Читать книгу Lumememm - Jo Nesbø - Страница 6

Harry Hole võpatas ja lõi silmad lahti. Oli kõlekülm ja pimedusest kostis hääl, mis oli ta üles ajanud. See teadustas, et Ameerika rahvas peab täna otsustama, kas nende presidendi nimeks jääb ka järgmisel neljal aastal George Walker Bush. Novembrikuu. Harry mõtles, et nüüd on nad kindlalt teel pimeduseaega. Ta heitis teki pealt ja tõstis jalad põrandale. Linoleum oli kõrvetavalt külm. Ta jättis kellraadio ja uudised käima ning läks vannituppa. Vaatas ennast peeglist. Sealgi novembrikuu: tujutu, kahkjashall ja pilves. Silmad olid punased nagu harilikult ja poorid ninal suured ja mustad otsekui kraatrid. Kotid silme all, mille helesinised iirised olid alkoholist läbi loputatud, kaovad pärast seda, kui nägu on saanud sooja vett, käterätti ja hommikusööki. Lootis ta vähemalt. Harry ei olnud päris kindel, kuidas tema nägu nüüd, kus ta neljakümneseks oli saanud, päeva peale välja näeb. Kas kortsud silenevad ja kas see tagaaetu ilme, millega ta öistest painajatest ärkas, rahuneb. Painajad külastasid teda pea iga öö. Sestap hakkas ta kohe pärast seda peegleid vältima, kui lahkus oma väikesest spartalikult sisustatud korterist Sofies gatel ja kehastus vaneminspektor Holeks, kes töötas Oslo politsei mõrvarühmas. Siis vahtis ta näkku teistele, et leida üles nende valupunktid ja Achilleuse kannad, nende painajad, enesepettuse motiivid ja põhjused, kuulates samal ajal nende väsitavaid valesid ja püüdes leida, mis mõttega ta kõike seda teeb: paneb kinni inimesi, kes on iseendasse ammuilma kinni pandud. Viha ja enesepõlguse vanglatesse, mille ta nii hästi ära tundis. Ta tõmbas käega üle oma lühikeste heledate harjasjuuste, mis kasvasid külmetavatest labajalgadest täpipealt 193 sentimeetri kaugusel. Rangluud tükkisid naha all esile nagu riidepuu. Viimasest juurdlusest saadik oli ta kõvasti trenni teinud. Ogaruseni, nagu mõned väitsid. Lisaks jalgrattasõidule oli ta hakanud politseimaja keldri jõusaalis raskusi tõstma. Talle meeldis valu, kuidas see põletas ja mõtteid peletas. Siiski jäi ta üha kõhnemaks. Rasvakiht kadus ning lihased laotusid kiulise kihina luude ja naha vahele. Ja kui ta varem oli olnud laiaõlgne ja Rakeli sõnul loomupäraselt atleetlik, siis oli ta nüüd hakanud meenutama pilti, mida oli näinud nülitud jääkarust: lihaseline, kuid ehmatavalt kõhn röövloom. Ta hakkas lihtsalt ära kaduma. Ilma et sellest midagi hullu oleks olnud. Harry ohkas. Novembrikuu. Läheb veelgi pimedamaks.

Ta suundus kööki, jõi peavalu vastu klaasi vett ja kissitas üllatunult akna poole. Vastasmaja katus oli hele ning sellelt peegelduv ere valgus pimestas silmi. Öösel oli esimene lumi maha tulnud. Ta mõtles kirjale. Ta sai vahel ikka sääraseid kirju, kuid see oli olnud eriline. Selles oli mainitud Toowoombat.

Raadios oli alanud loodussaade ja kellegi hääl rääkis suure kaasaelamisega hüljestest. „Igal suvel kogunevad Berhausi hülged paaritumiseks Beringi väina. Kuna isased on ülekaalus, on konkurents emaste pärast nii tugev, et need isased, kel on õnnestunud endale emane hankida, hoiduvad paaritumisperioodil üksnes tema ligi. Isane valvab oma kaasat, kuni hülgepoeg on ilmale tulnud ja saab iseseisvalt hakkama. Mitte armastusest emaslooma vastu, vaid armastusest omaenda geenide ja pärilikkusmaterjali vastu. Darvinismi teooria järgi on see looduslik valik ja mitte moraal, mis muudab Berhausi hülged olelusvõitluses monogaamseks.”

Vaata aga vaata, mõtles Harry.

Raadiohääl oli vaimustusest tiiskanti tõusnud: „Aga enne seda, kui hülged Beringi väinast lahkuvad, et suunduda avamerele toiduotsinguile, püüab isane emase tappa. Miks? Sest emane Berhausi hüljes ei paaritu kunagi kaks korda sama isasega! Tema jaoks on oluline pärilikkusmaterjali bioloogilist riski hajutada, täpselt nagu aktsiaturgudel. Emasele on promiskuiteet bioloogiliselt ratsionaalne, ja isane teab seda. Emast tappes takistab isane seda, et teiste hülgepojad hakkaksid tema järeltulijaga sama toidu pärast konkureerima.”

„Eks meiegi käi darvinistliku doktriini alla, niisiis miks ei mõtle inimene nagu see hüljes?” küsis kellegi hääl.

„Aga kuidas teisiti, mõtleme küll! Meie ühiskond ei ole sugugi nii monogaamne, nagu paistab, ja ei ole seda kunagi olnud. Üks Rootsis tehtud uurimus näitas hiljuti, et viieteistkümnel kuni kahekümnel protsendil lastest on teine isa kui nad ise – ja ka nende isaks peetu – arvavad. Kahekümnel protsendil! See tähendab iga viiendat last! Kes elab valedes. Ja hoolitseb bioloogilise mitmekesisuse eest.”

Harry kruttis sagedusnuppu, et leida vähegi talutavat muusikat. Ta jäi pidama vananeva Johnny Cashi „Desperado” versiooni juurde.

Kostis kõva koputus korteriuksele.

Harry läks magamistuppa, tõmbas teksapüksid jalga, suundus esikusse tagasi ning tegi ukse lahti.

„Harry Hole?” Ukse taga seisis sinises kombinesoonis mees ja silmitses Harryt läbi paksude prilliklaaside. Tema silmad olid selged nagu lapsel.

Harry noogutas.

„Kas teil on seen?” Mehe näos ei liikunud seda küsides ükski lihas. Tema laubale oli põigiti kleepunud pikk juuksesalk. Kaenla all oli tal plastist märkmealus, kuhu oli klambriga kinnitatud tihedalt täis kirjutatud paberileht.

Harry ootas selgitust, kuid seda ei järgnenud. Vaid see selge, aval pilk.

„Vabandage, aga see on isiklik asi,” ütles Harry.

Mehe näkku ilmus vaevuaimatav naeratus, nagu oleks see nali ta viimseni ära tüüdanud. „Seen korteris. Hallitusseen.”

„Mul ei ole mingit põhjust seda arvata,” kostis Harry.

„Hallitusseene puhul on see tavaline. Ta annab harva põhjust arvata, et on platsis.” Mees imes hambavahesid ja kiigutas end kandadel.

„Aga?” sõnas Harry lõpuks.

„Aga ta on platsis.”

„Miks te nii arvate?”

„Teie naabril on.”

„Ah nii. Ja te arvate, et ta on siia levinud?”

„Hallitusseen ei levi. Majavamm levib.”

„Järelikult...?”

„Välisseinte ventilatsioonil on konstruktsiooniviga. Loob hallitusseenele kasvutingimused. Kas ma tohin korraks kööki vaadata?”

Harry astus kõrvale. Mees suundus kööki, kus ta surus kohe mingi oranži föönitaolise aparaadi vastu seina. See piiksatas kaks korda.

„Niiskusemõõtja,” sõnas mees ja vaatas midagi, mis oli ilmselt näidik. „Nii ma arvasingi. Kindel, et te pole näinud või haistnud midagi kahtlast?”

Harryl polnud selget ettekujutust, mis see võinuks olla.

„Sellist kihti nagu vanal leival,” ütles mees. „Kopituse lõhna.”

Harry raputas pead.

„Kas teil silmad kipitavad?” küsis mees. „Tunnete väsimust? Pea valutab?”

Harry kehitas õlgu. „Muidugi. Nii kaua kui ma mäletan.”

„Kas te mõtlete, et niikaua, kui te siin elanud olete?”

„Võib-olla. Kuulge...”

Aga mees ei kuulanud ja tõmbas noa vöölt. Harry vakatas ja vahtis noaga kätt, mis kerkis ja täie jõuga hoobi andis. Kostis otsekui oie, kui nuga läbi tapeeditaguse kipsplaadi tungis. Mees tõmbas noa välja, lõi selle uuesti seina ja painutas lahti pooleldi murenenud kipsitüki, millest jäi seina must auk. Siis võttis ta väikese pliiatslambi ja valgustas avaust. Tema ülemõõduliste prilliklaaside vahele tekkis sügav korts. Seejärel pistis ta nina auku ja nuusutas.

„Justament,” ütles ta. „Tere-tere.”

„Kes seal on?” küsis Harry ja astus lähemale.

„Aspergillus,” ütles mees. „See on hallitusseente perekond. Meil on valida kolme-neljasaja liigi vahel ja raske on kindlalt öelda, milline see täpselt on, sest ta kasvab neil kõvadel pindadel nii imeõhukeselt, et õieti ei paistagi. Aga lõhn on eksimatult äratuntav.”

„Ja see tähendab paksu pahandust?” küsis Harry ja püüdis meelde tuletada, kui palju tal pangaarvel alles võis olla pärast seda, kui nad olid isaga teinud välja Hispaania-reisi nooremale õele Søsile, kel oli enda sõnul „kergekujuline Downi sündroom”.

„See ei ole nagu harilik majavamm, mille tagajärjel maja kokku kukub,” ütles mees. „Aga teie võib-olla kukute.”

„Mina?”

„Kui te selle suhtes tundlik olete. Mõned jäävad haigeks, kui hingavad hallitusseenega sama õhku. Nad võivad põdeda aastaid ja muidugi peetakse neid hüpohondrikuteks, sest keegi midagi ei leia ja muud elanikud on terved. Ja lisaks pistab see elukas kinni tapeedid ja kipsplaadid.”

„Hm. Ja mida teie soovitate?”

„Muidugi seda, et ma seene hävitaksin.”

„Ja sama hooga ka minu viimased säästud?”

„Selle katab majakindlustus, nii et see ei lähe teile ühtki krooni maksma. Ma vajan ainult lähematel päevadel korterile ligipääsu.”

Harry otsis köögisahtlist tagavaravõtmete komplekti ja ulatas mehele.

„Ma tulen üksi,” sõnas mees. „Ütlen seda igaks juhuks. Sest iial ei või teada.”

„Mis te räägite?”

„Mida?”

„Ah, ei midagi,” ütles Harry. „Siit pole niikuinii midagi võtta. Ma pean nüüd jalga laskma.”

Madal hommikupäike pani prefektuurihoonel, Oslo politseijaoskonna peakorteril kõik aknad kiiskama; hoone asus juba ligi kolmkümmend aastat samas kohas – Grønlandsleiret’ kõrgendiku harjal. Sealt olid politseil – seda nimme tahtmata – käe-jala juures Ida-Oslo kõige kriminogeensemad paigad kesklinnas ning lähimaks naabriks „Bayern”, Oslo vangla. Prefektuurihoonet ümbritses külmavõetud muruplats, kus kasvasid vahtrad ja pärnad, mis olid öösel kattunud õhukese kahkja lumekorraga ning jätsid pargist mulje kui palakaisse mähkunud suripaigast.

Harry sammus mööda musta asfaldiriba peaukse poole ja astus vestibüüli, kus Kari Christenseni voolava veega portselanist seinapannoo vestis oma igavesi saladusi. Ta noogutas turvamehele valvelauas ja sõitis liftiga kuuendal korrusel asuvasse mõrvarühma. Kuigi sellest sai juba enam-vähem pool aastat, kui ta endale punasesse tsooni uue kabineti sai, oleks ta ikka veel äärepealt läinud oma akendeta pugerikku, mida oli jaganud konstaabel Jack Halvorseniga. Nüüd istus seal konstaabel Magnus Skarre. Ja Jack Halvorsen puhkas Vestre Akeri kalmistul maamullas. Vanemad tahtsid algul, et poeg maetaks kodukohta Steinkjeri, kuna Jack ja Beate Lønn, kriminaaltehnika osakonna juhataja, ei olnud abielus ega elanud koos. Aga kui nad said teada, et Beate on rase ja toob suvel ilmale Jacki lapse, nõustusid nad sellega, et poja haud jääks Oslosse.

Harry astus oma uude kabinetti. Ja uueks see pidigi jääma, teadis ta, nagu ka Barcelona jalgpalliklubi viiekümneaastase koduväljaku nimi oli katalaani keeles ikka veel Camp Nou, uus staadion. Ta vajus toolile, keeras raadio käima ja noogutas seda tehes tere hommikust piltidele, mis seisid seina najal raamaturiiulil ning mille ta ühel heal päeval ettearvamatus tulevikus, kui tal tuleb meelde naelu osta, kavatses seinale riputada. Ellen Gjelten, Jack Halvorsen ja Bjarne Møller. Nii nad seal kronoloogilises järjekorras seisid. Dead Policemen’s Society.

Raadios avaldasid Norra poliitikud ja ühiskonnateadlased arvamust Ameerika presidendivalimiste kohta. Harry tundis ära Arve Støpi hääle, kes oli eduka ajakirja Liberaal omanik ja tuntud kui üks riigi erudeeritumaid, ülbemaid ja vaimukamaid arvamusliidreid. Harry keeras raadio valjemaks, nii et hääled kajasid kiviseintelt vastu, ja võttis oma Peerless käerauad, mis lebasid uuel kirjutuslaual. Ta tegi käeraudadega kiirlukustuskatseid lauajalal, mis ajas juba pinde sellest rumalast kombest, mille ta omandas FBI kursustel Chicagos ja mida täiendas üksildastel õhtutel oma armetus Cabrini-Greeni korteris, kuhu kostis tülitsevate naabrite vali kisa ja kus ainsaks seltsiks oli Jim Beam. Kunst seisis selles, et tuli lüüa lahtine käeraud vahistatu randme ümber nii, et vedruga mansett lendaks ümber randme ja klõpsaks teisel pool lukku. Piisava täpsuse ja õige jõu korral võis end lihtsa käeliigutusega arreteeritu külge aheldada, enne kui too reageerida jõuab. Harryl ei olnud seda tööl kunagi tarvis läinud, ja vaid ühel korral oli vaja läinud seda, mida ta võõrsil õppis: kuidas püüda sarimõrvarit. Käerauad laksatasid lauajala ümber kinni ja raadios sumisesid hääled:

„Arve Støp, millel põhineb teie arvates norralaste skepsis George Bushi suhtes?”

„Sellel, et oleme äranunnutatud riik, mis pole üheski sõjas päriselt osalenud, vaid on lasknud teistel seda suurima südamerahuga enda eest teha. Inglismaal, Nõukogude Liidul ja Ameerikal – jah, alates Napoleoni sõdadest oleme peitnud end suuremate vendade selja taha. Norra julgeolek on rajatud sellele, et kui asi läheb täbaraks, võtavad teised vastutuse enda peale. See on olnud nii juba nõnda kaua, et oleme kaotanud reaalsustaju ja kujutame ette, et maakera on asustatud inimestega, kes soovivad meile – maailma jõukaimale riigile – head. Norra on nagu sädistav kanaajuga blondiin, kes on Bronxi kõrvaltänavasse ära eksinud ja nüüd šokeeritud, et tema ihukaitsja ründajaid nii jõhkralt kohtleb.”

Harry valis Rakeli numbri. Peale Søsi oma oli Rakeli telefoninumber ainus, mida Harry peast teadis. Kui ta veel noor ja roheline oli, arvas ta, et uurija puhul on halb mälu tõsine puudujääk. Nüüd oli ta juba targem.

„Ja ihukaitsja on niisiis Bush ja Ameerika?” küsis saatejuht.

„Jah. Lyndon B. Johnson ütles kord, et Ameerika ei valinud seda rolli ise, vaid mõistis, et kedagi teist pole võtta, ja tal oli õigus. Meie ihukaitsja on uuskristlasest vennike, kel on isakompleks, viinaviga ja piiratud mõistus ja pole niigi palju selgroogu, et aumehe kombel aega teenida. Lühidalt on see niisugune vennike, kelle tagasivalimine Ameerika presidendiks peaks meid tõsiselt rõõmustama.”

„Ma oletan, et see oli mõeldud irooniliselt?”

„Üldse mitte. Nii nõrk president kuulab oma nõuandjaid, ja uskuge mind, Valgel Majal on need parimad. Kuigi selle naeruväärse teleseriaali põhjal ovaalsaalist võib jääda mulje, et demokraatidele kuulub intelligentsuse monopol, leidub kõige helgemaid päid üllataval kombel vabariiklaste paremal tiival. Norra julgeolek on kindlates kätes.”

„Ühe mu sõbranna sõbranna on sinuga seksinud.”

„Tõsi või?”

„Mitte sinuga,” ütles Rakel. „Ma räägin selle teisega. Støpiga.”

„Sorry,” ütles Harry ja keeras raadio vaiksemaks.

„Pärast üht loengut Trondheimis. Ta kutsus naise oma tuppa. Naine oli huvitatud, kuid avaldas mehele, et tal on üks rind opereeritud. Støp ütles, et mõtleb järele, ja läks baari. Siis tuli tagasi ja võttis naise kaasa.”

„Hm. Ma loodan, et see õigustas ootusi.”

„Miski ei õigusta ootusi.”

„Ega jah,” vastas Harry ja murdis pead, millest nad nüüd räägivad.

„Mis tänase õhtuga saab?” küsis Rakel.

„Kell kaheksa Palace Grillis sobib hästi. Aga mis jama see on, et lauda ei saa tellida?”

„See annab asjale eksklusiivsema maigu, ma arvan.”

Nad leppisid kokku, et kohtuvad kõrvalbaaris. Pärast kõne lõppu jäi Harry istuma ja mõtlema. Rakel oli paistnud rõõmus. Või helge. Helgemeelne. Ta püüdis järele katsuda, kas suudab Rakeli pärast rõõmus olla – olla rõõmus, et naine, keda ta nii kangesti oli armastanud, on õnnelik teise mehega. Rakelil ja temal oli olnud oma aeg ja Harry oli saanud oma võimalused. Ning kasutanud need ära. Niisiis miks mitte rõõmustada, et naisel läheb hästi, miks mitte heita kõrvale mõte, et kõik oleks võinud minna teisiti, ja rühkida oma eluga edasi? Ta lubas endale, et pingutab veelgi kõvemini.

Hommikune nõupidamine sai kiiresti läbi. Gunnar Hagen – politseipeainspektor ja mõrvarühma ülem – tegi ülevaate käsilolevatest juhtumitest. Mida oli kasinalt, sest parajasti ei olnud uurimise all ühtki värsket mõrva, ja mõrv oli ainus, mis sundis üksuses pulsi kiiremale löögile. Thomas Helle kriminaalvalve kadunud isikute töörühmast oli kohal ja kandis ette naisest, kes kadus oma kodust aasta tagasi. Ei mingeid jälgi vägivallast, kurjategijast ega naisest endast. Ta oli kodune ja viimati nähti teda lasteaias, kuhu ta hommikul viis oma poja ja tütre. Abikaasal ja kõigi lähematel tuttavatel oli alibi ning nad olid asja uurimisest kõrvale jäetud. Lepiti kokku, et mõrvarühm tutvub juhtumiga.

Magnus Skarre andis edasi tervituse Ståle Aunelt – mõrvarühma põhikohaga psühholoogilt –, keda ta oli Ullevåli haiglas vaatamas käinud. Harryt hakkas südametunnistus vaevama. Ståle Aune ei olnud üksnes tema nõuandja kriminaalasjades, vaid ta isiklik tugi võitluses alkoholiga ja otsekui usaldusväärne sõber. Aune oli juba rohkem kui nädal aega tagasi mingi segase diagnoosiga haiglasse võetud, aga Harry ei olnud veel suutnud oma vastumeelsusest haiglate suhtes võitu saada. Kolmapäeval, mõtles Harry. Või neljapäeval.

„Meil on uus töötaja,” lausus Gunnar Hagen. „Katrine Bratt.”

Esimeses reas tõusis keegi noor naine palumata püsti, kuid ei kinkinud neile naeratust. Ta oli väga ilus. Selleks vaeva nägemata, mõtles Harry. Õhukesed salkus juuksed rippusid elutult kahel pool nägu, mis oli peente joontega ja kahvatu ning tõsise, otsekui tüdinud ilmega, mida Harry oli näinud teistegi piltilusate naiste puhul, kes olid piidlemisega nii harjunud, et see ei tundunud neile enam ei meeldiv ega ebameeldiv. Katrine Bratt kandis sinist kostüümi, mis rõhutas tema naiselikkust, aga allpool seelikuäärt paistvad paksud mustad sukad ning mugavad talvesaapad hajutasid võimaliku kahtluse, et ta oma naiselikkusele mängib. Ta jäi seisma ning libistas pilgu üle kohalolijate, nagu oleks sellepärast püsti tõusnud, et näha neid, mitte vastupidi. Harry oletas, et naine oli ette valmistanud nii oma riietuse kui ka väikese väljaaste esimesel tööpäeval politseiprefektuuris.

„Katrine töötas neli aastat Bergeni politseis, kus ta tegeles põhiliselt komblusküsimustega, aga oli mõnda aega ka mõrva- ja isikuvastaste kuritegude üksuses,” jätkas Hagen, pilk paberil, mida Harry pidas naise CV-ks. „Bergeni ülikooli õigusteaduskond 1999, Kõrgem Politseikool, ja nüüd siin konstaabel. Lapsi tal veel ei ole, aga ta on abielus.”

Katrine Bratti kitsas kulm kerkis peaaegu märkamatult, ja kas siis Hagen märkas seda või arvas ise, et viimatiöeldu oli pisut liigne, nii et ta lisas:

„Kui kedagi peaks huvitama...”

Rõhuva ja tähendusrikka pausi ajal, mis järgnes, mõistis Hagen ilmselt ise ka, et oli asja veel hullemaks teinud, köhatas järsult kaks korda ja ütles, et need, kes pole ennast veel jõululõunale kirja pannud, teeksid seda kindlasti enne kolmapäeva.

Toolid kraapisid vastu põrandat ja Harry oli juba koridori jõudnud, kui kuulis enda taga samme:

„Mina vist kuulun teile.”

Harry keeras ringi ja vaatas näkku Katrine Brattile. Ja mõtles, kui ilus naine veel siis oleks, kui ta selle nimel pingutaks.

„Või teie minule,” ütles naine ja näitas ühtlast hambarida, ilma et naeratus oleks silmadeni tõusnud. „See on nii, kuidas võtta.” Ta kõneles bergeni hääldusega kirjakeelt, mille r-id põrisesid üsna mõõdukalt, nii et Harry vedas endaga kihla, et ta on pärit kas Fanast või Kalfaret’st või mõnest muust soliidsest ja väikekodanlikust linnaosast.

Harry läks edasi ja naine lisas sammu ning jõudis tema kõrvale: „Paistab, nagu oleks peainspektor unustanud teid informeerida.”

Seda lausudes rõhutas ta Gunnar Hageni teenistusastme iga silpi.

„Aga teie peate mulle siis lähemate päevade jooksul kõike tutvustama ja minu eest hoolitsema. Kuni ma ise hakkama saan. Kas arvate, et tulete toime?”

Harry vedas näo naerule. Seni oli naine talle üpris meeltmööda, aga loomulikult võis ta arvamust muuta. Harry oli alati valmis inimestele uut võimalust andma, et nad musta nimekirja satuksid.

„Ma ei tea,” ütles ta ja peatus kohviautomaadi ees. „Alustame sellest.”

„Ma ei joo kohvi.”

„Mis siis. See on väga lihtne. Nagu enamik muid asju siin majas. Mis sa sellest kadumisloost arvad?”

Harry vajutas nupule americano, mis oli käesoleval juhul niisama ameerikalik nagu norra praamikohv.

„Mis mõttes?” küsis Bratt.

„Kas sa arvad, et naine on elus?” Harry katsus seda küsida võimalikult muuseas, et naine ei taipaks, et teda proovile pannakse.

„Kas te peate mind lolliks või?” vastas too ja vaatas varjamatu vastikusega, kuidas automaat kraaksatas ning valgesse plasttopsi midagi musta sülgas. „Kas te ei kuulnud, mis peainspektor ütles, et ma olen neli aastat kombluspolitseis töötanud?”

„Hm,” mühatas Harry. „Surnud?”

„Nagu sitikas,” ütles Katrine Bratt.

Harry tõstis valge plasttopsi. Talle välgatas korraks võimalus, et on just saanud kolleegi, kellest võib kunagi isegi lugu pidama hakata.

Kui Harry õhtul kodu poole sammus, oli lumi kõnni- ja sõiduteedelt kadunud ning märg asfalt neelas õhukesed, kerged lumehelbed niipea, kui need maapinda puudutasid. Ta astus sisse oma tavapärasesse plaadipoodi Akersgatal ja ostis Neil Youngi viimase plaadi, ehkki tal oli kuri kahtlus, et see on paras rämps.

Kui ta oma korterisse jõudis, märkas ta, et midagi on teisiti. Just nagu hääl. Või hoopis lõhn. Ta tardus köögiuksel soolasambaks. Üks sein oli kadunud. See tähendab, et seal, kus hommikul olid olnud hele lilleline tapeet ja kipsplaadid, nägi ta nüüd roostepunaseid telliskive, halle vuuke ja määrdundkollast sõrestikku, mis oli täis naelaauke. Põrandal oli seenemehe tööriistakast ja köögilaual paberilipakas teatega, et ta tuleb homme tagasi.

Harry läks elutuppa, pani Neil Youngi plaadi CD-mängijasse, võttis selle veerand tunni pärast süngelt välja ja pani mängima Ryan Adamsi. Eikusagilt tuli mõte napsist. Harry sulges silmad ning vaatas vere ja musta pimeduse tantsivat mustrit. Ta mõtles jälle kirjale. Esimesele lumele. Toowoombale.

Telefonihelin lõikas katki Ryan Adamsi loo „Shakedown On 9th Street”.

Naisehääl esitles end Odana ja ütles, et helistab „Bosse” toimetusest ning tänab meeldiva koostöö eest. Harry teda ei mäletanud, küll aga mäletas telesaadet. See oli olnud kevadel ja nad olid tahtnud, et ta räägiks sarimõrvaritest. Kuna tema oli ainus Norra politseinik, kes oli käinud FBI-s nimelt seda õppimas ja püüdnud pealegi kinni ehtsa sarimõrvari. Ja Harry oli olnud küllalt rumal, et nõustuda. Ta oli veennud end, et teeb seda sellepärast, et öelda midagi olulist ja mõningal määral asjatundlikku tapjate kohta, ja mitte sellepärast, et teda riigi kõige populaarsemas jutusaates nähtaks. Tagantjärele polnud ta selles kuigi kindel. Aga mitte see ei olnud kõige hullem. Kõige hullem oli, et ta võttis enne saadet ühe napsi. Harry oli veendunud, et ta võttis vaid ühe. Aga saates jäi mulje, nagu oleks ta võtnud viis. Ta oli rääkinud selge diktsiooniga täpselt nagu alati. Aga tema pilk oli looritatud, analüüs pikatoimeline ja järeldusteni ta ei jõudnudki, sest saatejuht pidi tutvustama uut külalist, kes oli verivärske Euroopa meister lilleseades. Harry ei öelnud midagi, aga tema kehakeel andis selgesti märku, mida ta lillejuttudest arvab. Kui saatejuht temalt muiates küsis, missugune suhe on mõrvauurijal Norra lilleseadega, vastas Harry, et Norra matustel on pärjad igatahes maailmatasemel. Võib-olla oli see Harry pisut nokastanud, muretu stiil, mis pani stuudiopubliku naerma ja saatetegijad teda ülekande järel rahulolevalt õlale patsutama. Ta oli olnud „üle ootuste hea”, nagu talle öeldi. Ja ta läks väikese seltskonnaga Kunstnike Majja, laskis endale välja teha ja ärkas järgmisel päeval kehaga, mille iga rakk kisendas viina järele. Oli laupäevane päev ja ta jõi kuni pühapäeva õhtuni. Siis istus ta Schrøderi restoranis ja hüüdis, et talle õlut toodaks, kui juba tulesid vilgutati, ning ettekandja Rita tuli tema juurde ja ütles, et kui ta kohe koju voodisse ei lähe, siis teda enam Schrøderisse ei lasta. Järgmisel hommikul ilmus Harry tööle punktipealt kell kaheksa. Sel päeval oli ta täiesti kõlbmatu politseiuurija, kes oksendas pärast hommikust nõupidamist kraanikaussi, klammerdus kontoritooli külge, jõi kohvi, suitsetas ja oksendas jälle, aga seekord kempsu. Ja see oli ta viimane altminek – aprillist saadik ei olnud ta puutunud tilkagi alkoholi.

Ja nüüd taheti teda ekraanile tagasi.

Naine seletas, et teema on terrorism araabiamaades ja mida selleks vaja on, et teha haritud keskklassiinimestest tapamasinad. Harry katkestas teda, enne kui naine jõudis lõpetada.

„Ei.”

„Aga me nii väga tahame sind, sa oled nii...nii...rock’n’roll!” Naine naeris vaimustusest, ja Harry ei suutnud otsustada, kas see oli ehtne või mitte, kuid nüüd tundis ta naise hääle ära. Tol õhtul oli naine olnud Kunstnike Majas. Ta oli olnud noorel ja igaval moel kena, rääkinud noorelt ja igavalt ning vahtinud Harryt ahnel, näljasel näol, nagu oleks too eksootiline roog, mille kohta ta ei suuda otsustada, kas see pole ehk liiga eksootiline.

„Helista mõnele teisele,” ütles Harry ning lõpetas kõne. Siis sulges ta silmad ja kuulis, kuidas Ryan Adam küsis: „oh, baby, why do I miss you like I do?”

Poiss tõstis pilgu mehele, kes seisis tema kõrval köögi töölaua ees. Lumise aia valgus pani särama isa massiivset kolpa katva sileda pingul naha. Ema oli öelnud, et isal on sellepärast nii suur pea, et ta on vägev aju. Poiss küsis emalt, miks ta ütles, et isa on aju ja mitte, et tal on aju, ja siis oli ema naerma puhkenud, teinud talle pai ja öelnud, et nii see füüsikaprofessorite puhul lihtsalt on. Praegu loputas aju voolava vee all kartuleid ja pani need kohe kastrulisse.

„Isa, kas sa kartuleid ei koorigi? Emme küll alati...”

„Sinu ema ei ole praegu siin, Jonas. Nii et teeme minu moodi.”

Ta küll ei tõstnud häält, kuid selles võis siiski tajuda kerget ärritust, mis pani Jonase kössi tõmbuma. Ta ei saanud kunagi päriselt aru, mis isa nii vihale ajas. Ja vahel sedagi mitte, kas ta on vihane. Mitte enne, kui märkas ema suunurgas murelikku kurdu, mis paistis isa veelgi enam ärritavat. Poiss lootis, et ema tuleb varsti koju.

„Me ei kasuta ju neid taldrekuid, isa!”

Isa lajatas nõudekapi ukse pauguga kinni ja Jonas hammustas huulde. Isa nägu ilmus alla tema juurde. Õhukesed kandilised prilliklaasid välgatasid.

„Need ei ole mitte taldrekud, vaid taldrikud,” ütles isa. „Mitu korda ma pean sulle ütlema, Jonas?”

„Aga emme ütleb küll...”

„Emme ei räägi õigesti. Saad aru? Emme on pärit sellisest kohast ja perekonnast, kus õigekeelsusest ei hoolita.” Isa hingeõhk lõhnas soolaka, roiskunud adru järele.

Välisuks käis.

„Tere,” kostis esikust ema laulev hääl. Jonas tahtis tema juurde joosta, aga isa hoidis teda õlast tagasi ja näitas katmata laua poole.

„Küll te olete tublid!”

Jonas kuulis hingeldavas hääles naeratust, kui ema tema selja taga uksel seisis, samal ajal kui poiss lauale väledalt nuge-kahvleid ja tasse ladus.

„Ja kui ilusa suure lumememme te olete teinud!”

Jonas pööras küsiva näo ema poole, kes oli mantli eest lahti teinud. Ta oli nii ilus. Tõmmuka naha ja tumedate juustega nagu ta isegi, pilgus peaaegu alati imeline pehmus. Peaaegu alati. Ta ei olnud enam nii sale nagu vanadel fotodel, kui nad isaga abiellusid, aga Jonas oli märganud, et mehed vaatasid ema, kui nad käisid linnas meelt lahutamas.

„Meie küll lumememme ei teinud,” ütles Jonas.

„Ei teinud?” Ema kortsutas kulmu ja mässis kaela ümbert lahti suure roosa salli, mille Jonas talle jõuluks oli kinkinud.

Isa läks köögiaknale. „Nähtavasti naabripoisid,” ütles ta.

Jonas ronis köögitoolile ja vaatas välja. Ja nende maja ees muruplatsil seisis tõepoolest lumememm. Pealegi suur, nagu ema oli öelnud. Silmad ja suu olid laotud söetükkidest ja ninaks oli porgand. Lumememmel ei olnud mütsi ega salli ning oli vaid üks käsi, peenike oks, mis oli Jonase arvates hekist murtud. Aga midagi oli lumememme juures imelikku. Ta seisis valepidi. Jonas ei teadnud, miks, aga tema meelest oleks memm pidanud olema näoga tänava ja avatud vaate poole.

„Aga miks...” hakkas Jonas ütlema, kuid isa katkestas teda:

„Küll ma nendega räägin.”

„Mispärast?” küsis ema esikust, ja Jonas kuulis, kuidas ta oma pikkade mustade nahksaabaste lukke sirinal lahti tõmbas. „Sellest ei ole ju midagi.”

„Ma ei luba säärastel oma maa peal ringi joosta. Kohe, kui tagasi tulen, võtan nad käsile.”

„Aga miks ta tänava poole ei vaata?” küsis Jonas.

Ema ohkas esikus. „Ja millal sa tagasi tuled, kallis?”

„Homme millalgi.”

„Mis kell?”

„Mis siis? Kas sul on mõni kokkusaamine?” Isa küsis seda nii mokaotsast, et see pani Jonase judisema.

„Ma mõtlesin söögi valmis teha,” ütles ema, kes tuli samal hetkel kööki, läks pliidi juurde, vaatas kastrulid üle ja keeras kahele keeduplaadile kuumust juurde.

„Tee lihtsalt valmis,” ütles isa ja pöördus tööpinnal oleva ajalehepataka poole. „Küll ma siis tulen ka.”

„Olgu.” Ema läks isa selja taha ja surus end tema vastu. „Aga kas sa tõesti pead juba täna õhtul Bergenisse sõitma?”

„Minu külalisloeng on kell kaheksa hommikul,” ütles isa. „Pärast lennuki maandumist läheb terve tund, et ülikooli saada, nii et ma ei jõuaks, kui läheksin hommikul vara esimese lennukiga.”

Jonas nägi isa kuklalihaste järgi, et ta lõtvus pisut, et ema oli jälle osanud õiged sõnad leida.

„Miks lumememm meie maja poole vaatab?” küsis Jonas.

„Mine pese käed puhtaks,” ütles ema.

Söödi vaikuses, mida katkestasid vaid ema lühidad küsimused Jonasele selle kohta, kuidas koolipäev möödus, ning poisi napid ja ebamäärased vastused. Jonas teadis, et kui ta vastaks liiga üksikasjaliselt, alustaks isa vastikut pinnimist, mida nad selles „naljategemise kohas” õppisid või ei õppinud. Või siis tulistaks küsimusi laste kohta, kellega Jonas oli mänginud: mida nende vanemad teevad ja kus nad elavad. Küsimusi, millele Jonas isa meelepahaks kunagi rahuldavalt vastata ei osanud.

Kui Jonas oli voodisse heitnud, kuulis ta, kuidas isa emaga allkorrusel hüvasti jättis, kuidas välisuks sulgus, auto õuel käivitus ja ära sõitis. Nad jäid kahekesi. Ema pani teleka käima. Jonas mõtles ühele asjale, mida ema oli küsinud. Miks Jonas enam sõpru külla ei kutsu. Ta ei teadnud, mida vastata, ta ei tahtnud ema kurvastada. Aga nüüd jäi hoopis tema ise kurvaks. Ta hammustas põske, tundis kibemagusat valu, mis kiirgas kõrvadeni, ja vahtis tuulekella metalltorusid, mis lae all pendeldasid. Ta tõusis voodist ja läks aknale.

Lumine aed peegeldas küllalt valgust, et silm seletaks all seisvat lumememme. See paistis nii üksildane. Keegi oleks pidanud talle mütsi ja salli andma. Ja vahest ka luuavarre, millest kinni hoida. Samal hetkel libises kuu pilve tagant välja. Must hambarida ilmus nähtavale. Ja silmad. Jonasel jäi hing kinni ja ta taganes sammukese. Kruusasilmad sätendasid. Ja need ei vahtinud majaseina. Vaid vaatasid üles. Siia üles. Jonas tõmbas kardina ette ja puges voodisse tagasi.