Читать книгу Lumememm - Jo Nesbø - Страница 9

Kui William Jefferson Blythe III 19. augustil 1946. aastal väikeses Arkansase linnas Hope’is ilmavalgust nägi, sai sellest täpselt kolm kuud, mil tema isa hukkus liiklusõnnetuses. Neli aastat hiljem abiellus Williami ema uuesti ja poiss võttis uue isa perekonnanime. Ning sellel novembriööl nelikümmend kuus aastat hiljem, 1992. aastal, langes Hope’i tänavatele valget konfetisadu nagu lumehelbeid taevast, et tähistada seda, et nende lootus ja kaaslinlane William – või lihtsalt Bill – Clinton valiti Ameerika neljakümne teiseks presidendiks. Lumi, mis langes samal ööl Bergeni linnale, ei jõudnud nagu harilikult tänavatele, vaid muutus enne seda vihmaks, mis kastis linna täpselt samuti, nagu seda oli kastetud septembrist saadik. Aga kui koitis hommik, olid seitse mäetippu, mis seda kaunist linna valvavad, otsekui tuhksuhkruga üle puistatud. Ja Ulrikenil, kõige kõrgemal tipul, oli vaneminspektor Gert Rafto juba platsis. Lõdisedes hingas ta mäestikuõhku ja tõmbas õlgade vahele oma suure pea, mille näopool oli niivõrd kurruline, et näis, nagu oleksid sellele praod sisse löönud.

Kollane köisraudteevagun, mis oli tema ja ta kolm kolleegi Bergeni politseiprefektuuri ekspertiisirühmast 642 meetri kõrgusele linna kohale toonud, kõikus jämedatel terastrossidel ning ootas. Köisraudtee suleti otsekohe, kui politsei sai teate esimestelt turistidelt, kes sel hommikul populaarsele mäetipule saabusid.

„Vaat sulle säh,” hüüatas üks kriminaaltehnik.

Mujalttulnud olid muutnud selle väljendi bergeni keele paroodiaks, mistõttu Bergenis seda peaaegu enam ei kasutatud. Aga olukorras, kus hirm ja jubedus sinust võitu saavad, tuleb esile su sisim mina, su tegelik sõnavara.

„Vaat sulle säh neh,” kordas Rafto sarkastiliselt, silmad pannkoogivirnana kõrguvate nahavoltide vahelt välja kiiskamas.