Читать книгу Poeg - Jo Nesbo - Страница 3

Rover põrnitses valgeks võõbatud kivipõrandat üheteistruutmeetrises piklikus vangikongis. Ta pressis lõugu kokku, surudes veidi liiga suurt kullast esihammast alalõuas. Ta oli jõudnud oma pihtimuses raske kohani. Kongis oli kosta vaid tema käsivarrele tätoveeritud madonnat kraapivate küünte heli. Poiss, kes istus tema vastas voodil rätsepaistes, oli Roveri sisenemisest alates vait olnud. Ta oli vaid noogutanud ja budalikult rahulolevalt naeratanud, pilk kinnitatud Roveri laubale. Poissi kutsuti Sonnyks ja räägiti, et ta olla teismelisena kaks inimest tapnud, et tema isa oli olnud korrumpeerunud politseinik ja et tal on erilisi võimeid. Raske öelda, kas poiss tõesti kuulas, tema rohelised silmad ja suurem osa näost olid pikkade rasuste juuste taga peidus, aga see polnudki nii oluline. Rover tahtis vaid oma patud andeks saada ja tavapärast õnnistust, et ta saaks järgmisel päeval Riigi, kõrgeima turvatasemega vangla väravast välja astuda tundega, et on puhtaks pestud. Mitte et Rover usklik olnuks. Aga ega see mööda külge maha jookse, kui on tõesti plaanis midagi muuta, anda võimalus ausale elule. Rover hingas sügavalt ja ütles:

„Ta oli vist valgevenelanna. Minsk on Valgevenes, või mis?” Rover vaatas korraks üles, ent poisikeselik mees ei vastanud.

„Nestor kutsus teda Minskiks,” ütles Rover. „Ja käskis mul ta maha lasta.”

Nii laastatud ajuga inimesele pihtimise eelis oli muidugi, et ükski nimi ega sündmus sinna pidama ei jää, räägiks justkui iseendaga. Ilmselt just seetõttu eelistasid Riigis kinni istujad poissi kaplanile või psühholoogile.

„Nestor hoidis teda ja veel kaheksat tüdrukut Enerhaugenil puuris. Idaeurooplased ja asiaadid. Väikesed. Teismelised. Ma loodan, et nad vähemalt teismelised olid. Aga Minsk oli suurem. Tugevam. Tal õnnestus jalga lasta. Ta jõudis Tøyeni parki, enne kui Nestori koer ta kinni nabis. See oli dogo argentino, tead sa selliseid?”

Poisikese pilk ei liigahtanud, aga ta tõstis käe. Leidis habeme. Hakkas sellest aeglaselt sõrmedega läbi kammima. Määrdunud särgi käis libises alla ning paljastas kärnad ja torkejäljed. Rover jätkas:

„Pirakad kuradi albiinod. Need koerad tapavad kohe, kui omanik käsu annab. Ja mõnikord ka ilma käsuta. Nii et Norras on see tõug muidugi keelatud. Tšehhist imporditud, kennel asub Rælingenis ja võtab nad valgete bokseritena arvele. Me käisime Nestoriga teda seal ostmas, kui koer alles kutsikas oli. Viiskümmend tuhat sulas ja peale. Aga nii kuradi armas, et võimatu on ette kujutada, kuidas ta …” Rover jäi äkki vait. Sai aru, et vatrab koerast, selleks et edasi lükata seda, milleks ta tulnud oli.

„No igatahes …”

Igatahes. Rover vaatas tätoveeringut teisel käsivarrel. Katedraal kahe torniga, üks kummagi kantud karistuse kohta. Sellega polnud kellelgi igatahes mingit pistmist. Ta oli motoklubisse käsirelvi smugeldanud ja mõned neist oma töökojas ümber ehitanud. Ta oli osav. Liiga osav. Nii heana ei saa lõpuks enam nähtamatuks jääda ja sind nabitakse kinni. Ja ta oli igatahes nii osav, et Nestor oli ta pärast esimest karistusekandmist oma hõlma alla võtnud. Või luubi alla. Oli ta kogu täiega ära ostnud, et Nestori kamp – ja mitte motoklubilised ega konkurendid – saaks enda käsutusse parimad relvad. Nestor oli mõne kuu töö eest maksnud rohkem, kui Rover oleks oma väikses mototöökojas teeninud kogu ülejäänud elu jooksul. Aga vastutasuks oli Nestor nõudnud palju. Liiga palju.

„Tüdruk vedeles võsas, verd mulksus välja. Ta lebas täiesti liikumatult ja lihtsalt jõllitas meid. Koer oli tüki tema näost ära rebinud, nii et hambad paistsid välja.” Rover krimpsutas nägu. Ta hakkas jutu ivani jõudma. „Nestor ütles meile, et on aeg näidiskaristuseks, et teised tüdrukud näeks, millega nad riskivad. Ja et Minsk on nüüd niikuinii väärtusetu, kui ta nägu on …” Rover neelatas. „Niisiis palus ta mul see korda ajada. Lõpule viia. See pidi minu lojaalsust tõestama, eks ole. Mul oli kaasas vana Ruger MK2, mida olin veidi ümber teinud. Ja ma tahtsingi seda teha. Tõesti tahtsin. Asi polnud selles …”

Rover tundis, kuidas kõris nöörib. Kui palju kordi oli ta sellele mõelnud, läbi hekseldanud sekundeid sel ööl Tøyeni pargis, vaadanud kordust näitemängust, mille peaosades olid tüdruk, Nestor ja ta ise ning teised vaikivad tunnistajad? Isegi koer oli vait jäänud. Sadu kordi? Tuhandeid? Ja ikkagi taipas ta alles nüüd, kui ta selle valjult välja ütles, et see polnudki olnud unenägu, et see oli tõesti juhtunud. Või õigemini, tema keha oleks justkui alles nüüd sellest aru saanud. Ja üritas seepärast kõhtu pahupidi keerata. Rover hingas sügavalt sisse, et iiveldust alla suruda.

„Aga ma ei suutnud seda teha. Isegi kui ma teadsin, et niikuinii saab ta surma. Nad olid koeraga valmis ja ma mõtlesin, et ise oleksin pigem kuuli valinud. Aga päästik oli justkui kinni tsementeeritud. Ma lihtsalt ei suutnud seda alla suruda.”

Poiss näis õrnalt noogutavat. Kas selle peale, mida Rover rääkis, või siis muusika taktis, mida ainult tema kuulis.

„Nestor ütles, et meil ei ole aega igavesti passida, me viibisime ju ikkagi avalikus pargis. Niisiis võttis ta oma jalakabuurist välja väikse kaardus noa, astus sammu ettepoole, haaras tüdrukul juustest, tõstis pea veidi üles ja justkui ainult vibutas nuga tema kõri ees. Nagu oleks ta kala rappinud. Verd purskas kolm-neli korda ja siis oligi ta tühjaks jooksnud. Aga tead, mis mul kõige paremini meeles on? See koer. Kuidas ta ulguma kukkus, kui verd pritsis.”

Rover kummardus toolil ettepoole ja toetas küünarnukid põlvedele. Ta pani käed kõrvadele. Kõikus edasi-tagasi.

„Ja mina ei teinud mitte midagi. Lihtsalt seisin seal ja vaatasin pealt. Mitte sittagi ei teinud. Ainult vaatasin pealt, kui nad ta vaiba sisse keerasid ja autosse vedasid. Me viisime ta metsa, Østmarksetrasse. Veeretasime ta Ulsrudvanneti ääres kallakust alla. Seal käiakse koertega jalutamas, nii et ta leiti järgmisel päeval üles. Sest Nestor tahtiski, et ta üles leitaks, eks ole? Tahtis, et sellest oleks ajalehes pildid, kus oleks näha, mis temaga tehtud oli. Et ta saaks teistele tüdrukutele näidata.”

Rover võttis käed kõrvadelt. „Ma ei saanud enam magada, sest unes nägin ma ainult õudukaid. Ilma põskedeta tüdrukuid, kes mulle paljaks kistud hammastega naeratasid. Niisiis läksin Nestori jutule ja ütlesin, et ma tahan lõpetada. Et ma ei viili enam Uzisid ja Glocke, et ma tahan jälle ainult mootorrattaid putitada. Elada rahulikku elu, ilma et peaks pidevalt mente kartma. Nestor sai aru, ta oli ilmselt taibanud, et minust pole selles töös asja. Aga ta selgitas mulle viimse üksikasjani, mis mind ees ootab, kui ma midagi iitsatan. Ma arvasin, et sellega on nüüd ühel pool, ja hakkasin korralikku elu elama. Keeldusin kõikidest pakkumistest, isegi kui mul olid veel mõned pagana head Uzid olemas. Aga mul oli pidevalt tunne, et kuskil kohe varsti kärgatab. Et mind kõrvaldatakse. Jah, nii et see oli koguni kergendus, kui mendid mind minema tarisid ja luku taha panid. See oli üks vana asi, kus ma olin kõrvalosatäitja, aga nad olid arreteerinud kaks tüüpi, kes mõlemad olid rääkinud, et mina olin neid relvadega varustanud. Ma tunnistasin kohe üles.”

Rover naeris valjusti. Köhis. Nõjatus toolil ettepoole.

„Ma saan kaheksateistkümne tunni pärast välja. Ja ma ei tea, mis mind ees ootab. Tean vaid, et Nestor on kursis, et ma välja saan, mis sest, et see juhtub neli nädalat enne tähtaega. Ta teab kõigest, mis toimub siin või politseis. Nende nuhid on igal pool, nii palju olen ma aru saanud. Nii et ma mõtlen, et kui tema huvi on mind mättasse lüüa, siis selle saaks ta sama hästi siin ära korraldada, ei peaks ära ootama, kuni ma välja saan. Või mis sina arvad?”

Rover ootas. Vaikus. Ja poiss ei näinud välja, nagu ta üldse midagi arvaks.

„Igatahes,” jätkas Rover. „Väike õnnistus kulub mulle nii või naa ära, või mis?”

„Õnnistuse” peale oleks poisi silmis justkui tuluke süttinud ning ta tõstis parema käe ja andis märku, et Rover tuleks lähemale ja laskuks põlvili. Rover pani põlved väiksele vaibale, mis voodi ees lebas. Teistele kinnipeetavatele Franck vaipu ei lubanud, see oli Riigis reegel Šveitsi mudeli eeskujul: ei mingeid ülearuseid asju kongides. Esemete hulk oli piiratud kahekümnega. Kui tahtsid paari kingi, pidid loobuma kahest paarist aluspükstest või kahest raamatust. Näiteks. Rover vaatas poisi nägu. Keeleots niisutas tema kuivi, lõhenenud huuli. Tema hääl oli üllatavalt hele ning kuigi sõnad tulid aeglaselt ja sosinal, oli hääldus selge:

„Kõik maailma ja taeva jumalad on sulle armulised ja annavad su patud sulle andeks. Sa sured, aga andeks antud patustaja hing saab paradiisi. Aamen.”

Rover langetas pea. Ta tundis poisi vasakut kätt oma paljakspöetud kolba vastas. Poiss oli vasakukäeline, aga ei pidanud olema statistikafänn, arvamaks, et poisi eeldatav eluiga oli lühem kui paremakäelistel. Üledoos võis tulla millal tahes, nii homme kui kümne aasta pärast. Aga seda juttu, et poisi vasak käsi on tervendav, Rover ei uskunud. Ega ta õnnistussegi uskunud. Nii et miks ta siis siin istus?

Nojah. Usuga on sama lugu nagu tulekahjukindlustusega: sa ei usu, et sul seda iial päriselt vaja võiks minna, ent kui väidetakse, et poiss sinu kannatused endale võtab, miks mitte siis hingerahu pakkumist vastu võtta?

Rover imestas rohkem selle üle, kuidas selline tüüp võis külmavereliselt kedagi tappa. See ei klappinud kuidagi. Ehk oli nii, nagu räägiti, et kõige kavalam maskeering on saatanal.

„Salam aleikum,” kõlas hääl ja käsi tõsteti ära.

Rover jäi põlvitama, pea kumaras. Ta kompas keelega kuldhamba siledat pinda. Kas ta on nüüd valmis? Valmis astuma oma looja ette, kui see teda ootab? Ta tõstis pea. „Ma tean, et sa ei küsi iial tasu, aga …”

Ta vaatas poisi paljast jalga, mille too istumise alla oli sättinud. Nägi torkejälgi paksus veresoones jalaseljal. „Eelmisel korral istusin ma Botsenis ja seal said kõik narkotsi kätte, no problem. Aga see polnud ka mingi kõrge turvatasemega vangla. Väidetavalt on Franckil õnnestunud siin kõik turvaaugud kinni toppida. Aga …” Rover pistis käe taskusse. „… see ei vasta tõele.”

Ta tõstis üles eseme, mis oli mobiiltelefonisuurune kullatud asjake, püstolikujuline ja tibatilluke. Rover vajutas mikroskoopilist päästikut. Torust lahvatas väike leek.

„Oled sellist varem näinud? Jah, kindlasti oled. Teenistujad, kes mu siia saabumisel läbi vaatasid, igatahes olid. Nad ütlesid, et müüvad odavalt salasigarette, kui ma huvitatud olen. Ja lasid mul selle tulemasina alles jätta. Nad ei olnud vist kogu mu toimikut läbi lugenud. Kas pole imelik, et see riik üleüldse toimib, kui näed pidevalt ametnike lohakust?”

Rover kaalus välgumihklit käes.

„Ma tegin selliseid kaks tükki, kaheksa aastat tagasi. Ei oleks küll vist liialdus väita, et sellel maal poleks keegi teine sellega paremini toime tulnud. Selle ülesande sain ma ühelt tankistilt, kes ütles, et klient tahab tulirelva, mida ta ei pea varjamagi, mis kujutaks midagi muud. Niisiis panin sellise kokku. Inimeste mõttekäigud on kummalised. Esimene mõte seda nähes on muidugi, et tegemist on püstoliga. Aga kohe kui oled neile näidanud, et seda saab välgumihklina kasutada, jätavad nad esmase mõtte kõrvale. Samas on nad endiselt avatud mõttele, et eset saaks kasutada ka hambaharja või kruvikeerajana. Aga kindlasti mitte püstolina. Noh …”

Rover keeras kaba all olevat kruvi.

„Siia läheb kaks üheksamillimeetrist kuuli. Ma panin sellele nimeks Naisetapja.” Rover suunas sihiku poisile. „Üks sulle, kallis …” Siis suunas ta selle enda otsmikule. „Ja üks mulle …” Roveri naer kõlas väikses kongis kummaliselt üksildasena.

„Igatahes. Tegelikult pidin tegema ainult ühe, tellija ei tahtnud, et keegi teaks selle leiutise saladust. Aga ma tegin ühe veel. Ja võtsin selle igaks juhuks kaasa, juhuks kui Nestor mulle siia kellegi kallale peaks saatma. Aga kuna ma saan homme välja ja mul pole sellele enam kasutust, on see sinu. Ja siin …”

Rover tõmbas teisest taskust välja sigaretipaki. „Näeks kahtlane välja, kui sul suitsu pole, eks?” Ta tõmbas kile pealt lahti, avas paki, võttis taskust kuldse Roveri Mootorrattatöökoja visiitkaardi ja toppis selle paki sisse.

„Siis on sul mu aadress, juhul kui sul on vaja mootorratast parandada. Või soetada endale üks pagana Uzi. Nagu öeldud, mul vedeleb neid veel …”

Uks avanes ja kostis kõmisev hääl: „Välja, Rover!”

Rover keeras ringi. Ukseavas seisva teenistuja vöö küljes rippuv kobakas võtmekimp oli alla tõmmanud ta püksid, mida osaliselt varjas kerkiva taigna kombel üle püksiääre rippuv kõht. „Teie pühadusele tuli külaline. Ametivend nii-öelda.” Mees kõmistas naerda ja pöördus ukse taga seisva isiku poole. „Saad hakkama, Per, või mis?”

Rover pistis püstoli ja sigaretipaki poisi voodisse lina alla, tõusis püsti ja vaatas teda veel viimast korda. Siis kiirustas ta välja.

Vanglakaplan sättis uut valget kraed, mis iial ei tahtnud püsida nii nagu pidi. Ametivend. Saad hakkama, Per? Ta oleks tahtnud sülitada selle teenistuja irvitavasse rasvast läikivasse näkku. Selle asemel noogutas ta sõbralikult kinnipeetavale, kes kongist väljus, ja tegi näo, justkui oleks ta ära tundnud. Vaatas tema käsivartele tehtud tätoveeringuid. Madonna ja katedraal. Aga ei, ta oli aastate jooksul näinud liiga palju nägusid ja tätoveeringuid, et ta neid eristada suutnuks.

Kaplan astus sisse. Kongis lõhnas viiruki järele. Või igatahes millegi sarnase. Võimalik, et see oli narkotsi kõrvetamise hais.

„Tere päevast, Sonny.”

Voodil istuv noor mees ei vaadanud üles, ent noogutas aeglaselt. Per Vollan eeldas, et see tähendas, et ta tunti ära ja temaga lepiti. Lepiti.

Ta istus toolile ja tundis kerget ebameeldivust, kui tajus eelmisest istujast jäänud soojust. Ta asetas kaasatoodud piibli poisi kõrvale voodile.

„Ma viisin täna sinu vanemate hauale lilli,” ütles ta. „Ma tean, et sa ei ole seda palunud, aga …”

Per Vollan üritas poisi pilku tabada. Tal endal oli kaks poega, mõlemad täiskasvanud ja oma elu peal. Nagu poisski. Erinevus oli selles, et Vollani poegi oodati tagasi. Kohtutoimikus oli kaitse tunnistaja, üks õpetaja, toonitanud, et Sonny oli olnud eeskujulik õpilane, andekas maadleja, populaarne, alati abivalmis, jah, poiss olla koguni öelnud, et plaanib saada politseinikuks nagu ta isa. Aga pärast seda päeva, kui ta isa leiti enesetapukirjaga, milles ta tunnistas korruptsiooni, polnud nad Sonnyt enam koolis näinud. Kaplan üritas endale viieteistaastase häbi ette kujutada. Üritas ette kujutada omaenda poegade häbi, kui nad ühel päeval peaksid teada saama, mida nende isa teinud on. Ta sättis kraed.

„Aitäh,” ütles poiss.

Per mõtles, kui kummaliselt noorena poiss mõjus. Sest nüüd pidi ta ju peagi kolmkümmend saama. Jah. Ta oli istunud siin kaksteist aastat ja siia saabudes oli ta olnud kaheksateistaastane. Ehk oli narkootikumidel mumifitseeriv mõju, et poiss ei saanud vanemaks, et ainult juuksed ja habe kasvasid, samas kui need samad süütud lapsesilmad vaatasid imestusega maailma. Kurja maailma. Sest Jumal paraku, kuri see maailm oli. Per Vollan oli vanglakaplan olnud üle neljakümne aasta ja näinud, kuidas see üha kurjemaks läks. Kurjus levis nagu vähirakk, muutes terved rakud haigeks, hammustas neid vampiirina ja kaasas need riknemistöösse. Keegi ei pääsenud enam, kui neid juba hammustatud oli. Mitte keegi.

„Kuidas läheb, Sonny? Kas linnaluba oli hea? Kas te merd nägite?”

Vastust ei tulnud.

Per Vollan köhatas. „Teenistuja jutu järgi käisite te mere ääres. Nagu sa ehk ajalehtedest lugenud oled, leiti päev pärast seda üks naine surnuna, üsna lähedal kohale, kus teie käisite. Ta leiti oma kodust voodist. Tema pea oli … nojah. Siin on detailne kirjeldus …” Ta toksis nimetissõrmega vastu piiblikaant. „Teenistuja on juba esitanud raporti selle kohta, et sa põgenesid ära, kui te mere ääres olite, ja et ta leidis su tund aega hiljem tee äärest. Et sa ei tahtnud öelda, kus sa käisid. On oluline, et sa ei ütleks midagi, mis tema selgituse ümber lükkaks, saad aru? Sa ütled nagu ikka nii vähe kui võimalik. Sobib? Sonny?”

Per Vollan tabas poisi pilgu. Pilk reetis vähe selle kohta, mis temas toimus, aga ta oli üpris kindel, et Sonny Lofthus järgib juhtnööre. Et ta ei ütle midagi üleliigset ei uurijatele ega süüdistajale. Et ta ütleb lihtsalt ühe leebe jahhi, kui talt küsitakse, kas ta tunnistab oma süüd. Sest isegi kui see kõlab paradoksaalselt, märkas Vollan vahel mingit suundumust, tahet, ellujäämisinstinkti, mis eristas seda narkomaani teistest, kes olid alati vabalt triivinud, ilma mingite muude plaanideta, kes olid pidevalt olnud siiapoole teel. See tahe võis pinnale tõusta äkilise selgusena pilgus, küsimusena, mis näitas, et ta oli kogu aeg kohal olnud, kõike kuulnud ja taibanud. Või isegi selles viisis, kuidas ta äkki püsti võis tõusta, koordinatsiooni, tasakaalu ja nõtkusega, mida teiste pikaaegsete tarvitajate juures ei saanud täheldada. Samas kui mõni teine kord, nagu praegu, ei saanud aru, kas poiss üldse midagi registreeris.

Vollan sättis end toolil.

„See tähendab muidugi, et sa ei saa mitu aastat linnaluba. Aga sulle ei meeldi vist niikuinii väljas käia, või mis? Ja nüüd nägid sa ju mere ka ära.”

„See oli jõgi. Kas see oli tema mees?”

Kaplan võpatas. Nagu siis, kui sinu ees tumedast veepinnast kerkib esile midagi ootamatut. „Ma ei tea. Kas see on oluline?”

Ei mingit vastust. Vollan ohkas. Ta tundis taas iiveldust. Nüüd oli see teda juba mõnda aega aeg-ajalt vaevanud. Ta peaks ilmselt arstiaja broneerima ja oma keha kontrollida laskma.

„Ära selle peale mõtle, Sonny. Oluline on, et väljas peavad sinusugused terve päeva jahil olema, et ühte doosi kätte saada. Samas kui siin hoolitseb tema kõige eest. Ja pea meeles, aeg läheb. Kui eelmised mõrvad aeguvad, ei ole sul nende silmis enam väärtust. Aga selle mõrvaga saad tähtaja pikendust.”

„See oli tema mees. Nii et ta on rikas?”

Vollan osutas piiblile. „Selle maja kirjeldus, millesse sa sisenesid, on seal. See tundub olevat suur ja hästi sisustatud. Aga alarm, mis kogu seda uhkust valvama pidi, ei olnud sisse lülitatud, isegi uks ei olnud lukus. Nimi on Morsand. Silmaklapiga reeder. Oled teda äkki ajalehtedes näinud?”

„Jah.”

„Oledki? Ma poleks uskunud, et sa …”

„Jah, mina tapsin selle naise. Jah, ma loen, kuidas ma seda tegin.”

Per Vollan hingas sügavalt sisse. „Hästi. Ta mõrvati iseäralikul moel, ole selle suhtes tähelepanelik.”

„Selge.”

„Tal … lõigati peanahk maha. Sa pidid saagi kasutama, mõistad?”

Sõnadele järgnes pikk vaikus, mida Per Vollan oleks hea meelega tahtnud täita oksendamisega. Jah, pigem okse kui nende sõnadega, mida ta suust välja ajas. Ta vaatas noort meest enda ees. Mis määrab, milliseks kellegi elu kujuneb? Rida juhuslikke sündmusi, mille üle ei ole endal kontrolli, või kosmiline raskusjõud, mis vägisi tõmbab sündmusi, kuhu tahab? Ta sättis jälle oma uut, kummaliselt jäika kraed särgi all. Surus iivelduse maha, võttis end kokku. Mõtles sellele, mis on kaalul.

Ta tõusis püsti. „Kui sul on vaja minuga ühendust võtta, siis praegu elan ma hospiitsis Alexander Kiellandi väljakul.”

Ta märkas poisi küsivat pilku.

„Kuni ma midagi muud leian,” lisas ta. „Naine viskas mu välja ja kuna ma hospiitsi rahvast tunnen, siis nad …”

Ta jäi järsult vait. Taipas äkki, miks nii paljud kinnipeetavad poisi juures rääkimas käisid. Asi oli vaikuses. Imev vaakum selle juures, kes ainult kuulab, reageerimata, hukka mõistmata. Kes midagi tegemata kisub sinult sõnad ja saladused välja. Ta oli kaplanina seda sama saavutada püüdnud, ent kinnipeetavad oleks justkui haistnud, et tal on mingi tagamõte. Nad ei teadnud täpselt, milline, üksnes seda, et ta saavutab selle, kui hangib endale nende saladused. Hangib juurdepääsu nende hingele ja hiljem võimaliku värbamispreemia taevas.

Kaplan nägi, et poiss avas piibli. Tegemist oli nii kulunud trikiga, et ajas naerma: tühimik oli tekitatud lehtedesse aukude lõikamisega. Seal olid kokkuvolditud paberid juhistega, mida tal ülestunnistuseks vaja teada oli. Ja kolm väikest heroiinikotikest.