Читать книгу Lumememm - Jo Nesbø - Страница 8

Keskpäevaks oli Oslo südalinnas lumi sulanud. Aga Hoffi linnaosas, kuhu Harry Hole ja Katrine Bratt parajasti sõitsid, leidus mõlemale poole teed jäävates aedades ikka veel laiguti lund. Raadios laulis Michael Stipe sellest, mis tunne on juhtuvat ette teada, et midagi on kohutavalt halvasti, ja poisist kaevus. Vaikse eramurajooni keskel ühel veelgi vaiksemal tänaval näitas Harry hõbedaselt läikiva Toyota Corolla poole, mis oli pargitud aia äärde.

„Skarre auto. Pargi taha.”

Maja oli suur ja kollane. Kolmeliikmelise pere jaoks liiga suur, mõtles Harry, kui nad kruusateed pidi liginesid. Kõik nende ümber tilkus ja ohkas. Aias seisis kergelt kreenis lumememm, mille tulevik paistis tume.

Avama tuli Skarre. Harry kummardus ja silmitses lukku.

„Kuskil pole mingit märki sissemurdmisest,” ütles Skarre.

Ta juhatas nad elutuppa, kus üks poiss istus põrandal seljaga nende poole ja vaatas telekast multikaid. Üks naine tõusis diivanilt, tervitas Harryt kättpidi ja ütles, et ta on naaber Ebba Bendiksen.

„Birte ei ole kunagi niisugust asja teinud,” ütles ta. „Vähemalt niikaua kui mina teda tunnen.”

„Ja kui kaua seda on?” küsis Harry ja vaatas ringi. Teleka ees oli suur ja raske nahkmööbel ning kaheksanurkne tahmaklaasiga diivanilaud. Torujalgadega toolid heleda söögilaua ümber olid kerged ja elegantsed ning seda tüüpi, mis tema teada Rakelile meeldisid. Seintel oli kaks maali, mis kujutasid pangadirektori moodi mehi, kes vahtisid tema peale alla sünktõsiselt ja võimukalt. Nende kõrval aga seda tüüpi modernistlik, abstraktne kunst, mis oli jõudnud moest ning seejärel taas moodi minna.

„Kümme aastat,” ütles Ebba Bendiksen. „Me kolisime vastasmajja täpselt siis, kui Jonas sündis.” Ta osutas peaga poisi poole, kes istus ikka veel liikumatult ning vahtis plagavaid jooksurkägusid ja plahvatavaid koiotte.

„Ja teie helistasitegi täna öösel politseisse?”

„Jah.”

„Poiss laskis uksekella umbes veerand kaks,” lausus Skarre ja heitis pilgu märkmetele. „Politseisse tuli kõne üks kolmkümmend.”

„Läksime minu mehe ja Jonasega tagasi ja otsisime kõigepealt majast,” selgitas Ebba Bendiksen.

„Kust te otsisite?” küsis Harry.

„Keldrist. Vannitubadest. Garaažist. Igalt poolt. Ikka väga veider, kui keegi niiviisi lihtsalt jalga laseb.”

„Jalga laseb?”

„Ära kaob. Õhku haihtub. Politseinik, kellega ma telefonis rääkisin, küsis, kas saaksime Jonase enda hoolde võtta ja ütles, et peaksime helistama kõigile Birte tuttavatele, kelle juurde ta võis minna. Aga muidu ootama hommikuni, et kuulata, kas Birte on tööle läinud. Ta seletas mulle, et kaheksal juhul kümnest ilmub ärakadunu mõne tunni jooksul välja. Me püüdsime kätte saada Filipit...”

„Abikaasat,” katkestas Skarre. „Ta oli Bergenis loengut pidamas. Ta on mingisugune professor.”

„Füüsika.” Ebba Bendiksen naeratas. „Ja tema mobiil oli niikuinii välja lülitatud. Ja me ei teadnud, millises hotellis ta peatub.”

„Temaga võeti hommikul Bergenis ühendust,” sõnas Skarre. „Ta peaks varsti siia jõudma.”

„Taevale tänu,” ütles Ebba. „Nii et kui me täna hommikul Birte töökohta helistasime ja ta polnud harilikuks ajaks tööle ilmunud, siis helistasime teile uuesti.”

Skarre noogutas selle kinnituseks. Harry andis märku, et Skarre Ebba Bendikseniga edasi vestleks, läks teleka juurde ning istus poisi kõrvale põrandale. Ekraanil süütas koiott dünamiidipulga süütenööri.

„Tere, Jonas. Minu nimi on Harry. Kas see teine politseinik juba rääkis sulle, et sellised asjad lõpevad peaaegu alati hästi? Et ärakadunud inimesed tulevad ise tagasi?”

Poiss raputas pead.

„Aga tulevad,” ütles Harry. „Kui sa peaksid nüüd mõistatama, siis kus su ema praegu olla võiks?”

Poiss kehitas õlgu. „Ma ei tea, kus ta on.”

„Ma tean, et sa ei tea, Jonas, praegu ei tea seda keegi meist. Aga milline on esimene koht, mis sulle pähe tuleb, kui teda ei ole siin ega tööl? Ära mõtle, kas see on tõenäoline või mitte.”

Poiss ei vastanud, vahtis üksnes koiotti, kes püüdis asjatult eemale visata dünamiidipulka, mis oli ta käe külge kinni jäänud.

„Kas teil on suvila või mõni muu koht, kuhu teil on kombeks sõita?”

Jonas raputas pead.

„Mingi eriline koht, kuhu ta tavaliselt sõitis, kui tahtis olla üksi?”

„Ta ei tahtnud olla üksi,” vastas Jonas. „Ta tahtis olla koos minuga.”

„Ainult sinuga?”

Poiss pööras pead ja vaatas Harryle otsa. Jonasel olid pruunid silmad, täpselt nagu Olegil. Ja selles pruunis pilgus nägi Harry nii hirmu, mida oli oodanud, kui ka viha, mida ta ei olnud oodanud.

„Miks nad ära kaovad?” küsis poiss. „Need, kes tagasi tulevad?”

Samasugused silmad, mõtles Harry. Samasugused küsimused. Olulised.

„Oh, erinevatel põhjustel,” ütles Harry. „Mõni on ära eksinud. Ära eksida võib mitut moodi. Ja mõni on vajanud väikest vaheaega ja end ära peitnud, et pisut rahu saada.”

Keegi tuli välisuksest sisse ja Harry nägi, kuidas poiss võpatas.

Samal hetkel plahvatas koioti käes dünamiit ja toauks nende taga kargas lahti.

„Tere,” ütles kellegi hääl nende selja taga. Ühtaegu teravalt ja talitsetult. „Kuidas olukord on?”

Harry keeras pead just õigel hetkel, et näha, kuidas viiekümnendates aastates pintsakuga mees diivanilaua poole traavis ja puldi haaras, ning järgmisel hetkel kahanes telepilt väikeseks helendavaks täpiks, samal ajal kui aparaat protestivalt susises.

„Tead küll, mida ma sulle päeval telekavahtimise kohta öelnud olen, Jonas,” lausus isa saatusele alistunud toonil, nagu tahaks, et ka teised toasolijad mõistaksid, kui lootusetu vaev on tänapäeval last kasvatada.

Harry tõusis ja tutvustas ennast, Magnus Skarret ja Katrine Bratti, kes oli seni ukse kõrval seisnud ja pealt vaadanud.

„Filip Becker,” sõnas mees ja kohendas prille, mis niigi ninajuurel püsisid. Harry püüdis tema pilku tabada, kujundada temast esimene oluline mulje kui võimalikust kahtlusalusest, kui asi kord niikaugele jõuab. Aga mehe silmad jäid prilliklaaside peegelduse varju.

„Ma kasutasin aega selleks, et helistada kõigile, kellega ta võis ühendust võtta, aga keegi ei tea midagi,” ütles Filip Becker. „Mida te teate?”

„Mitte midagi,” vastas Harry. „Aga esimene asi, millega te meid aidata saate, on vaadata järele, kas kõik kohvrid, seljakotid ja riided on alles, ning alles seejärel saame kujundada oma arvamuse.” Harry uuris Beckerit, enne kui jätkas: „Et kas kadumine oli spontaanne või ettekavatsetud.”

Becker vastas Harry takseerivale pilgule, noogutas ja läks trepist üles teisele korrusele.

Harry kükitas Jonase kõrvale, kes ikka veel musta teleekraani vahtis.

„Nii et sulle meeldib jooksurkägu?” küsis Harry.

Poiss raputas sõnatult pead.

„Miks mitte?”

Jonase sosin oli vaevukuuldav: „Mul on koiotist kahju.”

Viis minutit hiljem saabus Becker ülakorruselt tagasi ja teatas, et midagi ei ole kadunud, ei reisikotte ega riideid, välja arvatud see, mis naisel tema lahkudes seljas oli, lisaks mantel, saapad ja sall.

„Nonii.” Harry kratsis oma karvast lõuga ja heitis pilgu Ebba Bendiksenile. „Kas me võiksime korraks kööki minna, Becker?”

Becker juhatas teed ja Harry andis Katrinele märku, et ta kaasa tuleks. Köögis asus professor kohe paberfiltrisse kohvi ja kohvimasinasse vett valama. Katrine jäi seisma ukse kõrvale, Harry aga läks akna alla ja vaatas välja. Lumememme pea oli kössi vajunud.

„Mis kell te eile kodust ära läksite ja millise lennukiga te Bergenisse lendasite?” küsis Harry.

„Ma sõitsin siit ära eile õhtul kella poole kümne paiku.” vastas Becker kõhklematult. „Lennuk väljus viis minutit üksteist läbi.”

„Kas te võtsite pärast kodunt lahkumist Birtega ühendust?”

„Ei.”

„Mis te arvate, mis võis juhtuda?”

„Mul ei ole aimugi, vaneminspektor. Tõesti ei oska öelda.”

„Hm.” Harry vaatas aknast tänavale. Sestsaadik kui nad saabusid, ei olnud ta kuulnud, et ükski auto oleks mööda sõitnud. Tõeliselt rahulik kant. Ainult et selle linnajao vaikus maksis arvatavasti paar miljonit krooni. „Kuidas te oma abielu iseloomustaksite?”

Harry kuulis, kuidas Filip Becker ringiaskeldamisel peatus, ja lisas: „Ma pean seda küsima, sest vahel juhtub, et abikaasad lihtsalt põgenevad.”

Filip Becker köhatas. „Ma võin teile kinnitada, et minul ja mu naisel on suurepärane abielu.”

„Kas te olete siiski kaalunud, kas tal võis olla mõni suhe, millest te ei ole teadlik?”

„See on välistatud.”

„Välistatud on üsna kategooriliselt öeldud, Becker. Ja abieluvälised suhted on küllaltki tavalised.”

Filip Becker muigas pisut. „Ma ei ole naiivne, vaneminspektor. Birte on veetlev naine ja minust palju noorem. Ja peab tunnistama, et ta on pärit üsna vabameelsest perekonnast. Aga tema ei ole niisugune. Ja mul on tema tegemistest päris hea ülevaade, kui nii võib öelda.”

Kohvimasin turtsatas ähvardavalt, kui Harry avas suu, et edasi küsida. Ta mõtles ringi.

„Kas te olete märganud oma naisel meeleolukõikumisi?”

„Birte ei ole depressiivne, vaneminspektor. Ta ei läinud metsa, et end üles puua, ega hüpanud ka merre. Ta on kusagil, ja ta on elus. Ma olen lugenud, et inimesi läheb kogu aeg kaotsi, aga seejärel ilmuvad nad välja ja sel kõigel on lihtne ja loomulik põhjus. Kas pole nii?”

Harry noogutas aeglaselt. „Ega te pahaks ei pane, kui ma majas väheke ringi vaatan?”

„Milleks seda?”

Filip Beckeri küsimuse terav toon pani Harry mõtlema, et tegemist on mehega, kes on harjunud, et ohjad on tema peos. Et tal on kõigest ülevaade. Ja see rääkis vastu faktile, et ta naine oli lahkunud mehele teatamata. Mille Harry oligi juba vaikselt välistanud. Oma eluga rahulolevad tervemõistuslikud emad ei lase oma kümneaastase poja juurest keset ööd jalga. Ja veel üks asi. Tavaliselt kasutasid nad kadumise nii varases järgus minimaalselt ressursse, kui ei olnud asjaolusid, mis viidanuks millelegi kriminaalsele või muudele dramaatilistele sündmustele. Selle teise asja pärast oligi ta isiklikult Hoffi sõitnud.

„Vahel ei tea isegi, mida otsid, enne kui selle leiad,” vastas Harry. „Töömeetod on selline.”

Nüüd õnnestus tal prilliklaaside taga Beckeri pilku tabada. Tolle silmad olid poja omadest nii erinevad kui võimalik, helesinised ja selge, intensiivse säraga.

„Minugi poolest,” kostis Becker. „Palun väga.”

Magamistuba oli jahe, lõhnatu ja piinlikult korras. Abieluvoodit kattis heegeldatud tekk. Ühel öökapil seisis eaka naise foto. Sarnasuse põhjal oletas Harry, et see on Filip Beckeri voodipool. Teisel öökapil oli Jonase foto. Riidekapist, kus rippusid naisteriided, kandus õrna parfüümihõngu. Harry kontrollis, kas riidepuude konksud on võrdsete vahedega nagu siis, kui neil on tükk aega rahus seista lastud. Mustad lõhikuga kleidid, lühikesed roosa motiivi ja sädelusega džemprid. Riidekapi põhjas olid sahtlid. Ta tõmbas ülemise lahti. Aluspesu. Must ja punane. Järgmine sahtel. Sukahoidjad ja sukad. Kolmas sahtel. Erkpunasel vildil paiknesid süvendites ehted. Ta märkas suurt sätendavat sõrmust, mille kivid kiiskasid eredalt. Kõik siin oli paras Vegas. Tühje süvendeid vildil ei olnud.

Magamistoast viis uks värskelt remonditud vannituppa, kus oli aurudušš ja kaks roostevaba valamut.

Jonase toas istus Harry väikse laua taha väiksele toolile. Laual oli hulga tipptasemel matemaatiliste funktsioonidega arvutusmasin. See nägi välja uus ja kasutamata. Laua kohal oli plakat, millel oli pilt seitsmest delfiinist lainetes, ja aastakalender. Osale kuupäevadele oli ring ümber tõmmatud ja märksõna juurde kirjutatud. Harry luges, et seal oli emme ja vanaisa sünnipäev, puhkusereis Taani, hambaarst kell kümme ja kaks juulikuist kuupäeva, mille kohal oli märge „arst”. Aga Harry ei silmanud jalgpallivõistlusi, kino ega sünnipäevi. Ta märkas roosat salli, mis lebas voodil. Selline värv, millega ükski Jonase-vanune poiss ei tahaks vahele jääda. Harry kergitas salli. See oli niiske, aga ta tundis siiski selgesti naha, juuste ja naiseliku parfüümi lõhna. Sama parfüüm, mis riidekapis.

Ta läks alla tagasi. Seisatas köögiukse taga ja kuulas, kuidas Skarre seletas pikalt ja laialt, mismoodi kadunud inimeste puhul toimitakse. Köögis kolisesid kohvitassid. Elutoa diivan tundus hiiglasuur, võib-olla kleenukese kogu pärast, kes seal istus, pilk raamatus. Harry astus lähemale ja nägi Charles Chaplini täismundris pilti. Harry istus poisi kõrvale.

„Kas sa teadsid, et Chaplin oli Inglise rüütel?” küsis Harry. „Sir Charles.”

Jonas noogutas. „Aga Ameerikast visati ta välja.”

Jonas lappas raamatut.

„Kas sa olid suvel haige, Jonas?”

„Ei.”

„Aga sa käisid arsti juures. Kaks korda.”

„Emme tahtis mind lihtsalt uurida lasta. Emme...” Poisi hääl katkes.

„Küll näed, et ta on varsti tagasi,” ütles Harry ja pani käe poisi kiitsakale õlale. „Ta ei võtnud ju oma salli kaasa. Seda roosat, mis on sinu voodil.”

„Keegi oli sidunud selle lumememmele kaela,” ütles Jonas. „Ma tõin salli tuppa.”

„Ju su ema vist ei tahtnud, et lumememm külmetaks.”

„Ta ei oleks ilmaski oma lemmiksalli lumememmele andnud.”

„Ju siis isa andis.”

„Ei, keegi tegi seda pärast seda, kui isa ära sõitis. Täna öösel. See, kes emme ära viis.”

Harry noogutas mõtlikult. „Kes selle lumememme tegi, Jonas?”

„Ma ei tea.”

Harry vaatas aiapoolse akna poole. Sellepärast ta tulnud oligi. Korraga tundus talle, nagu oleks läbi seina ja toa lõõtsunud jääkülm tõmbetuul.

Harry ja Katrine istusid autos ja suundusid mööda Sørkedalsveienit Majorstua linnaosa poole.

„Mis oli esimene asi, mis sulle pähe kargas, kui me majja astusime?” küsis Harry.

„Et need, kes seal üheskoos elavad, ei ole just hingesugulased,” vastas Katrine ja sõitis pidurdamata läbi teemaksupunkti. „Et see võib olla õnnetu abielu. Ja et sellisel juhul kannatab kõige rohkem naine.”

„Hm. Mis sind sellele mõttele viis?”

„See on ju ilmne,” naeratas Katrine ja heitis pilgu peeglisse. „Vastandlikud maitsed.”

„Selgita.”

„Kas sa ei näinud seda jubedat diivanit ja diivanilauda? Tüüpiline kaheksakümnendate stiil, mida mehed ostsid üheksakümnendatel. Samas kui naine valis valgeks peitsitud tammest alumiiniumjalgadega söögilaua. Ja Vitra.”

„Vitra?”

„Söögilauatoolid. Šveitsi omad. Kallid. Nii kallid, et kui ta oleks kokku hoidnud ja väheke odavamad koopiad ostnud, oleks ta võinud kogu selle kuradima elutoamööbli välja vahetada.”

Harry märkas, et „kuradima” ei kõlanud Katrine Bratti suus sugugi nagu harilik vandesõna, vaid kui keeleline kontrapunkt, mis vaid toonitas tema klassikuuluvust.

„Niisiis?”

„Kui sul on sellisel Oslo aadressil niisugune majalahmakas, siis ei ole raha mingi probleem. Naisel ei ole lubatud mehe diivanit ega diivanilauda välja vahetada. Ja kui nii käitub mees, kellel ei ole maitset ega märgatavat huvi interjööri vastu, siis räägib see selget juttu, kes keda alla surub.”

Harry noogutas, põhiliselt endale. Esmamulje ei olnud teda petnud. Katrine Bratt oli hea.

„Parem räägi, mis sa ise arvad,” ütles Katrine. „Hoopis mina peaksin sinu käest õppima.”

Harry vaatas aknast välja Lepsviki – vana, traditsioonidega, aga mitte kuigi respektaabli kõrtsi poole.

„Ma ei usu, et Birte Becker vabatahtlikult kodust lahkus,” vastas ta.

„Miks mitte? Vägivallast polnud mingit märki.”

„Sest kõik oli väga hästi korraldatud.”

„Ja kes on süüdi? Mees? See on alati mees, eks ole?”

„Jah,” vastas Harry ja tundis, kuidas mõtted peas ringi kihutavad. „See on alati mees.”

„Ainult et see mees oli sõitnud Bergenisse.”

„Paistab nii jah.”

„Viimase lennukiga, nii et ta ei saanud tulla tagasi ega jõuda esimesse loengusse.” Katrine andis gaasi ja tuiskas Majorstua ristmikult kollase tule alt läbi. „Kui Filip Becker oleks süüdi, siis oleks ta muide sinu pakutud sööda alla neelanud.”

„Sööda?”

„Jah. Et kas naisel võis täheldada meeleolukõikumisi. Sa andsid Beckerile mõista, et kahtlustad enesetappu.”

„Ja siis?”

Katrine naeris valjusti. „Ole nüüd, Harry. Kõik, Becker kaasa arvatud, teavad, et politsei ei raiska kuigi palju ressursse juhtumi peale, mis näeb välja nagu enesetapp. Lühidalt – sa andsid talle võimaluse toetada versiooni, mis oleks – juhul, kui ta süüdi on – lahendanud enamiku tema probleemidest. Aga selle asemel vastas ta, et tema naine lõi rõõmust kepsu.”

„Hm. Nii et sa arvad, et see küsimus oli proovilepanek?”

„Sa paned kogu aeg inimesi proovile, Harry. Kaasa arvatud mind.”

Harry ei vastanud enne, kui nad olid jõudnud kaugele Bogstadveienile.

„Inimesed on tihti nutikamad, kui võiks arvata,” lausus ta seejärel ning vaikis seni, kuni nad jõudsid prefektuurihoone parklasse.

„Ma pean ülejäänud päeva omaette töötama.”

Ja seda ütles ta sellepärast, et oli mõelnud roosale sallile ning jõudnud otsusele. Et nüüd tuleb kibekiiresti läbi vaadata Skarre materjalid kadunud isikute kohta, et oma kurjale kahtlusele võimalikult ruttu kinnitust leida. Ja kui asi on nii, nagu ta kardab, tuleb tal kirjaga – selle paganama kirjaga – politsei peainspektor Gunnar Hageni jutule minna.