Читать книгу Miniaturist - Jessie Burton - Страница 13

Kui Marin ülakorrusele läheb ja ta sammude kaja vaibub, hiilib Nella alumisele korrusele, kus Peebo perenaisele nokka naksutab. Tütarlapse üllatuseks ripub Peebo puur nüüd piduköögis. Siin ei valmistata toitu, seda tehakse üle koridori asuvas töököögis. Piduköök on mõeldud Brandti Hiina portselani eksponeerimiseks, sealsed seinad on plekkideta ja seal pole auravaid potte-panne. Nella mõtleb, kui kaua Peebo on juba värsket õhku saanud hingata, ja teda teeb uudishimulikuks küsimus, kes selle heateoga hakkama võis saada.

Otto istub väikese laua taga ja poleerib kiirustamata hõbedast söögiriistu, mis õhtusöögi ajal lauale pannakse. Ta pole pikk mees, kuid on laiaõlgne ja paistab liiga suur tooli jaoks, millel istub. Lävel seisvat tütarlast märgates osutab ta Peebo puuri poole. „Väike lärmakas lind,” sõnab ta.

„Palun vabandust. Ma võtaksin ta oma tuppa...”

„Mulle meeldib ta sädin.”

„Oh. Nii tore. Aitäh, et sa ta siia tõstsid.”

„Emand, seda ei teinud mina.”

Emand. Mehe suust selle sõna kuulmine tekitab mõnusa tunde. Teenri särk näeb täiuslik välja, korralikult triigitud, see ei narmenda kusagilt ega ole plekiline. Tema käed liiguvad kalinguritüki all loomuliku graatsiaga. Kui vana see mees võib olla? Kolmkümmend või paar aastat vähem. Tema saapad läigivad nagu kindralil. Selle mehe juures on kõik nii värske ja võõras. Järsku tundub nii täiuslikult riietatud teenija poolt omas majas emandaks nimetamine tütarlapse elu haripunktina. Ta süda on tänutundest tulvil, kuid Otto ei paista seda märkavat.

Nella läheb punastades puuri juurde ja hakkab oma papagoid läbi võre silitama. Peebo teeb seepeale tasakesi „ik-ik” ja nokitseb sulgede alt, nagu otsiks midagi.

„Kust ta pärit on?” uurib Otto.

„Ma ei tea. Mu onu ostis ta.”

„Seega pole ta Assendelftis munast koorunud?”

Nella raputab pead. Assendelftis ei sünniks iial kedagi nii erksavärvilist ja teistsugust. Tütarlaps tunneb korraga kohmetust ja meelitatust, sest Otto teab tema koduküla nime. Mida arvaks küll sellest mehest tema ema või taadid linnaväljakult või väikesed koolilapsed?

Kui Otto võtab kahvli ja hõõrub pehme lapiga kõik selle harud ükshaaval üle, pigistab Nella puurivõret, kuni sõrmeotsad lähevad valgeks, ja sirutab kaela, libistades pilku mööda lakitud seinaplaate üles, päris lae alla. Keegi on sinna maalinud silmapettetriki – klaaskupli, mis justkui läbi laekrohvi olematu taeva poole kummub.

„Isand Brandt laskis selle maalida,” lausub Otto ta pilgule kaasa vaadates.

„See on nutikalt tehtud.”

„See on trikk,” vastab mees. „Niiskuse käes koorub pilt varsti maha.”

„Aga Marin ütles mulle, et see maja on kuiv. Ja et sugupuu ei maksa midagi.”

Otto naeratab. „Siis oleme temaga eri arvamusel.”

Nella mõtleb, kumba Marini kahest väitest Otto silmas pidas. Ta silmitseb tohutu suuri seinariiuleid, mille ette kinnitatud kolm suurt klaastahvlit kaitsevad mitmesuguseid taldrikuid ja muid portselanesemeid. Tütarlaps pole iial nii suurt kollektsiooni näinud. Kodus oli neil natuke Delfti sinivalgeid nõusid ja veel üht-teist, aga suurem osa sellest tuli maha müüa.

„Siin on isanda maailm taldrikute kujul,” sõnab Otto. Nella kuulab ja proovib mehe häälest leida uhkust või kadedust, kuid ei leia kumbagi. Otto hääletoon on õpitult erapooletu. „Delft, Dejima, Hiina,” jätkab teener. „Meretagused lauanõud.”

„Kas minu abikaasa pole piisavalt varakas, et keegi teine võiks tema asemel reisida?”

Otto kortsutab puhastatavale noale kulmu. „Oma varandust tuleb pinnal hoida ja keegi teine ei hakka seda sinu eest tegema. Kui sa vara eest ei hoolitse, pudeneb see sõrmede vahelt välja.” Ta lõpetab töö ja voldib puhastuslapi korralikult kokku.

„Nii et ta teeb kõvasti tööd?”

Otto joonistab sõrmega spiraali nende pea kohal kõrguva maalitud klaaskupli ja silmapettelise kauguse poole. „Tema aktsiate hind muudkui kasvab ja kasvab.”

„Ja mis juhtub siis, kui need tippu jõuavad?”

„See, mis alati juhtub, emand. Siis voolab kõik üle ääre.”

„Ja siis?”

„No siis,” kostab mees, „ma arvan, et me kas upume või ujume.” Otto silmitseb suurelt supilusikalt oma kõverpeeglikujutist.

„Kas sina käid koos temaga merel?”

„Ei.”

„Miks mitte? Sa oled ju tema teener.”

„Ma ei sõida enam merd.”

Nella mõtiskleb, kui kaua võib Otto olla elanud sel inimeste ehitatud maal, mis loodi soodest sügavate poldrite ja sihikindluse abil. Marin nimetas seda meest hollandlaseks. „Isanda hing kuulub meredele,” selgitab Otto. „Aga minu oma mitte, emand.”

Nella tõmbab käe Peebo puurist välja ja istub kolde juurde. „Kuidas sa mu mehe hingest nii palju tead?”

„Kas mul pole siis kõrvu ja silmi?”

Nella ehmub. Ta ei oodanud nii otsekohest vastust – kuid samas ütles ka Cornelia välja, mida mõtles. „Muidugi sul on, ma...”

„Emand, meri on midagi sellist, mis ei saa kunagi maa olla,” selgitab Otto. „Ükski lapike sellest ei püsi samasugusena.”

„Otto.”

Marin seisab ukselävel. Otto tõuseb ja söögiriistad on ta ette valmis seatud nagu läikivad relvad. „Ta teeb tööd,” ütleb Marin Nellale. „Ja tal on palju teha.”

„Ma küsisin temalt vaid isanda...”

„Otto, jäta see sinnapaika,” käsib Marin. „Sa pead need dokumendid ära saatma.”

Marin pöördub ja lahkub. „Emand,” sosistab Otto Nellale kaugenevaid samme kuulates. „Milleks herilasepesa torkida? Saad ainult nõelata.”

Nella ei saa aru, kas see on nõuanne või käsk. „Emand, mina hoiaksin selle puuri suletuna,” lisab mees Peebo poole noogutades. Tütarlaps kuulab, kuidas teenri sammud köögitrepist üles lähevad, täiuslikult mõõdetud ja tasased.

1 trompe-l’œil – silmapete (pr). Mõeldud on maalikunsti abiga loodud optilist illusiooni. [ ↵ ]