Читать книгу Poeg - Jo Nesbo - Страница 6

Simon Kefas tõstis kohvitassi suule. Köögilaua tagant nägi ta nende Disenis Fagerliveienil asuva maja väikest aeda. Öösel oli sadanud ja rohi sädeles hommikupäikeses. Talle näis, et muru kasvab lausa silmanähtavalt. See tähendas peatset jalutuskäiku muruniidukiga. Lärmakas mehaaniline jalutuskäik higise lauba ja nii mõnegi vandesõnaga. Olgu siis. Else oli küsinud, miks ta ometi ei osta elektrilist muruniidukit nagu kõik teised. Simoni vastus oli lihtne: see maksab raha. See argument oli lõpetanud suurema osa perevaidlustest tema lapsepõlves selles samas majas ja naabruskonnas. Aga toona oli siinkandis elanud lihtrahvas. Õpetajad, juuksurid, taksojuhid, riigi- ja linnaametnikud. Või siis politseinikud nagu temagi. Mitte et praegused elanikud olnuks kuidagi ebatavalised, aga nemad töötasid reklaamibüroos, IT-sektoris, olid ajakirjanikud, arstid, omasid arusaamatute toodete agentuure või olid pärinud piisavalt raha, et teha enampakkumine mõnele siinsele väiksele idüllilisele majale, ajada hinnad lakke ja suruda see linnajagu sotsiaalses hierarhias kõrgemale.

„Millele sa mõtled?” küsis Else, kes oli tema tooli taha seisma jäänud ja silitas ta juukseid. Need olid tuntavalt õhemaks jäänud, pealagi läikis valguse käes. Aga Else väitis, et talle see meeldib. Et Simon näeb välja nii, nagu peabki välja nägema peagi pensionile suunduv politseinik. Ja et ka Else ise jääb peagi vanemaks. Isegi kui mehel on ses asjas kahekümne aasta jagu edumaad. Üks äsja siia kolinud naabritest, poolkuulus filmiprodutsent, oli Elset Simoni tütreks pidanud. Olgu peale.

„Ma mõtlen sellele, et mul on väga vedanud,” ütles Simon. „Et sina mul oled. Et see kõik mul olemas on.”

Else suudles teda pealaele. Simon tundis tema huuli oma peanahal. Öösel oli ta unes näinud, et tal oli võimalus anda naisele oma nägemine. Ja kui ta ärgates midagi ei näinud, oli ta hetkeks olnud õnnelik mees, enne kui taipas, et kannab unemaski, varase suvepäikese vastu.

Uksekell helises.

„Edith jõudis,” ütles Else. „Ma lähen riideid vahetama.”

Else avas oma õele ukse ja kadus teisele korrusele.

„Tere, onu Simon!”

„Oo, kes see küll selline on?” ütles Simon õhinas poisikesele.

Edith astus kööki. „Vabandust, Simon, aga ta ei jätnud jonni, me pidime võimalikult vara siia jõudma, et ta saaks veel sinu mütsi pähe proovida.”

„Aga muidugi,” ütles Simon. „Kas sa täna koolis ei peaks olema, Mats?”

„Personali koolituspäev,” ohkas Edith. „Kui nad vaid teaks, mida see üksikemade jaoks tähendab.”

„Seda armsam sinust end Elsele sohvriks pakkuda.”

„Pole tänu väärt. Ta on ju Oslos ainult täna ja homme, nagu ma aru sain.”

„Kes see?” küsis Mats onu käe otsas rippudes, et teda toolilt üles upitada.

„Üks Ameerika arst, kes oskab väga hästi silmi korda teha,” ütles Simon, teeseldes, et on täna eriti kangete jalgadega ega saa kuidagi toolilt püsti. „Lähme vaatame, kas leiame ühe päris politseiniku vormimütsi. Kas sa kohvi soovid, Edith?”

Poiss ja mees läksid koridori ning poiss kiljus rõõmust, kui nägi musta-valgekirjut politseimütsi, mille mees kübarariiulilt alla tõstis. Aga jäi pühalikult vait, kui mees talle mütsi pähe pani. Nad astusid peegli ette. Poiss osutas nimetissõrmega onu peegelpildile ja tegi suuga tulistamishäält.

„Keda sa tulistad?” küsis mees.

„Pätte,” kähises poiss. „Tff! Tff!”

„Või äkki laseksid ikka märki,” ütles Simon. „Sest politseinikud ei tulista pättide pihta, kui just väga vaja pole.”

„Tulistavad küll! Tff! Tff!”

„Siis tuleb meil vangi minna, Mats.”

„Meil?” Poiss lasi käe alla ja vaatas onu imestusega. „Kuidas nii? Meie oleme ju politseist.”

„Sest siis oleme meie ka pätid, kui me tulistame kedagi, kelle me saaks hoopis kinni püüda.”

„Aga … aga kui me nad kinni püüame, kas me siis saame neid tulistada?”

Simon naeris. „Ei. Siis otsustab kohtunik, kui kaua nad vangis peavad istuma.”

„Kas sina siis ei otsustagi, onu Simon?”

Simon nägi pettumust poisi silmis. „Kas tead, mis, Mats? Mul on hea meel, et mina ei pea seda otsustama. Mul on hea meel, et mina nad ainult kinni pean püüdma. Sest see on minu töö kõige põnevam osa.”

Mats surus ühe silma kinni ja müts vajus kuklasse. „Kuule, onu Simon …”

„Jah?”

„Miks teil tädi Elsega lapsi pole?”

Simon astus poisi selja taha, pani käed tema õlgadele ja naeratas talle peeglis. „Meil ei ole ju lapsi vaja, kui sina meil olemas oled. Või mis?”

Mats vaatas onu mõne hetke mõtlikult. Siis levis üle ta näo naeratus. „Selge!”

Simon pistis käe taskusse ja võttis välja seal vibreerima hakanud telefoni.

Kõne tuli operatiivkeskusest. Simon kuulas.

„Kus Akerselva ääres?” küsis ta.

„Kuba vastas, kunstikõrgkooli juures. See on jalakäijate sild …”

„Ma tean, kus see on,” ütles Simon. „Olen poole tunniga kohal.”

Kuna Simon juba seisis koridoris, ajas ta kingad jalga ja pintsaku selga.

„Else!” hüüdis ta.

„Jah?” Naise nägu ilmus trepimademel nähtavale. Simonit hämmastas taaskord, kui ilus Else oli. Pikk juus, mis mäsles väikse kahvatu näo ümber nagu punane oja. Tedretähnid väikse nina peal ja ümber. Ja äkki tabas Simon end mõttelt, et need tedretähnid on tal alles veel ka siis, kui Simonit ennast enam pole. Sellest lähtuvat mõtet üritas ta küll tõrjuda, aga asjata: kes siis Elsel silma peal hoiab? Simon teadis, et Else teda nii kaugelt ilmselt ei näe, ta lihtsalt tegi, nagu näeks. Simon köhatas.

„Ma pean jooksma, kallis. Kas sa helistad mulle pärast ja räägid, mida arst ütles?”

„Ikka. Sõida siis ettevaatlikult!”

Kaks vanemapoolset politseinikku läksid läbi pargi, mida rahvasuus nimetati Kubaks. Enamik näis arvavat, et nimel on mingit pistmist Kuubaga, ehk seetõttu, et siin peeti poliitilisi miitinguid ja et Grünerløkka oli tööliste linnajagu. Selleks pidi juba olema veidi vanust kogunenud, et mäletada siin kunagi asunud suurt gaasimahutit ja selle kuubikujulist ülaosa. Nad astusid jalakäijate sillale, mis viis nüüd kunstikooliks ümber ehitatud vanade vabrikuhooneteni. Silla piirdevõrede külge olid kinnitatud tabalukud, millel kirjas kuupäevad ja armastajate nimed. Simon jäi seisma ja silmitses ühte neist. Ta oli Elset nende kümne koosveedetud aasta jooksul armastanud, igal viimsel kui ühel neist enam kui kolmest ja poolest tuhandest päevast. Ükski teine naine tema ellu enam ei tule, selle teadmiseks ei vajanud ta mingit sümboolset tabalukku. Ja ka Else ei vajanud seda, loodetavasti elab ta Simonist nii palju kauem, et tema elus on ruumi uutele meestele. Olgu peale.

Paigast, kus nad seisid, nägi Aamodti silda: tagasihoidlik üle-pääs tagasihoidlikust jõest, mis jagab tagasihoidliku pealinna idaks ja lääneks. Kaua aega tagasi oli ta sellelt sillalt vette hüpanud, kui oli olnud noor ja loll. Troika oli purjutanud, kolm poissi, kellest kahel raudne usk endasse ja tulevikku. Kaks neist olid veendunud, et on kolmikust parimad. Kolmas, tema ise, oli ammuilma aru saanud, et ei suuda kahe teisega konkureerida ei taibukuse, jõu, sotsiaalse kohanemisvõime ega sarmikuse poolest. Aga tema oli neist kõige julgem. Või kui teisiti öelda: kõige riskialtim. Ja sukeldumine hägusesse vette ei vajanud ei nutikust ega kehavalitsemist, vaid ainult hulljulgust. Simon Kefas oli sageli mõelnud, et noorena oli tema ainus konkurentsieelis olnud pessimism, mille tõttu oli ta valmis maha mängima tuleviku, mida ta niigi kuigi kõrgelt ei hinnanud – kaasasündinud teadlikkus sellest, et tal oli teistest vähem kaotada. Ta oli seisnud käsipuul, oodanud, kuni teised kaks karjusid, et ta seda ei teeks, et ta on täitsa segi. Ja siis oli ta hüpanud. Sillalt, elust, imeliselt kihavasse kasiinoauku, mis ongi saatus. Ta oli lõiganud läbi vee, millel polnud pinda, oli vaid valge vaht, mille all jääkülm süli. Ja selles süles oli vaikus, üksindus ja rahu. Ja kui ta jälle pinnale tuli, täitsa tervena, olid nad juubeldanud. Simon ise ka. Kuigi ta oli tundnud õrna pettumust selle üle, et pidi tagasi tulema. Vaat, mida üks lihtne armuvalu noore mehega teha võib.

Simon raputas mälestused maha ja suunas pilgu kosele kahe silla vahel. Täpsemalt kogule, mis rippus otsekui kinni jäätunult keset koske, nagu fotol.

„Ilmselt on ta jõge mööda siia triivinud,” ütles vanem krimitehnik Simoni kõrval. „Ja ta riided on jäänud kinni millegi taha, mis kosest välja turritab. See jõgi on ju enamasti nii madal, et sellest saaks vabalt üle kahlata.”

„Seda küll,” ütles Simon, imes huuletubakat ja pani pea viltu. Kogu rippus püstloodis, käed kõrval, vesi valge nimbusena voogamas mõlemal pool pead ja keha. Nagu Else juuksed, mõtles Simon.

Sündmuspaiga uurijad olid viimaks ometi paadi vette saanud ja üritasid laipa kosest välja tirida.

„Vean õlle peale kihla, et see oli enesetapp.”

„Siin sa ilmselt eksid, Elias,” ütles Simon, pistis kõverdatud sõrme moka alla ja koukis tubakapadja välja. Pidi selle juba vette kukutama, aga sai veel pidama. Uued ajad. Vaatas prügikasti otsides ringi.

„Nii et sina siis vead õlle peale kihla, et ei olnud?”

„Ei, Elias, mina ei vea õlle peale kihla.”

„Aa, sorry, ma unustasin …” Krimitehnik näis kohmetuvat.

„Pole hullu,” ütles Simon ja astus edasi. Noogutas möödaminnes sihvakale blondile naisterahvale, kes kandis musta seelikut ja jakki. Oleks arvanud, et ta töötab pangas, kui tal poleks kaelas rippunud politsei ametitõendit. Simon viskas tubakapadja silla otsas jalgteel rohelisse prügikasti ja läks alla jõe äärde. Sammudes uuris ta pilguga maapinda.

„Komissar Simon Kefas?”

Elias vaatas üles. Naine, kellelt küsimus oli tulnud, nägi välja otsekui prototüüp sellest, kuidas välismaalased Skandinaavia naisi ette kujutavad. Elias eeldas, et naine on enda arvates pisut liiga pikk, et just seepärast oli ta veidi kühmus ja kandis kontsata kingi.

„Ei. Kes sina oled?”

„Kari Adel.” Naine näitas isikutunnistust, mis tal kaelas rippus. „Ma olen mõrvaosakonnas uustulnuk. Mulle öeldi, et leian ta siit.”

„Tere tulemast! Mida sa Simonist tahad?”

„Tema hakkab mind koolitama.”

„Siis sul veab,” ütles Elias ja osutas väiksele mehele, kes mööda jõeäärt sammus. „Seal ta sul on.”

„Mida ta otsib?”

„Jälgi.”

„Aga need peaksid olema jões laibast ülesvoolu, mitte allavoolu.”

„Jah, seega eeldab ta, et sealt oleme me juba otsinud. Ja olemegi.”

„Teised tehnikud ütlevad, et asi näeb enesetapu moodi välja.”

„Jah, ma üritasin lolli peaga temaga sel teemal õlle peale kihla vedada.”

„Lolli peaga?”

„Tal on sõltuvus,” ütles Elias. „Tal oli sõltuvus.” Ja lisas, kui nägi naise täiuslikult kitkutud kerkinud kulme: „See ei ole mingi saladus. Ja seda võiks teada, kui te koos töötama hakkate.”

„Mulle ei öeldud, et ma hakkan töötama koos alkohoolikuga.”

„Mitte alkohoolikuga,” ütles Elias. „Mängusõltlasega.”

Kari lükkas juuksesalgu kõrva taha ja kissitas päikse käes silmi. „Mis mängud?”

„Kõik, millega on võimalik kaotada, nii palju kui mina tean. Aga kui sina oled ta uus partner, saad ju ise tema käest küsida. Kus sa varem töötasid?”

„Narkos.”

„Jah, siis sa oled ju jõega tuttav.”

„Jah.” Kari kissitas laiba poole. „See võis muidugi olla narkomõrv, aga siis ei klapi asukoht. Nii kaugel karmi kraami ei müüda, selle järele peab minema Schou väljaku ja Nybrua kanti. Haši pärast tavaliselt kedagi ei tapeta.”

„Jajaa,” ütles Elias ja noogutas paadi suunas. „Nad said ta nüüd alla, nii et kui tal on dokument kaasas, saame varsti teada, kes …”

„Ma tean, kes ta on,” ütles Kari Adel. „Vanglakaplan. Per Vollan.”

Elias vaatas naist terasemalt. Küllap ta varsti loobub ametlikust kontoririietusest, selle moe oli ta ilmselt üles korjanud Ameerika sarjadest, kus naissoost mõrvauurijad just nii riietuvad. Muidu näis naises midagi sisukat olevat. Ehk peab tema siin kauem vastu. Ehk on tema üks harvaesinev eksemplar. Aga seda oli Elias ka varem, paljude teiste kohta mõelnud, nii et võibolla siiski mitte.