Читать книгу Lumememm - Jo Nesbø - Страница 7

Harry istus Palace Grilli baaripukil ja luges teateid, mis soovitasid baarikülastajatel mitte paluda krediiti, mitte tulistada klaverimängijat ja Be Good or Be Gone. Õhtu oli veel noor ja peale tema oli baaris ainult kaks tüdrukut, kes istusid lauas ja klõbistasid oma mobiilidel ning kaks poissi, kes mängisid noolemängu hoolikalt kätteõpitud liigutuste, kuid kehvade tulemustega. Dolly Parton, kes oli Harry teada kantrimuusika maitsekohtunike poolt taas armu leidnud, vingus lõunaosariikide ninahäälel kõlarites. Harry heitis uuesti pilgu kellale ja vedas endaga kihla, et Rakel Fauke ilmub uksele seitse minutit üheksa läbi. Ta tundis sedasama kripeldavat ärevust, mida alati, kui pidi naisega kohtuma. Ta ütles endale, et see on vaid tingrefleks nagu Pavlovi koertel, kel hakkas söögikella helina peale ila tilkuma ka siis, kui nad süüa ei saanud. Ja täna õhtul nad süüa ei saa. See tähendab: nad saavad vaid süüa. Ja meeldivalt vestelda oma praegusest elust. Või õigemini: naise praegusest elust. Ja Olegist, pojast, kelle Rakel sai oma vene eksmehega tookord, kui töötas Moskvas Norra suursaatkonnas. Poiss oli tundlik ja kinnise loomuga, aga Harryl oli õnnestunud saavutada temaga kontakt, mis oli hoopis lähedasem kui Harry suhe oma isaga. Ja kui Rakel lõpuks enam vastu ei pidanud ning oma teed läks, siis ei teadnudki Harry, kumb kaotus talle suurem oli. Aga nüüd ta teadis. Sest nüüd oli kell seitse minutit üheksa läbi ning Rakel seisis uhkelt ja sirgelt uksel, kaunilt kaarduva seljaga, mida Harry käed nii hästi mäletasid, ja kõrgete põsesarnadega õhetavas näos, mida mees mäletas oma näo vastas. Ta oli lootnud, et naine ei näe ehk välja nii hea. Nii õnnelik.

Rakel tuli tema juurde ja nad surusid põsed vastamisi. Harry vabastas naise meelega esimesena embusest.

„Mida sa vaatad?” küsis Rakel ja nööpis mantli lahti.

„Tead isegi,” vastas Harry ja kuulis, et oleks pidanud enne häält selitama.

Rakel naeris tasakesi ja tema naer mõjus nagu esimene sõõm Jim Beami: Harryl hakkas soe ja mõnus.

„Ära!” ütles Rakel.

Harry teadis täpselt, mida see ‘ära’ tähendas. Ära hakka jälle pihta, ära tee asja piinlikuks, jätame selle teema. Ta oli öelnud seda vaikselt, peaaegu kuulmatult, aga ometi kõlas see nagu vali kõrvakiil.

„Sa oled kõhnaks jäänud,” ütles Rakel.

„Nii nad räägivad.”

„Laud...?”

„Kelner tuleb meile järele.”

Rakel istus Harry vastu baaripukile ja tellis aperitiivi. Camparit muidugi. Harry oli teda Košenilliks kutsunud, loodusliku pigmendi järgi, mis andis magusale vürtsikale aperitiivile selle iseloomuliku värvi. Sest Rakel armastas kanda erepunast. Ta väitis, et kasutab seda hoiatusvärvina nagu loomad, kes kasutavad erksaid toone, et neist eemale hoitaks.

Harry tellis veel ühe koka.

„Miks sa nii kõhnaks oled jäänud?” küsis Rakel.

„Seen.”

„Mis?”

„See pistab mu vist nahka. Aju, silmad, kopsud, keskendumisvõime. Imeb välja värvid ja mälu. Seen kasvab, mina kahanen. Tema saab minuks, mina saan temaks.”

„Mis sa jahvatad?” pahvatas Rakel, näol vastikusgrimass, aga Harry nägi, et ta silmad naersid. Talle meeldis kuulata, kuidas Harry jutustab, isegi kui see oli vaid vaba teadvusevoog. Ta rääkis Rakelile seenerünnakust korteris.

„Kuidas teil läheb?” päris Harry.

„Kenasti. Minul läheb hästi. Olegil läheb hästi. Aga ta tunneb sinust puudust.”

„Kas ta ütles nii?”

„Sa ju tead seda isegi. Tead, sa peaksid tal paremini silma peal hoidma.”

„Mina või?” Harry vaatas naisele rabatult otsa. „Ega see minu valik ei olnud.”

„Mis sellest?” kostis Rakel ja võttis baarimehelt napsiklaasi. „See, et meie sinuga enam koos ei ole, ei tähenda veel, et Olegi ja sinu tähtis suhe on lõppenud. Suhe, mis on mõlemale tähtis. Kumbki teist ei leia sõpru kergesti, nii et peaksite hoolitsema nende eest, kes teil on.”

Harry lonksas kokat. „Kuidas Oleg ja see su arst läbi saavad?”

„Tema nimi on Mathias,” ütles Rakel ning ohkas. „Nad tegelevad sellega. Nad on...erinevad. Mathias tahaks ju nii väga, aga Oleg ei tee seda talle kergeks.”

Harry tundis hetkeks magusat rahulolu.

„Mathias töötab ju ka hirmus palju.”

„Ma arvasin, et sulle ei meeldi, kui su mehed töötavad,” ütles Harry ja kahetses kohe öeldut. Aga selle asemel et vihastada, ohkas Rakel kurvalt:

„Asi polnud pikkades tööpäevades, Harry, vaid selles, et sa töötasid nagu segane. Sa oled oma tööga üks, ja see, mis sind kannustab, ei ole armastus ega kohusetunne. Ega solidaarsus. See ei ole isegi isiklik auahnus. See on viha. Ja kättemaksuiha. Ja see ei ole õige, Harry, see ei peaks nii olema. Tead väga hästi, mis juhtus.”

Jah, mõtles Harry. Tõin haiguse ka sinu majja.

Ta köhatas. „Aga sinu arst, tema juhindub siis...õigetest motiividest, mis?”

„Mathias teeb ikka veel erakorralises meditsiinis öövalveid. Vabatahtlikult. Ja lisaks on ta Anatoomiainstituudis täiskohaga lektor.”

„Ja veredoonor ja Amnesty International’i liige.”

Rakel ohkas. „B miinus on haruldane veregrupp, Harry. Ja ma tean, et ka sina toetad Amnesty’t.”

Ta segas aperitiivi oranži plasttikuga, mille otsas oli hobune. Jääkuubikute ümber keerles punast. Košenill.

„Harry?” ütles ta.

Miski tema hääles kiskus Harry pinevile.

„Mathias kolib minu poole. Jõulu ajal.”

„Nii ruttu?” Harry tõmbas keelega üle suulae, et otsida niiskust. „Te tunnete ju teineteist kõigest aasta.”

„Poolteist. Me kavatseme suvel abielluda.”

Magnus Skarre silmitses tähelepanelikult sooja vett, mis valgus üle ta käte kraanikaussi. Kuhu see kadus. Ei. Miski ei kadunud, vaid sattus kusagile mujale. Nagu need inimesed, kelle kohta ta viimastel nädalatel infot oli kogunud. Sest Harry palus tal seda teha. Sest Harry ütles, et seal võib midagi olla. Ja et ta tahab Magnuselt enne nädalalõppu aruannet. Mis tähendas, et Magnus pidi ületunde tegema. Kuigi ta teadis, et Harry pani neid sääraseid asju tegema ainult sellepärast, et nad logelemisperioodidel ära ei manduks. Kriminaalosakonna pisike kolmeliikmeline kadunud isikute töörühm keeldus vanades asjades tuhnimast, sest neil oli uusigi ülearu.

Inimtühja koridori pidi oma kabinetti tagasi minnes avastas Magnus, et selle uks on paokil. Ta teadis, et oli selle kinni pannud, ja kell oli üheksa läbi, nii et koristajad olid ammu töö lõpetanud. Kaks aastat tagasi olid nad olnud hädas vargustega kabinettidest. Magnus Skarre tõmbas ukse ropsuga lahti.

Keset tuba seisis Katrine Bratt, kes keeras end tema poole ja kergitas kulmu, nagu oleks Magnus tormanud tema kabinetti. Siis keeras ta mehele uuesti selja.

„Ma tahtsin ainult vaadata,” ütles ta ja libistas pilguga üle seina.

„Mida vaadata?” Skarre vaatas ringi. Tema kabinet oli samasugune nagu kõigil teistel, ainult selle erinevusega, et seal ei olnud akent.

„See oli tema kabinet. Eks?”

Skarre kibrutas laupa. „Mida sa silmas pead?”

„Hole. See oli kõik need aastad tema kabinet. Ka siis, kui ta Austraalia sarimõrvu uuris?”

Skarre kehitas õlgu. „Võimalik. Mis siis?”

Katrine Bratt silitas käega üle lauaplaadi. „Miks ta kabinetti vahetas?”

Magnus läks temast ringiga mööda ja vajus kontoritoolile. „Siin pole akent. Ja ta sai ju vaneminspektoriks.”

„Ja ta jagas seda kabinetti algul Ellen Gjelteni ja seejärel Jack Halvorseniga,” sõnas Katrine Bratt. „Ja mõlemad tapeti.”

Magnus Skarre pani käed kukla taha. Uuel konstaablil oli klassi. Peajagu temast üle. Ta vedas kihla, et Katrine mees on mõni ülemus või muu rahajõmm. Tema kostüüm paistis kallis. Aga kui naist tähelepanelikumalt vaadata, siis tekkis tunne, et kusagil on väike viga. Iluviga, mida ta ei suutnud üles leida.

„Mis sa arvad, kas ta kuulis nende hääli ja kolis sellepärast mujale?” küsis Bratt ja uuris seinal rippuvat Norra kaarti, kuhu Skarre oli kõigi Ida-Norras alates 1980. aastast kadunud isikute kodukohale ringi ümber teinud.

Skarre naeris ega vastanud. Naise piht oli sale ja selg nõtkelt kaardus. Ta teadis, et naine teab, et teda silmitsetakse.

„Mis inimene ta on?” küsis Katrine.

„Miks see sind huvitab?”

„Eks see huvitab ju kõiki, kes on äsja uue ülemuse saanud?”

Tal oli õigus. Aga asi oli selles, et Magnus Skarre ei olnud Harry Holest iial mõelnud kui ülemusest, mitte niiviisi. Hea küll, ta andis neile mõne ülesande ja juhatas uurimist, aga muul ajal nõudis ta põhiliselt vaid seda, et nad talle jalgu ei jääks.

„Nagu sa võib-olla tead, on tal üsna halb kuulsus.”

Katrine Bratt kehitas õlgu. „Jah, ma olen kuulnud, et ta joob. Ja et ta on oma kolleegide peale kaevanud. Et kõik ülemused tahtsid teda lahti lasta, aga eelmine peainspektor hoidis tema kohal oma kaitsvat kätt.”

„Tema nimi oli Bjarne Møller,” ütles Skarre ja heitis pilgu kaardile, Bergenit ümbritsevale ringile. Seal oli Møllerit nähtud viimast korda, enne kui ta kadus.

„Ja et selle maja inimestele ei meeldi, et meedia on temast mingisuguse popstaari teinud.”

Skarre imes alahuult. „Ta on neetult hea uurija. Mulle sellest piisab.”

„Kas ta meeldib sulle?” küsis Bratt.

Skarre näole ilmus irve. Katrine keeras ringi ja vaatas talle silma.

„Mis tähendab meeldib,” vastas Skarre. „Ma ei ütleks seda ega teist.”

Ta lükkas tooli lauast eemale, tõstis jalad lauale, ringutas ja tegi, nagu oleks haigutanud. „Mille kallal siis sina nii hilja õhtul töötad?”

Sellega püüdis ta oma kaotsiläinud üleolekut taastada. Naine oli siiski ainult konstaabel. Ja uus.

Aga Katrine Bratt vaid naeratas, nagu oleks mees öelnud midagi naljakat, astus uksest välja ning oligi läinud.

Kadunud. Jah, mis sellesse puutub... Skarre vandus, ajas end toolil sirgu ja asus jälle arvuti taha.

Harry ärkas, jäi voodisse selili lebama ja vahtis lakke. Kui kaua ta maganud oli? Ta pööras pead ja vaatas öökapil kella. Kolmveerand neli. Õhtusöök oli olnud piinarikas. Ta oli vaadanud Rakeli suud, mis rääkis, jõi veini, mälus liha ja pistis ta elusalt nahka, samal ajal kui naine pajatas, et nad on Mathiasega arutanud paariks aastaks Botswanasse minekut, kus valitsusel on suurepärane programm HIV-i vastu võitlemiseks, kuid arste napib. Rakel oli küsinud, kas ta on kedagi kohanud. Ja tema oli vastanud, et kohtas oma lapsepõlvesõpru Øysteini ja Treskod. Esimene oli joodikust taksojuht ja arvutifriik, teine aga joodikust hasartmängija, kes oleks võinud olla pokkeri maailmameister, kui ta oleks suutnud oma pokkerinägu niisama hästi vaos hoida, nagu ta teiste omi luges. Harry oli isegi hakanud Rakelile jutustama Tresko saatuslikust kaotusest Las Vegase MM-il, kui talle meenus, et ta oli sellest juba rääkinud. Ja polnud tõsi, et ta nendega kohtunud oli. Ta ei kohtunud mitte kellegagi.

Ta nägi, kuidas kelner valas kõrvallauas napsi ja ühe pöörase hetke jooksul oleks ta mehel äärepealt pudeli käest ära kiskunud ja sealt kulistama hakanud. Selle asemel leppis ta kokku, et viib Olegi kontserdile, kuhu poiss tahtis hirmsasti minna. Slipknot. Harry jättis Rakelile mainimata, mis bänd see on, mille ta oma poja peale lahti laseb, sest Harry tahtis ise ka Slipknoti kuulata. Kuigi bändid, mille atribuutikasse kuulusid kohustuslikud surnupealuud, saatanamärgid ja kiire bass ajasid ta harilikult naerma, oli Slipknot tegelikult päris põnev.

Harry viskas teki pealt ja läks kööki, laskis kraaniveel külmaks voolata, tegi pihu kausiks ning rüüpas. Talle oli alati paistnud, et vesi maitseb niiviisi – oma pihust, oma nahalt – paremini. Siis laskis ta vee solksti kraanikaussi ning jäi jõllitama musta seina. Kas miski oli talle silma hakanud? Mingi liikumine? Ei, midagi ei paistnud, üksnes liikumine ise, otsekui nähtamatu veealune laine, mis hellitab meriheina. Üle surnud kiudude nii peenikeste haarmetega, mis üldse ei paista; eosed, mis kanduvad edasi vähimagi puhanguga, kinnituvad uude kohta, hakkavad õgima ja imema. Harry pani elutoas raadio käima. Nüüd oli asi selge. George W. Bush oli saanud Valges Majas veel ühe ametiaja.

Harry läks voodisse tagasi ja tõmbas teki üle pea.

Jonas ärkas mingi heli peale ja lükkas teki näolt. Vähemalt talle tundus, et oli kostnud mingi heli. Otsekui sulalume krudin saapataldade all pühapäevahommikuses eramaju ümbritsevas vaikuses. Küllap ta nägi und. Aga uni ei tulnud tagasi, kuigi ta silmad sulges. Selle asemel tulid meelde nähtud unenäo katked. Isa oli seisnud vaikides ja liikumatult tema ees, prilliklaasidel selline peegeldus, nagu oleks nende pind läbipaistmatu ja jääs.

Nähtavasti oli see hirmuunenägu, sest Jonas tundis, et kardab. Ta lõi silmad lahti ja nägi, kuidas metalltorud räästa all pendeldasid. Siis vupsas ta voodist välja, avas ukse ja pistis mööda koridori punuma. Esimesele korrusele viiva trepi juures suutis ta vältida pimedusse vaatamist, ja ta ei peatunud enne kui vanemate magamistoa ukse taga, mille lingi ta lõpmatult aeglaselt alla vajutas. Siis tuli talle meelde, et isa on ära sõitnud, ja ema pidi ta ju niikuinii üles äratama. Ta lipsas tuppa. Põrandal oli valge väljaveninud kuupaisteruut, mis ulatus ülestehtud abieluvoodini. Talle särasid vastu äratuskella numbrid. 01.11. Jonas tardus hetkeks jahmunult paigale.

Siis pöördus ta koridori tagasi. Läks trepi poole. Pimeduse poole, mis lösutas trepiastmetel ja varitses teda, suured lõuad irevil. Allkorruselt ei kostnud kippu ega kõppu.

„Emme!”

Ta kahetses kohe, kui kuulis, et ta oma hirm talle järsu kaleda kajana vastas. Sest nüüd oli pimedusel ka see teada.

Vastust ei tulnud.

Jonas neelatas. Siis hakkas ta trepist alla minema.

Kolmandal astmel tundis ta jala all midagi märga. Ja ka kuuendal. Ja kaheksandal. Justkui oleks siin käidud märgade kingadega. Või märgade jalgadega.

All toas põles tuli, aga ema ei olnud. Jonas astus akna alla, et vaadata Bendiksenide maja poole, sest vahel läks ema Ebbale külla. Aga seal olid kõik aknad pimedad.

Poiss läks kööki telefoni juurde ning suutis mitte mõelda, mitte pimedust ligi lasta. Ta valis ema mobiilinumbri. Ja ta hing hõiskas, kui ta kuulis ema mahedat häält. Aga see oli vaid sõnum, et jäetaks telefoninumber, ja lahke soov: meeldivat päeva.

Aga ei olnud ju päev, oli öö.

Tuulekojas astus ta isa suurtesse kingadesse, tõmbas jopi pidžaama peale ja läks välja. Emme oli öelnud, et lumi on homseks läinud, aga ilm oli endiselt külm ja kerge tuul sosiskles ja pobises värava kõrval tammepuus. Bendiksenide majani ei olnud rohkem kui sada meetrit ja õnneks oli tee peal kaks tänavalaternat. Ema on kindlasti seal. Jonas piilus paremale ja vasakule, et olla kindel, et keegi teda kinni ei pea. Siis märkas ta lumememme. See seisis nagu enne – liikumatult, näoga maja poole – ning kümbles külmas kuuvalguses. Siiski oli selle juures midagi teisiti, midagi inimlikku ja tuttavat. Jonas vaatas Bendiksenide maja poole. Ta otsustas joosta. Kuid ei jooksnud. Selle asemel jäi ta paigale ja tundis, kuidas kõhelev jääkülm tuul temast läbi tungis. Ta keeras end jälle aegamisi lumememme poole. Sest nüüd oli ta taibanud, mis lumememme nii tuttavaks tegi. Sel oli nüüd sall kaelas. Roosa sall. Seesama sall, mille Jonas oli emale jõuluks kinkinud.