Читать книгу Miniaturist - Jessie Burton - Страница 11

Järgmisel hommikul kell neli pole Nella veel und saanud. Uus imelik, klantsitud ja tikanditega ümbrus ning suitsevate rasvaküünalde lõhn ei lase tal rahuneda. Maalid on ikka veel näha, sest Nellal ei jätkunud julgust neid esiküljega vastu seina pöörata. Tütarlaps lamab ja laseb oma surmväsinud peas ringi tiirutada mälestustel sündmustest, mis ta praegusesse hetke juhtisid.

Kui ta isa kaks aastat tagasi suri, räägiti Assendelftis, et isand Oortman oli õllekodade õnn. Nella jaoks oli küll vastumeelt kuulda, et ta isa polnud midagi enamat kui purjutav Priapos^[1.], kuid see osutus masendavaks tõeks. Tema isa mässis pere võlgadesse, nii et supp jäi lahjemaks, liha vintskemaks ja teenijad lahkusid majast. Isa ei ehitanudki laeva, nagu igalt õigelt meretõusuga võitlevalt hollandlaselt oodati. „Sa pead abielluma mehega, kes suudab kuldnat kukrus hoida,” õpetas ema.

„Kuid mul pole midagi vastu anda,” kostis Nella.

Ta ema laksutas keelt. „Sa vaata ennast. Mida muud meil naistel ikka anda on?”

Selline arvamusavaldus lõi Nella tummaks. Sund omaenese ema poolt tõi kaasa uut sorti rahutuse ning isa leinamine asendus kurvastusega iseenda pärast. Pere nooremad lapsed, Carel ja Arabella tohtisid edaspidigi väljas kannibale või piraate mängida.

Nella harjutas kaks aastat, kuidas olla väärikas emand. Ta kõndis nüüd hoopis teistmoodi, ehkki kaebas, et kõndida pole õieti kuhugi, ja ta tundis esimest korda igatsust oma külast pageda, ei teinud tohutust taevalaotusest väljagi ja nägi maaelus vaid tolmukihi alla mattuvat vanglat. Ta harjutas uues, kõvasti kinni nööritud korsetis lautomängu, liigutades osavaid sõrmi mööda nooditahvlit, ja hoolis ema närvidest vaid nii palju, et ei hakanud avalikult mässama. Ja selle aasta juulikuus saatis ema järelepärimisi tema abikaasa viimaste linnatuttavate seas lõpuks ometi edu.

Saabus ilusa, hoogsa ja enesekindla käekirjaga kirjutatud kiri. Ema ei lubanud tal seda lugeda, kuid nädal hiljem sai Nella teada, et ta peab mängima lautot ühele mehele, Amsterdami linnast sinna maakolkasse tulnud kaupmehele nimega Johannes Brandt. Kui päike Assendelfti pruuniks tõmbuvate tasandike kohal alla vajuma hakkas, istus too võõras nende lagunema kippuvas majas ja kuulas tütarlapse mängu.

Nella meelest läks muusika mehele südamesse, ja kui ta oli mängimise lõpetanud, sõnas külaline, et nautis esitust. „Ma armastan lautot,” ütles ta tütarlapsele. „See on ilus pill. Mul ripub neid kaks tükki seinal, kuid nendel pole juba aastaid mängitud.” Ja kui too Johannes Brandt, kes oli kolmkümmend üheksa aastat vana ja Careli meelest tõeline Metuusala, tema kätt palus, otsustas Nella pakkumise vastu võtta. Keeldumine oleks paistnud tänamatusena ja oleks kohe päris kindlasti olnud rumal. Mis muud võimalust tal ikka oli kui abielunaiseks hakata, nagu Marin selle kohta ütles.

Pärast septembrikuus Assendelftis toimunud laulatust kanti nende nimed kirikuraamatusse, nad lõunatasid kiiruga Oortmanite kodus ja siis sõitis Johannes minema. Ta ütles, et laevalast on vaja Veneetsiasse toimetada, ja ta pidi seda isiklikult tegema. Nella ja ta ema vaid noogutasid seepeale. Johannes oli oma kõvera naeratusega nii võluv ja tal oli pakkuda suurt vägevust. Oma pulmaööl magas vastabiellunud Nella täpselt samamoodi kui eelnevatelgi aastatel oma vähkreva õekese kõrval. Kuid ta mõtles, et see on vaid parema elu heaks, ja kujutles end kerkimas Assendelfti leekidest uue naisena, abielunaisena, kel on kõik veel ees.

Hallist kostvad koerte hääled katkestasid ta mõttelõnga. Nella kuulis meest kõnelemas ja oli kindel, et see on Johannes. Tema abikaasa on kohal, Amsterdamis, küll pisut hilinedes, kuid ikkagi kohal. Nella tõuseb oma pulmavoodil istuli ja kordab väsinult: Mul on nii hea meel. Kas sinu reis läks hästi? Jah? Ma olen nii õnnelik, nii õnnelik.

Kuid tütarlaps ei söanda alla minna. Ta tunneb end liiga närvis olevat ega suuda mehega kohtumise elevust talitseda. Oodates lööb kartus ta kõhus tiivad valla ja tütarlaps mõtleb, kuidas ta peaks üldse juttu alustama. Lõpuks tõmbab ta puukotad jalga, sätib salli öösärgi peale ja hiilib koridori.

Koerte küüned klõbisevad põrandaplaatidel. Nad on oma karvas mereõhku kaasa toonud ja nende sabad kopsivad vastu mööblit. Marin on esimesena Johannesele vastu jõudnud ja Nella kuuleb neid vestlemas.

„Marin, ma pole kunagi niiviisi öelnud,” lausub Johannes. Ta hääl on madal ja emotsioonitu.

„Unusta see nüüd. Vend, mul on hea meel sind näha. Ma olen palvetanud, et sa kenasti tagasi jõuaksid.” Kui Marin varjust välja astub, et venda lähemalt vaadata, võbiseb ja tantsiskleb leek tema küünlal. Üle trepikäsipuu kummarduv Nella vaatab Johannese võõralt välja kummuvat reisikeepi, jahmatavalt punaseid sõrmi. „Sa näed surmväsinud välja,” jätkab Marin.

„Ma tean, ma tean. Ja sügis Londonis...”

„On jube. Ah et seal sa siis olidki. Las ma aitan.”

Marin aitab vaba käega vennal keebi seljast. „Ah, Johannes. Sa oled nii kõhn. Sa oled liiga kaua ära olnud.”

„Ma ei ole kõhn.” Mees astub kaugemale. „Rezeki, Dhana,” hõikab ta ja koerad järgnevad talle nagu käsilased. Nella süüvib nende nimede veidrasse kõlasse. Rezeki, Dhana. Assendelftis hüüdis Carel nende koeri Kärsaks ja Mustsilmaks, mis polnud eriti fantaasiarikkad nimed, kuid väljendasid täiuslikult penide iseloomu ja välimust.

„Vend,” lausub Marin. „Ta on siin.”

Johannes peatub, kuid ei pöördu. Tema õlad vajuvad longu ja pea pisut rohkem rinnale. „Ah nii,” vastab ta. „Et siis nõnda.”

„Sul oleks parem olnud ta saabumise ajal kohal olla.”

„Ma olen kindel, et sa said hakkama.”

Marin on mõnda aega sõnatu ning ta kahvatu näo ja venna keebiküüru vahele kasvab vaikus. „Ära siis unusta,” lausub Marin viimaks.

Johannes tõmbab sõrmedega läbi juuste. „Kuidas ma saaksin?” vastab ta. „Kuidas ma saaksin?”

Marin tahaks nagu veel midagi lisada, kuid hoopis embab kätega iseennast. „Siin on nii külm,” lausub ta.

„Mine siis voodisse. Ma pean tööd tegema.”

Mees sulgeb oma kambri ukse ning Marin võtab venna keebi õlgadele. Nella kummardub veel rohkem ette ja jälgib, kuidas Marin surub oma näo pikkadesse kangavoltidesse. Trepikäsipuu kriiksatab ja Marin heidab pimedusse vahtides keebi kähku seljast. Kui Marin hallis seinakapi avab, hiilib Nella tagasi oma tuppa ja jääb ootama.

Mõni minut hiljem kuuleb ta, kuidas Marini magamistoa uks koridori lõpus sulgub. Nella hiilib maja peatrepist alla. Ta peatub hallis seinakapi juures arvates, et keep ripub seal, kuid see on hoopis hunnikus maas. Keepi üles tõstma kükitades avastab tütarlaps, et sellel on väsinud mehe ja tema nähtud linnade niiske lõhn. Keebi konksu otsa riputanud, läheb Nella selle ukse juurde, mille taha ta oma abikaasat nägi kaduvat, ja koputab.

„Jumal küll,” ütleb mees. „Räägime hommikul.”

„See olen mina. Petronella. Nella.”

Hetk hiljem avatakse uks ja Johannes seisab seal, nägu varjus. Ta on nii laiaõlgne, Nellale ei jäänud ta Assendelfti pooltühjas kirikus üldse nii suursugusena meelde. „Esposa mía,” ütleb mees.

Nella ei tea, mida need sõnad tähendavad. Kui mees tagasi küünlavalgele astub, näeb tütarlaps, et ta abikaasa nägu on päikesest pruun ja parkunud. Ta silmaiirised, samasugused hallid nagu Marinil, on peaaegu läbipaistvad. Abikaasa pole välimuselt mingi prints, ta rasvased raudhallid juuksed kleepuvad pea külge. „Ma olen siin,” ütleb tütarlaps.

„Oled tõesti.” Mees osutab öösärgile. „Sa peaksid magama.”

„Ma tulin sind tervitama.”

Mees astub lähemale ja suudleb Nella kätt ning ta huuled on pehmemad, kui tütarlaps arvas. „Me räägime hommikul, Nella. Mul on hea meel, et sa sekeldusteta kohale jõudsid. Ma olen nii rõõmus.”

Mehe pilk ei peatu kusagil pikalt. Nella näeb tema mõistatuslikku kurnatust, tunneb õhu kirbet ja võõrast lõhna. Johannes taganeb kollasesse kumasse, kus peaks tema kabinet olema, ja sulgeb ukse.

Nella ootab veel hetke, vahtides peatrepi sünkmusta pimedusse. Marin magab juba kindlasti, mõtleb ta. Ma lihtsalt vaatan korraks, kas mu väikese linnuga on kõik korras.

Kikivarvul trepist alla kööki laskudes leiab tütarlaps oma papagoi puuri pliidi kõrval rippumas ja kustuvate süte valgus kumab raudvarbadel. „Kõik teenijad on ohtlikud,” oli ema õpetanud, „aga linna omad on need kõige hullemad.” Ema polnud selgitanud, miks täpselt, kuid vähemalt on Peebo oma õrre peal elus, suled puhevil, ning keksib ja toksib rõõmust Nellaga kohtumise üle võret. Tütarlaps tahaks üle kõige siin ilmas papagoi ülakorrusele viia, kuid mõtleb, et Marin võib sellise sõnakuulmatuse eest lasta Cornelial serveerida talle lõunaeineks kaks tillukest linnukoiba, mida ümbritseb rohelistest sulgedest pärg. „Head ööd, Peebo,” sosistab Nella.

Tema magamistoa aknast paistab Herengrachtilt tõusev udu, mille kohal ripub kuu nagu tuhmunud münt. Nella tõmbab kardinad ette, mässib endale salli ümber ja istub ikka veel oma hiigelsuurt voodit peljates nurka. Tema värske abikaasa on rikas mees Amsterdamist, linna mõjuvõimas isik, mere ja kogu selle varanduse isand. „Kui sa pole abielunaine, on elu raske,” oli ema talle öelnud. „Miks?” küsis Nella. Olles näinud, kui pahane ema kogu aeg isa peale oli ja kuidas see muutus paanikaks, kui isa surma järel tema võlad said teatavaks, oli ta küsinud, miks püüab emand Oortman nii innukalt oma tütart võib-olla samasugusesse riski tõugata. Ema oli talle siis nagu hullule otsa vaadanud, kuid oli vaevunud seekord siiski selgitama. „Sest isand Brandt on linna lambakarjus, aga sinu isa oli lihtne lammas.”

Nella silmitseb hõbedast veekannu enda kõrval, siledast mahagonipuust kirjutuslauda, Türgi vaipa ja uhkeid maale. Ilus pendliga kell mõõdab tasakesi aega. Selle numbrilaual on päikesed ja kuud ning osutid on peenelt nikerdatud. See on kõige kaunim kell, mida Nella kunagi on näinud. Siin paistab kõik olevat uus ja rikkusest kõnelev. Nella pole rikkuse keelt kunagi õppinud, kuid tema meelest võib see vajalikuks osutuda. Ta korjab maha kukkunud padjad põrandalt üles ja laob need tumepunasest siidist voodikattele.

Kui Nellal kaheteistkümneaastaselt esimest korda päevad algasid, ütles ema talle, et see veri tilgub „laste saamise ohvriks”. Nella polnud iial arvanud, et selleks võiks mingit ohverdust vaja minna, sest ta oli kuulnud läbi küla kajavaid sünnitavate naiste karjeid, mille järel mõnikord kirstusid kirikusse viidi.

Armastus oli midagi hoopis ebamäärasemat kui plekid linastel kaltsudel. Kuupuhastused ei paistnud kuidagi ühenduses olevat sellega, mida Nella pidas armastuseks ja mis puudutas küll keha, kuid pidi olema midagi rohkemat. „See ongi armastus, Petronella,” sõnas emand Oortman vaadates, kuidas Arabella kutsikat Mustsilma nii kõvasti enda vastu surus, et loomake vaevu lämbumisest pääses. Kui moosekandid külas armastusest laulsid, siis laulsid nad muidugi ka õndsusega kaasas käivast valust. Ehtne armastus oli lill rentslis ja selle õielehed avanesid seal. Armastuse nimel võis riskida kõigega ja see oli õnnistus, mille meepotis ei puudunud iialgi omad tõrvatilgad.

Emand Oortman oli kogu aeg kaevanud sobilike kosilaste puuduse üle laiemaski ümbruskonnas ja kohalikke poisse kõrrenärijateks kutsunud. Tema tütre tuleviku määrasid linn ja Johannes Brandt.

„Aga ema, mis saab armastusest? Kas ma hakkan teda armastama?”

„Ah et tüdruk tahab armastust,” hüüdis emand Oortman seepeale teatraalselt Assendelfti kooruva värviga seinte poole. „Tema tahab meil virsikuid vahukoorega.”

Nellale oli räägitud, et ta tõepoolest lahkub Assendelftist, ja jumal ise teadis, et lõpuks ei ihanud tütarlaps enam muud kui põgeneda. Ta ei tahtnud enam Careli ja Arabellaga laevahukku mängida, kuid see ei suuda talitseda üha kasvavat pettumust, kui ta nüüd istub Amsterdamis oma tühja abieluvoodi kõrval nagu põetaja haigevoodi juures. Mis mõtet on tema siinviibimisel, kui ta abikaasa teda isegi korralikult ei tervitanud? Tütarlaps ronib üles tühjale madratsile ja poeb patjade vahele, saatjaks Cornelia mõnitav pilk, Marini terav hääletoon ja Johannese ükskõiksus. Mina olen see tüdruk, mõtleb Nella, kes ei saanud virsikutki, vahukoorest rääkimata.

Maja tundub öisest tunnist hoolimata ärkvel olevat. Ta kuuleb, kuidas välisuks avaneb ja sulgub, ja siis teeb ta pea kohal teine uks sedasama. Kostab sosistamist ja koridoris kõnnitakse, enne kui pingeline vaikus ruumid vallutab.

Tütarlaps kuulatab nukrust ning imepeenike kuukiir peegeldub maalitud metsjäneselt ja mädanevalt granaatõunalt. See vaikus on petlik, sest tegelikult maja hingab. Kuid Nella ei julge enam voodist välja ronida, vähemalt mitte sel esimesel ööl. Möödunud suve lautomängu mälestused on oma teed läinud ja ainus, mida ta oma peas nüüd kuuleb, on heeringakaubitseja käreda maanaise häälega karjutud sõnad: „Lollpea! Lollpea!”

1 Priapos – Kreeka viljakusjumal, kelle hoole all olid aedviljad, kariloomad, mesilased ja meeste erektsioon. [ ↵ ]