Читать книгу Miniaturist - Jessie Burton - Страница 12

Kui Cornelia on kardina eest tõmmanud, et hommikupäikest sisse lasta, seisatab ta Nella sassis voodi jalutsis. „Isand saabus Londonist,” teatab ta voodiriiete alt välja piiluvale väikesele jalale. „Te sööte koos hommikust.”

Nella kergitab kiiresti pea padjalt, nägu ümmarguseks pundunud nagu keerubil. Ta kuuleb nüüd kõiki Herengrachti-äärsete majade teenijaid, sest nende harjad kolisevad trepilt pori pestes pangedes nagu kauged kirikukellad. „Kui kaua ma magasin?” küsib ta.

„Piisavalt kaua,” vastab teenijanna.

„Ma võisin siin voodis ka kolm kuud nõidusund magada.”

Cornelia pahvatab naerma. „On vast nõidus.”

„Mida sa öelda tahad?”

„Ei miskit, emand.” Teenijanna ulatab käe. „Tule. Ma pean su riidesse aitama.”

„Sa olid kaua üleval.”

„Olin või?” Cornelia hääletoon on jultunud ja see enesekindlus lööb Nella verest välja. Ükski ema teenijannadest ei julgenud talle niiviisi vastata.

„Ma kuulsin öösel, kuidas välisuks sulgus,” jätkab tütarlaps. „Ja minu pea kohal sulgus ka üks uks. Olen selles täitsa kindel.”

„Võimatu,” vastab teenijanna. „Toot pani selle lukku enne, kui sa üles tulid.”

„Toot?”

„Ma kutsun Ottot niiviisi. Tema meelest on hüüdnimed tobedad, aga mulle need meeldivad.” Cornelia võtab alusseeliku, tõmbab selle Nellale üle pea selga ja sätib seeliku peale helesinise hõbekaunistustega pealisrüü. „Isand maksis selle eest,” teatab ta, hääles tohutu imetlus. Kuid Nella rõõm kingituse üle haihtub kähku, sest kleidi varrukad on liiga pikad ja ta rinnakorv upub ülemäära suurde korsetti, kui kõvasti Cornelia seda ka kinni ei nööri.

„Emand Marin ju saatis sinu mõõdud õmblejannale,” aietab Cornelia korsetti üha tugevamini kokku tirides ja pikkadest üle jäävatest paeltest masendudes. „Sinu ema saatis need kirja sees. Mida ma küll teen selle liigse kangaga?”

„Õmblejanna ilmselt sai valesti aru,” vastab Nella oma varrukatesse kadunud käsi silmitsedes. „Olen kindel, et ema teab minu mõõtusid.”

Kui Nella söögituppa astub, räägib Johannes seal Ottoga poolihääli mingite suurte paberite kohale kummardudes. Oma abikaasat märgates ta kummardab, nägu naerul. Ta silmade värv on tahkunud kalahallist ränihalliks. Marin rüüpab sidrunivett, pilk kinni venna pea kohal seinal rippuval hiigelsuurel maakaardil, millel laiuvast paberookeanist kasvavad välja maatükid.

„Ma tänan kleidi eest,” pingutab Nella öelda. Otto astub toanurka ja jääb sinna ootama, süli Johannese pabereid täis.

„See peaks olema üks neist,” vastab Johannes. „Ma tellisin mitu. Kuid see ei näe üldse niisugune välja, nagu ma ette kujutasin. Ega see väheke liiga suur ole? Marin, ega see väheke liiga suur ole?”

Marin istub toolile ja sätib salvräti täiusliku valge ruudukesena endale sülle, kus see jätab mulje, nagu oleks mustast tahveldisest üks tükk ära kukkunud.

„Ma kardan, isand, et on vist tõesti,” vastab Nella. Tal on oma häälevärina pärast piinlik. Kus ometi tehti Assendelfti ja Amsterdami vahelises suhtluses selline viga, et pruudi kehast sai naljanumber? Tütarlaps silmitseb seinakaarti ja otsustab oma varrukate naeruväärse pikkuse üle mitte nokkima hakata. Kaardil on Uus-Holland, mille rannikul kasvavad palmid, kus meri on türkiissinine ja kaldalt kutsuvad vaatajat eebenmustad näod.

„Pole viga,” kostab Johannes. „Cornelia teeb selle parajaks.” Ta käsi kumerdub väikese õlleklaasi ümber. „Tule ja võta istet, söö midagi.”

Damastist laudlinal lebavad taldrikul viil kõva leiba ja kleenuke kala. „Me sööme täna tagasihoidlikult,” selgitab Marin venna õlleklaasi piieldes. „Alandlikkuse märgiks.”

„Või siis askeetlikkus põnevuse pärast,” pomiseb Johannes heeringatükki kahvli otsa torgates. Toas valitseb selline vaikus, et kuulda on vaid mehe tasast mälumist, ja leib lebab nende vahel nagu müürikivi, kuiv ja puutumata. Nella püüab hirmust võitu saada ja vaatab üksisilmi oma tühja taldrikut, märgates samas, kuidas ta abikaasa ümber tekib väga kiiresti kurbuse vari. „Nella, sa mõtle vaid, mida sa seal sööma hakkad,” ütles kunagi ta vend Carel. „Ma olen kuulnud, et Amsterdamis süüakse kulla sisse kastetud maasikaid.” Poiss oleks praegu südamest pettunud.

„Marin, sa proovi seda head õlut,” pakub Johannes viimaks.

„Ma saan sellest seedehäired,” vastab õde.

„Amsterdamlase raha ja häbi dieet. Sa ei saa ennast usaldada. Ole siis pealegi trotslik. Tänapäeval on vaprust selles linnas väga vähe leida.”

„Mul on lihtsalt halb enesetunne.”

Johannes naerab selle peale, kuid Marini nägu venib hapult pikaks. „Paavstimeelne,” nähvab ta.

Johannes ei vabanda selle hariva hommikusöögi ajal, et eile oma abikaasat vastu võtma hilines. Ta räägib ainult oma õega, Nella aga on sunnitud kleidikäised üles käärima, et neid mitte õlise kalaga ära määrida. Otto lastakse vabaks ja ta teeb kummarduse, sõrmed hoolikalt paberilehti pigistamas. „Hoolitse selle eest, Otto,” käsib Johannes. „Ja täna minu poolt.” Nella mõtiskleb, kas ka Johannese äripartneril on Otto moodi teener, või on Otto linnas ainus omataoline. Tütarlaps otsib Otto näost vähimatki ebamugavuse märki, kuid mees näib enesekindel ja oskaja.

Kullakangide hinnad, maalid kui raha, mõne Bataaviast toodava kauba pakkijate lohakus – Marin neelab innukalt Johannese hoopis mahlakamaid maiuspalu. Kui mees ka paistab millegi suhtes tõrges, korjab Marin, mida saab, nagu oleks see au, millest võidakse teda ilma jätta. Ta kogub jutukillukesi tubakamüügi, siidi ja kohvi, kaneeli ja soola kohta. Mees jutustab šogunaadi uutest piirangutest kulla ja hõbeda väljaveole Dejimast, kahjust, mida need pikapeale võivad põhjustada, ja VOC-i otsusest, et kasum on uhkusest tähtsam.

Nella tunneb end kõigist uutest teadmistest üsna purjus, kuid Marini pea paistab püsivat kaine. Mida kuulukse Bantami sultaniga sõlmitud pipraleppe kohta ja mida see VOC-i jaoks tähendab? Johannes jutustab õele nelgipuukasvatajate mässudest Ambonis, kus maa on VOC-i nõudel üle mõõdu ja määra puid täis istutatud. Kui Marin nõuab täpset aruannet sealsete rahutuste põhjuste kohta, tõmbab mees näo krimpsu. „Marin, praeguseks on olukord kindlasti muutunud ja me ei tea midagi.”

„Ja see, Johannes, osutubki liiga tihti probleemiks.” Marin uurib vennalt mingi Lombardia rätsepalt kuuldud siidijutu kohta. „Kes seal sisseveoõiguse võitis?”

„Ma unustasin,” vastab vend.

„Kes, Johannes? Kes?”

„Henry Field. Inglaste Ida-India Kompaniist,” kostab vend.

Marin lööb rusika lauale. „Inglane.” Johannes vaatab talle otsa ega lausu musta ega valget. „Vend, sa mõtle, mida see tähendab. Mõtle. Juba teist aastat järjest. Me lubame sellel teise mehe rahakotti minna. Meil ei ole...”

„Aga inglased ju ostavad meie Haarlemi linase kokku.”

„Küüned enda poole.”

„Nad räägivad meie kohta sedasama.”

Kullakangidest sultanite juurde ja inglased kõrvalepõikeks – Marini teadmised on tõsiselt hämmastavad. Johannes on päris kindlasti teadmiste jagamisel üle piiri läinud, sest kuidas muidu teaks üks naine VOC-i tegemistest nii palju?

Nella tunneb end üpris nähtamatu ja kõrvalejäetuna – ta on esimest päeva siin ja kumbki pole teda ainsagi küsimuse vääriliseks pidanud, ehkki arutelu kaubanduse üle annab Nellale võimaluse poolsuletud laugude alt vargsi oma abikaasat piielda. Mehe naha on päike pruuniks põletanud ning Nella ja Marin on ta kõrval kahvatud kui vaimud. Nella kujutleb mehele piraadikübara pähe ja vaatab vaimusilmas, kuidas Johannese laev kauge mere tumesiniseid laineid lõikab.

Ta kujutleb rohkematki – kujutleb Johannest ilma riieteta ja manab silme ette selle, mis mehel laua all naise järele igatseb. Ema rääkis ju talle, mida abielunaistel on oodata – kerkiv ja valu tekitav ora, lootus, et piin ei kesta pikalt, tilkuv jalgevahe... Assendelftis on piisavalt jäärasid ja uttesid, et teada, kuidas see asi täpselt käib. „Ma ei taha niiviisi abielunaine olla,” kurtis ta emale. „Teistviisi ei saa,” kostis vastuseks. Tütre näoilmet märgates muutus emand Oortman pisut leebemaks, kallistas Nellat ja patsutas ta kõhtu. „Sinu keha on kogu asja võti, kallike. Sinu keha on võti.” Kui Nella uuris, mille täpselt ta peab lukust lahti keerama ja kuidas, nähvas ema vastu: „Tänu Jumalale, siis saab sul katus pea kohal olema.”

Nella keskendub oma taldrikule kartes, et teised kaks võivad ta näol peegelduvaid meenutusi mõista. „Aitab sellest nüüd küll,” ütleb Marin. Nella võpatab, nagu oleks meheõde ta mõtteid suutnud lugeda. Johannesel on inglasteteemaline jutt pooleli ja ta kummutab klaasipõhjast merevaigukarva õlut kurku.

„Kas sa oled rääkinud Frans Meermansiga tema naise suhkru asjus?” lõikab Marin mehe jutu vahele. Mehe vaikimine muudab ta näo rahulolematuks. „Johannes, see lihtsalt vedeleb laos. See tuli Surinamist rohkem kui nädal tagasi, aga sina pole neile siiani öelnud, mida sellega teha kavatsed. Nad ju ootavad.”

Johannes paneb klaasi käest. „Sinu huvi Agnes Meermansi värske rikkuse vastu üllatab mind,” sõnab ta.

„Tema rikkus ei huvita mind. Ma tean, kui väga Agnes tahab meie müüre maha kiskuda.”

„Alati sa kahtlustad midagi! Agnes tahab, et mina tema suhkrut veaksin, sest ta teab, et ma olen parim.”

„Noh, aga müü see siis ära ja tõmba asjale joon alla. Mäletad ju küll, mis on kaalul.”

„Ja kõigist asjadest, mida ma müüa võiksin, käid sa just sellele peale! Marin, aga lekkerheid^[1.], pöörane ihalus kõige magusa järele – mida sinu pastor selle peale kostaks?” Johannes pöördub oma abikaasa poole. „Nella, minu õde arvab, et suhkur pole inimeste hingele hea, kuid ta tahab sellegipoolest, et ma seda müüksin. Mida sina sellest arvad?”

Nellale meenub kohe tema tagasilükatud palve martsipani saada ja ta on ootamatu tähelepanuavalduse eest tänulik. Hinged ja raha, mõtleb ta, need kaks mõtlevad ainult hingedest ja rahast.

„Ma hoian lihtsalt nina vee peal,” sõnab Marin napilt. „Johannes, mina igatahes kardan Jumalat. Kas sina kardad?” Marin haarab kahvli pihku nagu väikese kolmhargi. „Palun, vend, lihtsalt müü see suhkur maha. Meil on eelis, sest siin pole suhkrumüüjate gildi. Võime müüa nii kallilt, kui tahame, ja sellele, kellele tahame. Saa sellest kähku lahti. See oleks kõige parem.”

Johannes silmitseb ikka veel damastist laudlinal lebavat puutumata leiba. Nella kõht koriseb ja ta surub vaistlikult käe kõhule, nagu suudaks käsi selle vait hoida. „Otto ei kiidaks meie uut sorti vabakaubandust heaks,” lausub Johannes vilksamisi ukse poole vaadates.

Marin lööb kahvliharud damastkangasse. „Tema on hollandlane. Pragmaatik. Ta pole suhkrurooistandust isegi näinud.”

„Peaaegu nägi.”

„Tema mõistab meie äri sama hästi kui meie ise.” Naise hallide silmade pilk puurib mehe omasse. „Kas sa pole minuga nõus?”

„Sa ära räägi tema eest,” vastab Johannes. „Ta töötab minu, mitte sinu alluvuses. Ja see laudlina maksis kolmkümmend kuldnat, nii et ole kena ja lõpeta minu omandi augustamine.”

„Ma käisin sadamas,” nähvab Marin. „Bürgermeistrid uputasid eile hommikul üksteise järel kolm meest ära. Nad riputasid neile kivid kaela. Toppisid mehed kotti ja viskasid vette.”

Kusagil koridoris kliriseb taldrik. „Rezeki, paha koer!” hüüatab Cornelia, kuid Nella märkab, et Johannese mõlemad penid tukuvad söögitoa nurgas. Johannes sulgeb silmad ja Nella imestab endamisi, mis seost võib uputatud meestel olla suhkru laovarudega või Otto arvamusega või Agnes Meermansiga, kes püüab meie müüre maha lõhkuda.

„Ma tean, kuidas inimene upub,” pomiseb Johannes. „Sa vist unustasid, et ma olen oma elust suurema osa merel veetnud.”

Johannese häälest kostab hoiatus, kuid Marin jätkab ikkagi. „Ma küsisin mehelt, kes sadamat koristab, miks bürgermeistrid need inimesed ära uputasid. Ta vastas, et neil polnud Jumala lepitamiseks piisavalt kuldnaid.”

Naine jääb hingetult vait. End toolil õõtsutaval Johannesel on peaaegu et leinaline näoilme. „Marin, mina arvasin, et Jumal andestab kõigile?” sõnab ta. Johannes ei paista tahtvat oma küsimusele vastust kuulda.

Õhk on kuum ja atmosfäär terav. Näost punane Cornelia ilmub söögituppa ja koristab taldrikud ära, Johannes aga tõuseb toolilt. Kolm naist silmitsevad teda ootavalt, kuid ta ruttab käega õhku pekstes toast välja. Marin ja Cornelia paistavad selle liigutuse tähendust teadvat ning Marin haarab hommikueinele kaasa võetud raamatu kätte. Nella märkab, et see on Hoofti näidend „Tõeline narr”.

„Kui tihti ta ära käib?” küsib Nella.

Marin paneb raamatu käest ja turtsatab halvustavalt, kui leht end vastu lauda valele poole pöörab. „Mu vend lahkub. Siis tuleb tagasi. Ja siis lahkub jälle,” ohkab ta. „Küll sa näed. See pole raske. Selle suudab igaüks ära õppida.”

„Ma ei küsinudki, kas see on raske. Ja kes üldse on Frans Meermans?”

„Cornelia, kuidas Petronella papagoi end täna hommikul tunneb?” küsib Marin.

„Temaga on kõik hästi, emand. Hästi.” Cornelia hoidub Nellale silma vaatamast. Täna ta ei itsita ega ülbitse. Ta näeb väsinud välja, nagu vaevaks teda miski.

„Lind vajab puhast õhku,” sõnab Nella. „Köök on kindlasti toiduaurusid täis. Mulle meeldiks, kui ta minu toas ringi lendaks.”

„Ta võib midagi väärtuslikku nokkida,” vastab Marin.

„Ta ei tee seda.”

„Ta võib aknast välja lennata.”

„Ma hoian akna kinni.”

Marin lööb raamatu pauguga kinni ja tõttab toast välja. Teenijanna ajab end sirgu ja vaatab silmi kissitades oma emandale järele. Hetke kõhelnud, lahkub temagi toast. Nella vajub toolile tagasi ja vahib tühja pilguga Johannese kaarti. Uks on ikka veel lahti ja ta kuuleb, kuidas Marin ja Johannes kabineti ees omavahel sosistavad.

„Kristuse nimel, Marin. Kas sul tõesti pole midagi targemat teha?”

„Sul on nüüd naine. Kuhu sa lähed?”

„Mul on ka äriasjad.”

„Mis äriasjad sul pühapäevasel päeval olla võivad?”

„Marin, kas seda maja peetakse sinu meelest nõiakunsti abil üleval? Ma lähen suhkrut üle vaatama.”

„Ma ei usu sind,” sisistab Marin. „Ma ei luba seda.” Nella tunneb, kuidas pinge õe ja venna vahel kasvab, see on nagu teine, sõnadeta keel, mis täidab kannatuse karika ääreni.

„Milline mees laseks oma õel endaga niiviisi rääkida? Sinu sõna pole seadus.”

„Küllap vist. Kuid see on lähemal, kui sa arvad.”

Johannes ruttab välisuksest välja ja Nella kuuleb õhu sametist sahinat, kui välismaailm taas kord tema eest suletakse. Ta piilub ukse vahelt välja ja silmitseb hallis seisvat meheõde. Marin on käed näo ette tõstnud ja ta õlad on kühmu vajunud, nagu oleks ta kurbuse maine kehastus.

1 lekkerheid – midagi ihaldatavat ja hõrku (holl) [ ↵ ]