest välja ja silmitseb pärlmutriläikelist loojangut. „Kas Johannes on siin? Ma olen tema naine.” Naine ei lausu sellegi peale musta ega valget. „Me kirjutasime kuu aega tagasi Assendelftis abielulepingule alla,” jätkab Nella pealetükkivalt. Näib, et siin polegi muud võimalust kui peale käia.

„Mu venda ei ole praegu kodus.”

„Sinu venda?”

Pimedusest kostab taas itsitamist. Naine vaatab Nellale otse silma. „Mina olen Marin Brandt,” teatab ta, nagu peaks Nella seeläbi kõigest aru saama. Marini pilk on küll karm, kuid Nella kuuleb ta hääles ebakindlat nooti. „Teda pole,” jätkab Marin. „Me arvasime, et ta tuleb. Kuid teda pole.”

„Kus ta siis on?”

Marin vaatab uuesti taevasse. Ta vasak käsi libiseb läbi õhu ja trepi lähedalt varjust ilmub välja kaks inimkogu. „Otto,” ütleb naine.

Mees astub nende poole ning Nella neelatab ja surub külmetavad jalatallad kõvasti vastu põrandat.

Otto nahk on tume, igalt poolt täiesti tumepruun, nii kraest paistev kael kui käistest paistvad randmed ja käelabad, kogu nahk on tumepruuni värvi igalt poolt, kuhu silm ulatub: kõrged põsesarnad, lõug, lai laup, viimane kui toll nahka. Nella pole veel kunagi niisugust meest näinud.

Marin paistab jälgivat, mida tüdruk ette võtab. Otto suurte silmade pilk ei reageeri kuidagi Nella halvasti varjatud imetlusele. Mees teeb kummarduse ja tüdruk vastab kniksuga, närides sealjuures huult, kuni vere maitse suus tuletab meelde, et peab rahu säilitama. Nella näeb, kuidas mehe nahk läigib nagu kastanimuna ja kuidas mustad kräsus juuksed ta kolbalt lae poole kerkivad. See on nagu pehme villa pilveke, mitte nagu teiste meeste sirged rasvased juuksed. „Ma...” alustab tüdruk.

Peebo hakkab häälitsema. Otto sirutab käed välja ja ta suurtes pihkudes on paksust puidust tallaga pealiskottade paar. „Sinu jalgade jaoks,” ütleb ta.

Mees räägib amsterdamlase aktsendiga, kuid venitab sõnu, nii et need kostavad soojade ja voolavatena. Nella võtab puukotad vastu ja ta sõrmed puudutavad sealjuures mehe nahka. Ta tõmbab kotad endale kohmakalt jalga. Need on liiga suured, kuid tüdruk ei söanda seda öelda, pealegi hoiavad need ta jalatallad külmast marmorpõrandast kõrgemal. Küllap ta sätib pärast ülakorrusel nahkrihmad parajaks – kui ta üldse kunagi sinna pääseb või kui teda üldse kunagi hallist kaugemale lastakse.

„Otto on minu venna teener,” ütleb Marin, pilk endiselt Nellal kinni. „Ja tema on meie teenijanna Cornelia. Tema hakkab sinu eest hoolitsema.”

Cornelia astub lähemale. Ta on Nellast veidi vanem, nii kakskümmend või kakskümmend üks aastat vana, ja pisut ka pikem. Cornelia naeratab ebasõbralikult ja ta sinisilmade pilk mõõdab värsket pruuti, märgates ka tolle värisevaid käsi. Nella naeratab teenijanna uudishimust haavatuna ja püüab mingeid viisakaid tänusõnu leida. Ta on pooleldi tänulik ja pooleldi häbistatud, kui Marin teda katkestab.

„Las ma näitan sulle ülakorrust,” ütleb Marin. „Sa tahad ju oma tuba näha.”

Nella noogutab ja Cornelia silmis süttib elevussädemeke. Puurist kostab õnnelikku siristamist, mis seinu mööda kõrgele üles kajab, ja Marin annab Corneliale randmeliigutusega märku, et lind peab kööki kolima.

„Aga seal on toiduaurud,” protestib Nella. Marin ja Otto pöörduvad uuesti tema poole. „Peebole meeldib valgus.”

Cornelia haarab puuri ja hakkab seda õõtsutama nagu veepange. „Palun ole ettevaatlik,” manitseb Nella.

Marini ja Cornelia pilgud kohtuvad hetkeks. Teenijanna jätkab oma teed köögi poole, saatjaks Peebo tasased murelikud piuksatused.

Ülakorrusel tunneb Nella end oma uue eluruumi luksuses üsna alaväärsena. Marin ei paista rahul olevat. „Cornelia kaunistas siin liiga palju,” teatab ta. „Kuid me loodame, et Johannes rohkem ei abiellu.”

Toas on tikitud initsiaalidega padjad, uus voodikate ja kahed uued kardinad. „Raske samet ei lase kanali udu tuppa,” selgitab Marin. „See oli enne minu tuba,” lisab ta ja läheb akna juurde, et kätt aknalauale toetades vaadata taevasse ilmuma hakanud tähti. „Siit on parem vaade, nii et andsime toa sulle.”

„Oh ei,” vastab Nella. „Sel juhul pead sa küll toa tagasi saama.”

Nad silmitsevad teineteist keset tohutut tikandite hulka, keset linu, millel B tähistab Brandti ja on ümbritsetud viinapuuväätidest, peidetud linnupessa või kerkib lillepeenrast. Nood B-d on ta neiupõlvenime alla kugistanud ja nende vatsad on sellest paksuks paisunud. Tundes ebalust ja ühtaegu ka kohustust, libistab Nella sõrmega üle villaste kangaste virna, mis tema vaimu peab üleval hoidma.

„Kas sinu esivanemate uhke Assendelfti kodu on soe ja kuiv?” uurib Marin.

„See on vahepeal üsna rõske,” kostab Nella, kummardub ja üritab lohmakate kottade rihmasid kobamisi oma jalgade järgi sättida. „Kaitsetammid ei pea alati vett kinni. Ja uhke see ka pole...”

„Meie perel ei ole küll nii muistset sugupuud kui teil, kuid mis võiks olla parem soojast, kuivast ja hästi ehitatud majast,” lõikab Marin vahele. Ta ei esita küsimust.

„Muidugi.”

„Afkomst seyt niet. Sugupuu ei tähenda midagi,” jätkab Marin ja tonksab sõrmega patja, rõhutamaks sõna „midagi”. „Pastor Pellicorne ütles eelmisel pühapäeval niiviisi ja mina kirjutasin selle meie perekonnapiibli esilehele. Vesi võib kerkida, kui me hoolsad pole.” Ta näib mõtetest ärkavat. „Sinu ema kirjutas,” lisab ta. „Ta nõuab, et võiks ise sinu siiasõidu eest maksta. Me ei saanud seda lubada. Me saatsime peaaegu kõige parema pargase. Ega sa solvunud?”

„Ei. Ei.”

„Tore. Peaaegu kõige parem tähendab siin majas värsket värvi ja Bengali siidiga kaunistatud kajutit. Teine pargas on Johannese käes.”

Nella mõtiskleb, kus tema abikaasa võiks küll asuda oma parima pargasega, et ei jõudnud õigeks ajaks teda tervitama. Siis mõtleb ta Peebole, kes kössitab üksinda köögis tule ja pannide lähedal. „Teil on vaid kaks teenijat?” küsib ta.

„Nendest piisab,” vastab Marin. „Me oleme kaupmehed, mitte uhkeldajad. Piibel keelab inimesel oma rikkusega eputada.”

„Ei. Loomulikult.”

„Kui tal muidugi on eputamiseks midagi järel.” Marin põrnitseb tütarlast ning Nella pöörab pilgu kõrvale. Ruumis on hakanud hämarduma ja Marin paneb küünlad põlema. Need on odavad rasvaküünlad, ehkki Nella oli lootnud siin lõhnavaid vahaküünlaid näha. Teda üllatab haisvate ja suitsevate küünalde valik. „Paistab, et Cornelia tikkis su uue nime kõige peale,” ütleb Marin üle õla.

Muidugi, mõtleb Nella Cornelia sünget uurivat pilku meenutades.

Teenija sõrmed olid tikkimisest kindlasti verele torgitud ning keda muud ta ikka selle eest karistaks?

„Millal Johannes üldse tuleb – miks teda siin pole?” uurib Nella.

„Sinu ema rääkis, et sa oled innukalt valmis alustama abielunaise elu Amsterdamis,” sõnab Marin. „Kas oled siis või?”

„Jah. Aga selleks on ka abikaasat vaja.”

Järgnenud jäises vaikuses mõtleb Nella, kus Marini abikaasa võiks olla. Ehk peitis Marin ta keldrisse? Ta varjab oma meeletu soovi naerma pahvatada selle taha, et naeratab ühele padjale. „Siin on kõik nii ilus,” kiidab ta. „Sa poleks pidanud nii palju pingutama.”

„Cornelia tegi siin kõik. Mina ei oska käsitööd.”

„See pole kohe kindlasti tõsi.”

„Ma võtsin oma maalid alla. Arvasin, et need oleksid sulle rohkem meeltmööda.” Marin osutab seinale, kus õlimaalil ripub punt turris sulgedega ja küünistega metslinde seinal konksu otsas. Selsamal seinal veidi kaugemal on jahimehe saagi portree, üles riputatud jänes. Sellele järgneb pilt Hiina portselantaldrikule kuhjatud puhastatud austritest, mida varjutavad kummuli veiniklaas ja kausitäis üleküpsenud puuvilju. Austrite eksponeeritud alastuses on midagi kõhedusttekitavat. Nella vanas kodus ehtis ta ema seinu maastikumaalide ja piiblistseenidega. „Need kuuluvad mu vennale,” teatab Marin, osutades vaasitäiele lilledele, mis tunduvad lõuendil jäigad ja ebaloomulikult erksad, ja poolikule granaatõunale, mis ootab kedagi maali alumises servas.

„Tänan.” Nella mõtleb, kui kaua ta suudab neid pilte taluda, enne kui nad magamamineku eel näoga seina poole pöörab.

„Sa tahad kindlasti siin üleval õhtust süüa,” sõnab Marin. „Sa olid ju mitu tundi teel.”

„Jaa, seda küll. Oleksin tänulik.” Nella judistab end tahtmatult, vaadates lindude veriseid nokki ja klaasistunud silmi, mis vihjavad ihu närbumisele. Neid nähes tuleb talle magusaisu peale. „Kas sul martsipani on?”

„Ei. Suhkur on... asi, mida me eriti ei tarbi. See teeb inimeste hinge haigeks.”

„Mu ema tegi sellest kujukesi.” Sahvris leidus alati martsipani ja see oli ainus patune nauding, milles emand Oortman oma abikaasat järgis. Näkineiud, laevad ja suhkrustest kalliskividest kaelakeed, suus sulav pähklimaitseline maius. Ma ei ole enam oma ema oma, mõtleb Nella. Ühel päeval hakkan ma suhkrukujusid voolima teiste kleepuvate käekeste jaoks, magusat manguvate häälekeste jaoks.

„Ma lasen Cornelial sulle pisut musta leiba ja Gouda juustu tuua,” ütleb Marin ja tirib sedaviisi Nella mõtetest välja. „Ja klaasi reinveini.”

„Tänan. On sul aimu, millal Johannes tuleb?”

Marin ajab nina püsti. „Mis lõhn see on?”

Nella tõstab tahtmatult käed kähku rangluude peale. „Kas see tuleb minult?”

„Kas see tuleb siis sinult?”

„Ema ostis mulle parfüümi. Liiliaõli. Kas sa tunned selle lõhna?”

Marin noogutab. „Tunnen küll,” sõnab ta. „Liilialõhn.” Ta köhatab tasakesi. „Tead, mida liiliate kohta öeldakse?”

„Ei tea.”

„Varakult õitsevad, varakult närbuvad.”

Seda öelnud, sulgeb Marin ukse.