Читать книгу Miniaturist - Jessie Burton - Страница 8

Amsterdam, Vana kirik, teisipäev, 14. jaanuar 1687. a

Matus oleks pidanud olema vaikne toiming, kuna kadunukesel polnud sõpru. Kuid Amsterdamis liiguvad jutud, nagu voolab vesi, need ujuvad sulle kõrvu ja settivad sinna, ja nõnda on kiriku idapoolne nurk täna rahvast täis. Üks naine jälgib toimuvat koorilauljate turvalisest nurgast, kui gildiliikmed ja nende abikaasad nihkuvad haigutavale hauale lähemale nagu sipelgad meepotile. Peagi lisanduvad neile VOC-i ametnikud ja laevakaptenid, regentessid^[1.], kondiitrid – ja ka see mees, laiaservaline kübar tänagi peas. Naine püüab talle kaasa tunda. Kaastunnet saab erinevalt vihast laekasse pakkida ja silma alt ära panna.

Kiriku katus, see ainus asi, mida reformistid maha ei kiskunud, kerkib nende kohal kõrgusse nagu imeilusa laeva kere. Hoone lagi on linna hinge peegel, sinna on söövitatud muistse valguse kiired, Kristus ise mõistab kohut, mõõk ühes ja liilia teises käes, kuldne kaubalaev seilab läbi lainete ja püha neitsi puhkab kuusirbil. Naise sõrmed näperdavad istepingi otsa puunikerdust enda kõrval ja libisevad üle puidupinna. Reljeef kujutab valulise näoilmega meest, kes situb koti sisse münte. Kas siin muutus midagi, mõtleb naine.

Ja ometi.

Isegi surnud võtavad täna toimuvast osa, leinajate jalgade alla kuhjatud hauaplaadid varjavad üksteise peale maetud kehasid ja tolmus vedelevaid luid. Selle põranda all lebavad naiste lõualuud, kaupmehe vaagnaluu ja paksu üliku tühi rinnakorv. Seal all on ka väikesi koolnuid, kellest mõni pole leivapätsist pikem. Märgates, kuidas inimesed pilgu sellelt kehastunud kurbuselt kõrvale pööravad ja igast silme ette sattunud väikesest plaadist mööda astuvad, ei suuda naine seda neile pahaks panna.

Keset rahvahulka silmitseb üks teine naisterahvas seda, mille pärast ta siia on tulnud. See põrandas haigutava augu juures seisev tütarlaps näeb välja kurnatud ja leinast muserdatud. Ta peaaegu ei märkagi toimuvat vaatama kogunenud linnakodanikke. Kirstukandjad tulevad piki vahekäiku, kirst õlgadel nagu flöödikast. Näoilme järgi otsustades on mõnel neist matuse suhtes oma arvamus. Küllap see on Pellicorne töö, oletab naine. Tavapärane kõrva tilgutatud mürk.

Tavaliselt on sedasorti rongkäigud inimesi tihedalt täis, bürgermeistrid kõige ees ja lihtrahvas nende järel, kuid täna pole keegi korraldamisega vaeva näinud. Naine oletab, et niisugust surnukeha pole kantud linna ühtegi jumalakotta. Ta armastab selle kiriku haruldast, trotslikku ilu. Riskides rajatud Amsterdam ihaleb kindlustunnet, siledat eluteed, ja valvab tuima kuulekusega oma raha heaolu. Oleksin pidanud enne tänast päeva lahkuma, mõtleb naine. Surm on liiga lähedale jõudnud.

Hauda ümbritsevad inimesed astuvad kirstukandjate teelt eest. Kui kirst ilma mingi kombetalituseta auku lastakse, liigub tütarlaps augu ääre poole. Ta viskab lillekimbu alla pimedusse ja samal hetkel kerkib üks kuldnokk tiivalöökide toel piki kiriku valgeks lubjatud seina ülespoole. Pead pöörduvad häiritult, kuid tütarlaps ei liigutagi ennast, nii nagu ei liiguta end ka kooripingil istuv naine, ja nad mõlemad silmitsevad võlvkaart, kui Pellicorne hakkab viimast palvet jorutama.

Kui kirstukandjad uue kiviplaadi paika libistavad, põlvitab tütarlapse teenijanna varju kaduva sügaviku kõrvale. Ta hakkab nuuksuma, ja kui kurnatud tütarlaps silma tükkivaid pisaraid ei talitse, toob selline väärikuse ja korra eiramine ümbritsejatelt halvustust. Kaks kooripingi lähedal seisvat siidriietes naist sosistavad omavahel. „Sellise käitumise pärast me täna siin olemegi,” pomiseb üks neist.

„Kui nad avalikkuse ees niisugused on, siis nelja seina vahel käituvad nad ilmselt nagu metsloomad,” vastab ta sõbranna.

„Tõsi. Kuid ma annaksin palju, et kärbsena seinalt seda pealt vaadata. Pinn-pinn.”

Nad summutavad oma naerukõhina ja kooripingil istuv naine märkab, et ta sõrmenukid on nikerdatud moraalipildiga pingiotsal valgeks tõmbunud.

Kui auk kiriku põrandas on taas suletud, hajub rahvahulk laiali, sest surnu on nüüd oma kohale saanud. Kirikuakna klaasvitraaži pühaku moodi tütarlaps tänab silmakirjalikke kutsumata külalisi. Nood hakkavad linna käänuliste tänavate poole suundudes omavahel lobisema ja viimaks järgneb neile ka tütarlaps ise koos oma teenijannaga, nad kõnnivad vaikides käsikäes piki vahekäiku ja kirikust välja. Enamik meestest läheb tagasi oma töölaudade ja lettide taha, sest Amsterdami pinnal hoidmine nõuab pidevat tööd. Vanasõna ütleb, et au ja kuulsus tulevad raske tööga, kuid laiskus libistab kõik saavutatu vette. Ja noil päevil tundus tõusuvesi loksuvat väga lähedal.

Alles siis, kui kirik on inimtühi, tõuseb naine kooripingilt. Ta kiirustab, et mitte kellelegi silma jääda. Asjad võivad muutuda, lausub ta poolihääli ning sosin kajab seintelt vastu. Värsket hauaplaati silmitsedes märkab naine, et töö on rutakalt tehtud, graniit on alles soojem kui teistel haudadel ja plaadi sisse uuristatud sõnad on tolmused. Peaks tunduma võimatu, et selliseid asju üldse ette tuleb.

Naine kükitab maha ja pistab käe taskusse, et alustatu lõpule viia. See on tema palve, miniatuurne majake, mis mahub peopessa. Sellesse on nikerdatud nii peenelt üheksa tuba ja viis inimkujukest, nagu ei kuuluks ese üldse siia maailma. Naine asetab oma ohvrianni sinna, kuhu ta selle kogu aeg oli kavatsenud panna, ja õnnistab oma kangete sõrmedega jahedat graniitplaati.

Kiriku ust avades otsib ta pilguga vaistlikult laiaservalist kübarat, Pellicorne keepi ja siidriietes emandaid. Nood kõik on kadunud, ja kui poleks lõksu sattunud kuldnoka tiivarabinat, võiks ta end tunda ainsa elusolendina maailmas. On aeg minema hakata, kuid naine hoiab veel pisut aega linnu jaoks ust lahti. Lind aga laperdab selle pakkumise eest kantsli taha peitu.

Naine jätab külma kiriku selja taha ja pöörab näo päikese poole, mis kanalite kohalt mere suunas nihkub. Kuldnokk, mõtleb ta, kui sa tõesti usud, et kirikuhoones on turvalisem, siis ei hakka mina sind vabaks päästma.

1 regentess – haigla, orbudekodu või mõne muu munitsipaalhooldusasutuse juhatajanna. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused. [ ↵ ]