Читать книгу Poeg - Jo Nesbo - Страница 4

Arild Franck hüüdis põgusalt „sisse!” pilku paberitelt tõstmata.

Ta kuulis, et uks käis. Ina, vangla asedirektori sekretär, kes istus eestoas, oli tema tulekust teatanud ja hetkeks oli Arild Franck kaalunud lasta vanglakaplanile öelda, et ta on hõivatud. See polnukski vale, tal pidi poole tunni pärast olema politseimajas kohtumine prefektiga. Ent Per Vollan polnud viimasel ajal olnud nii stabiilne, kui nad soovinuks, nii et tuli igaks juhuks kontrollida, et ta ikka kuidagimoodi reel püsib. Selles asjas ei saanud endale vigu lubada, mitte keegi neist.

„Sa ei pea istumagi,” ütles vangla asedirektor, allkirjastas laual lebava paberi ja tõusis. „Räägi mulle käigu pealt oma asi ära.” Ta astus ukse poole, haaras nagist vormimütsi ja kuulatas endale järgneva kaplani lohisevaid samme. Arild Franck andis Inale teada, et on pooleteise tunni pärast tagasi, ja surus sõrme sensorile trepikoja ukse ees. Vanglahoone oli kahekorruseline, liftita. Sest liftid tähendasid liftišahte, mis omakorda tähendas võimalikke põgenemisteid, ning need tulnuks tulekahju korral sulgeda. Ja tulekahju ning sellega kaasnev kaootiline evakuatsioon oli vaid üks kinnipeetavate võimalikest põgenemisviisidest. Samal põhjusel olid kõik elektrijuhtmed, kaitsekilbid ja veetorud kinnipeetavatele ligipääsmatud, kas hoone välisküljele viidud või seintesse müüritud. Siin oli kõige peale mõeldud. Tema oli kõige peale mõelnud. Ta oli nõu pidanud arhitektide ja rahvusvaheliste vanglaekspertidega, kui nad Riiki kavandasid. Jah, eeskujuks oli olnud Lenzburgi vangla Šveitsis Aargau kantonis, hüpermodernne, ent lihtne, rõhuasetus pigem turvalisusel ja efektiivsusel kui mugavusel. Aga Riigi looja oli tema, Arild Franck. Riik oli Arild Franck ja Arild Franck oli Riik. Niisiis miks oli tema vaid asedirektor, kui see Haldeni vangla broiler oli nimetatud direktoriks, tuli küsida värbamisteenistuselt, kurat neid seal võtku. Olgu, ta võis olla küll veidi nurgeline ja ta polnud mingi pugeja, kes lööks käsi kokku iga uue helge idee peale, kuidas vanglasüsteemi reformida, enne veel kui eelmine reform on läbi viidud. Aga oma ala ta tundis: kuidas hoida rahvast trellide taga, ilma et nad selle tõttu haigeks jääks, surma saaks või märgatavalt halvemateks inimesteks muutuks. Ja ta oli lojaalne neile, kes seda väärisid, ning hoidis omasid. Seda oli rohkem, kui saanuks öelda nende kohta, kes istusid soojadel kohtadel poliitikute pehkinud hierarhias. Arild Franck oli kunagi enne tema ilmselget kõrvalelükkamist vaimusilmas näinud fuajeesse pärast tema surma püstitatud büstikest, kuigi proua Franck oli väljendanud kahtlust, kas mehe kaelata torso, buldoglik nägu ja mõne karvaga kaetud kiilas kolp ikka on büstiks sobilikud. Ent kui väärilist tasu ei anta, tuleb see ise ära tuua, oli Arild Francki seisukoht selles asjas.

„Ma ei saa enam nii jätkata,” ütles Per Vollan tema taga, kui nad mööda koridori astusid.

„Kuidas jätkata?”

„Ma olen kaplan. See, mida me selle poisiga teeme … Laseme tal karistust kanda asja eest, mida ta pole teinud! Abielumehe asemel, kes …”

„Kuss!”

Kaameraruumi ees – nagu Franck tavatses juhtimiskeskust nimetada – möödusid nad eakamast mehest, kes tegi põrandapühkimisse pausi, et Franckile sõbralikult noogutada. Johannes oli vangla vanim vang, Franckile meele järele ja sõbralik hing, kes oli eelmisel sajandil narkootikume smugeldanud ja aastatega nii põhjalikult vanglaelu rütmi imbunud, et ainus, mida ta veel karta oskas, oli päev, mil tal siit lahkuda tuleb. Kuigi sellised kinnipeetavad ei pakkunud proovilepaneku võimalust, mida Riigi moodi vangla oleks tahtnud.

„Kas südametunnistus piinab, Vollan?”

„Jah. Piinab küll, Arild.”

Franckile ei meenunud, millal ometi olid töötajad hakanud kasutama ülemuste poole pöördudes eesnime. Või millal olid vanglajuhid vahetanud mundri erariiete vastu. Mõnel pool võisid isegi vanglateenistujad tsiviilis käia. São Paulos Francisco de Mari vangla ülestõusu ajal tulistati pisargaasisuitsus omasid, sest ei suudetud eristada valvureid ja vange.

„Ma ei taha selles enam osaleda,” ähkis kaplan.

„Või nii?” Franck sörkis trepist alla. Ta oli heas vormis, arvestades, et pensionieani oli tal jäänud alla kümne aasta. Sest ta tegi trenni. Veel üks unustatud voorus valdkonnas, kus ülekaalulisus on varsti reegel, mitte erand. Ja kas ta mitte polnud kohalik ujumistreener, kui tütar ujumistrennis käis? Kas ta mitte polnud panustanud ja teinud ühiskondlikult kasulikku tööd oma vabast ajast, tasunud ühiskonnale, mis oli nii paljudele nii palju andnud? Mida veel! „Ja kuidas on lood südametunnistusepiinadega nende poiste pärast, keda sa, nagu me võime tõendada, oled kuritarvitanud, Vollan?” Franck surus nimetissõrme järgmise ukse sensori vastu, sealtkaudu pääses koridori, mis viis lääne suunas kongideni, ida suunas töötajate garderoobide ja parklapoolse väljapääsuni.

„Sa võiksid asja vaadata nii, et Sonny Lofthus kannab karistust ka sinu pattude eest, Vollan.”

Järjekordne uks ja järjekordne sensor. Franck asetas sõrme selle vastu. Talle nii meeldis see leiutis, mille oli kõrva taha pannud Obihiro vanglast Kushiros Jaapanis. Selle asemel et laiali jaotada võtmeid, mida saab kaotada, paljundada ja kurjasti ära kasutada, registreeriti andmebaasis kõikide sõrmejäljed, kellel oli luba neid uksi läbida. Nii ei ennetatud mitte ainult ohtu lohakast ümberkäimisest võtmetega, vaid nii sai ühtlasi teada, kes millal millist ust oli kasutanud. Muidugi olid neil ka valvekaamerad, aga nägu saab ju varjata. Sõrmejälgi aga mitte. Uks avanes ohke saatel ja nad astusid lüüsi.

„Ma ütlen, et ma ei suuda enam, Arild.”

Franck pani sõrme suule. Lisaks valvekaameratele, mis katsid peaaegu tervet vanglaala, oli lüüsidesse monteeritud ka kahepoolne helikommunikatsioonivahend, mille abil sai ühendust võtta kaameraruumiga, kui mingil põhjusel edasi ei pääsenud. Nad astusid lüüsist välja ja jätkasid teed garderoobi, kus olid duširuumid ja iga töötaja isiklik kapp riiete ja muude esemete jaoks. Seda, et asedirektoril oli kuldvõti, mis kõik kapid avas, ei pidanud Franck infoks, mida teenistujatele jagada, pigem just vastupidi.

„Ma arvasin, et oled aru saanud, kellega sul siin pistmist on,” ütles Franck. „Sa ei saa sellest lihtsalt välja astuda. Nende inimeste jaoks on lojaalsus elu ja surma küsimus.”

„Ma tean,” ütles Per Vollan, ähkimisse lisandunud jõle kärin. „Aga mina räägin igavesest elust või surmast.”

Franck peatus välisukse juures ja kiikas vasakule garderoobikappide poole, tehes kindlaks, et nad tõesti omavahel olid.

„Kas sa tead, millega sa riskid?”

„Mina ei hinga kellelegi sõnakestki ja Jumal teab, et see on nii. Ma tahan, et sa neile just seda ütleksid, Arild. Et ma olen tumm nagu kivi, et ma tahan lihtsalt välja. Kas sa saad mu siit välja?”

Franck vaatas alla. Vaatas sensorit. Välja. Väljapääse oli vaid kaks. See siin oli tagumine ja teine asus teiselpool vastuvõttu hoone esiküljel. Ei mingeid ventilatsioonitorusid, tulemüüre, äravoolusüsteeme, mis oleks võinud inimest mahutada. „Võibolla,” vastas ta ja asetas sõrme sensorile. Punane tuluke ukselingi kohal vilkus, andes märku, et sõrmejälge otsiti andmebaasist. Tuluke kustus ja selle asemel süttis roheline. Franck lükkas ukse lahti. Tugev suvepäike pimestas teda, nii et ta otsis välja päikseprillid, samal ajal kui nad üle avara parkimisplatsi sammusid. „Ma annan sulle teada,” ütles Franck ja otsis välja autovõtmed, samal ajal valvuriputka poole kissitades. Putkas oli ööpäev ringi kaks relvastatud valvurit ja nii sisse- kui väljasõidurada piirasid tõkkepuud, mida isegi Arild Francki Porsche Cayenne ei suutnuks katki sõita. Võimalik, et seda oleks suutnud Hummer H1, mida ta tegelikult oleks endale soetada tahtnud, ent see olnuks liiga lai, kuivõrd nad olid nimme teinud sissesõidu kitsa, et suuremaid sõidukeid peatada. Sõidukitele mõeldes oli ta lasknud vanglaterritoorimit ümbritseva kuue meetri kõrguse müüri sisse paigaldada ka terastõkked. Franck oli tahtnud selle veel elektri alla panna, aga selle ettepaneku lükkas ehitusvalitsus muidugi tagasi, viidates asjaolule, et Riik asub keset Oslot ja süütud kodanikud võivad selle tõttu kahju kannatada. Mis see süütus siia puutus – selleks et tänavalt müüri siseküljele sattuda, tulnuks läbi murda viie meetri kõrgusest kiviseinast, mille otsas oli okastraat.

„Muide, kuhu sa lähed?”

„Alexander Kiellandi väljakule,” ütles Per Vollan lootusrikkalt.

„Sorry,” vastas Arild, „see ei jää mul küll tee peale.”

„Sellest pole midagi, bussipeatus on otse aia taga.”

„Hästi. Ma annan sulle teada.”

Vangla asedirektor istus autosse ja sõitis vahiputka poole. Juhendis seisis, et kõik autod tuli peatada ja sõitjad üle kontrollida, ning see kehtis ka tema kohta. Ainult praegusel juhul, kui nad olid näinud, et just tema oli vanglast väljunud ja autosse istunud, võisid nad tõkkepuu tõsta ja lasta tal niisama välja sõita. Franck vastas valvuri auandmisele. Ta peatus saja meetri kaugusel tänavanurgal foori taga. Istus ja vaatas peeglist oma kallist Riiki. See oli peaaegu, kuigi mitte päris täiuslik. Kui pidu ei rikkunud parasjagu ehitusvalitsus, siis tegid seda järjekordsed idiootlikud ettekirjutused ministeeriumist või pooleldi korrumpeerunud värbamisteenistusest. Tema ise oli kõigile vaid parimat soovinud, linna töörabajatele, ausatele kodanikele, neile, kes olid ära teeninud turvalise ja materiaalselt kindlustatud elu. Nii et mõni asi oleks võinud ka teisiti olla. Mitte tema polnud tahtnud sellist asjade seisu. Aga eks kõik taandus põhimõttele, mida ta alati ka oma ujumisõpilastele öelnud oli – uju või upu, mitte keegi ei serveeri teile midagi hõbekandikul. Siis liikus mõttelõng tagasi selle juurde, mis ees ootas. Tal oli vaja teade edasi anda. Ja ta teadis juba ette, mis selle tulemus on.

Roheline tuli süttis ja ta andis gaasi.