Читать книгу Poeg - Jo Nesbo - Страница 5

Per Vollan astus läbi Alexander Kiellandi väljaku kõrval oleva pargi. Juuli oli olnud märg ja ebatavaliselt külm, aga päike oli tagasi tulnud ja park oli erkroheline nagu kevadel. Suurem osa suvest oli veel ees, inimesed ümberringi istusid, näod päikse poole tõstetud, silmad suletud, ja nautisid valgust nii aplalt, nagu jagataks seda talongide alusel. Rularattad kõrisesid ja õllepurgid kõlksusid kottides, teel linna parkidesse ja rõdudele grillima. Siiski hindasid mõned soojuse naasmist enamgi veel. Nad nägid välja, nagu oleks nad väljakuäärse liikluse heitgaasidest määrdunud, armetud olevused, kes istusid kägaras purskkaevu ümber pinkidel, ent siiski tervitasid teda kajakakisaga, kähedate rõõmsate hüüetega. Ta jäi Uelandi ja Waldemar Thrane tänava nurgal valgusfoori taha ootama, veokid ja bussid otse näo eest mööda tuhisemas. Ta nägi teispool tänavat fassaadi üha ilmumas ja kadumas. Kurikuulsa kõrtsi Traneni akende ette olid riputatud kiled. Asutus, mis oli 1921. aastast saati kustutanud linna kõige janusemate janu. Viimased kolmkümmend aastat oli saateks mänginud Arnie Skiffle-Joe Norse, kes mängis kitarri kauboikostüümis ja monorattal ning laulis ühes kahemehebändiga, kuhu kuulusid vanemapoolne pime organist ja tailanna, kellel olid tamburiin ja autopasun. Per Vollan libistas pilgu üle fassaadi, millesse oli müüritud sepistatud tähtedega „Ila pansion”. Sõja ajal oli hoones majutatud naisi koos abieluväliselt sündinud lastega. Nüüd majutas linn siin kõige viimase otsa narkomaane. Neid, kellel polnud soovi tarvitamist lõpetada. See oli viimane peatus.

Per Vollan läks üle tänava, sättis end ühiselamu ukse ette ja helistas kella. Vaatas kaamerasilma. Kuulis, kuidas uks surises, ja astus sisse. Talle oli antud kaheks nädalaks tuba, vanade teenete eest. Sellest oli nüüd üks kuu möödas.

„Tere päevast, Per,” ütles noor pruunisilmne naine, kes tuli alla ja tegi talle trepi ees olevad võreväravad lukust lahti. Keegi oli luku ära rikkunud, nii et elanike võtmega väljast sisse ei pääsenud.

„Kohvik on küll juba suletud, aga sa saad veel süüa, kui kohe lähed.”

„Tänan, Martha, mul ei ole kõht tühi.”

„Sa näed väsinud välja.”

„Ma tulin jalgsi Riigist.”

„Jah? Kas bussi ei tulnud?”

Martha oli hakanud trepist üles minema ja Per lonkis talle järele. „Mul oli vaja mõelda,” ütles Per.

„Muide, sind käidi siin otsimas.”

Per jäi seisma. „Kes see oli?”

„Ma ei küsinud. Äkki politseist?”

„Miks sa seda arvad?”

„Neil näis olevat selline rutt sind üles leida, et mulle näis, nagu olnuks see kuidagi seotud mõne sinu tuttava kinnipeetavaga.”

Juba nad tulevad, mõtles Per. „Kas sa usud millessegi, Martha?”

Naine pöördus trepil tema poole. Naeratas. Ja Per mõtles, et noor mees võiks sellesse naeratusse päris tõsiselt armuda.

„Näiteks Jumalasse ja Jeesusesse?” küsis Martha, samal ajal ukse vahelt sisse põigates, nii et ta jõudis vastuvõtulaua taha, mis kujutas endast avatud akent keset seina kontori vastas.

„Näiteks saatusesse. Näiteks juhused versus kosmiline raskusjõud.”

„Mina usun Hullu Gretasse,” pomises Martha paberites lehitsedes.

„Kummitused ei ole …”

„Inger ütles, et ta kuulis eile lapsenuttu.”

„Inger on väga vastuvõtliku loomuga, Martha.”

Martha pistis pea luugi vahelt välja. „On veel üks asi, mida ma pean sinuga arutama, Per …”

Mees ohkas. „Ma tean. Siin on kohti puudu ja …”

„Remont ei edene pärast tulekahju just kuigi hästi ja praegu on meil üle neljakümne elaniku ikka veel kahe kaupa tubadesse paigutatud. Pikas perspektiivis see ei toimi. Nad röövivad teineteise paljaks ja kukuvad siis kaklema. Küsimus pole mitte kas, vaid millal keegi kedagi pussitab.”

„Selge, ma ei ole siin enam kuigi kaua.”

Martha pani pea viltu ja silmitses teda mõtlikult. „Miks ta sul ometi kodus magada ei lase? Kui kaua te abielus olete olnud? Nelikümmend aastat?”

„Kolmkümmend kaheksa. See on tema maja ja see asi on … keeruline.” Per naeratas väsinult.

Per sammus mööda koridori minema. Kahe ukse tagant kostis valju muusikat. Amfetamiin. Oli esmaspäev, sotsiaalkindlustusamet oli pärast nädalavahetust jälle lahti ja kõikjal oli midagi podisemas. Ta avas ukse. Tilluke trööbatud tuba, kuhu mahtusid voodi ja riidekapp, maksis kuus tuhat krooni kuus. Väljaspool Oslot sai sama hinna eest üürida terve korteri.

Ta istus voodile ja vahtis tolmunud aknast välja. Tänavaliiklus undas uinutavalt. Päike piilus õhukeste kardinate vahelt sisse. Üks kärbes võitles aknalaual elu eest. Varsti ta sureb. Elu on selline. Mitte surm, vaid elu. Surm pole mitte midagi. Mitme aasta eest ta seda taibanud oli? Et kõik muu, kõik, mida ta jutlustas, on vaid turvamehhanism, mille inimesed endale surmahirmu peletamiseks loonud on. Ja siiski ei olnud mitte millelgi sellest, mida ta arvas teadvat, praegu mingit tähendust. Sest see, mida inimesed arvavad teadvat, on tähtsusetu võrreldes sellega, mida tuleks uskuda, et hirmu ja valu tuimastada. Nii et ta oli tagasi. Ta uskus andestavasse Jumalasse ja elusse pärast surma. Nüüd uskus ta sellesse, enam kui iial varem.

Ta otsis ajalehe alt välja märkmeploki ja hakkas kirjutama.

Per Vollanil polnud tarvis kuigi palju kirjutada. Paar rida lehekesele ja oligi kõik. Ta kriipsutas maha oma nime kasutatud ümbrikul, milles oli olnud Alma advokaadilt kiri, mis andis lühida ülevaate sellest, mis osale kinnisvarast Peril nende arvates õigus oli. Muidugi ei olnud see osa suur.

Vanglakaplan vaatas ennast peeglist, sättis krae paremini paika, võttis kapist pika tolmumantli ja väljus toast.

Marthat vastuvõtus polnud. Inger võttis ümbriku vastu ja lubas selle edasi anda.

Päike oli madalamale laskunud, päev oli lõppemas. Ta sammus läbi pargi, samal ajal silmanurgast jälgides, et kõik mängisid oma rolli ilma nähtavate kõrvalekalleteta. Keegi ei tõusnud tema möödudes liiga järsult pingilt, ükski auto ei hakanud kõnnitee äärest sõitma, kui ta meelt muutis ja suuna mööda Sannergatat jõe poole võttis. Aga nad olid kohal. Akna taga, millelt peegeldus rahulik suveõhtu, mööduja ükskõikses pilgus, jahedates varjudes, mis hiilisid majade idakaarest ja tõrjusid päiksevalguse minema. Ja Per Vollan mõtles, et ka tema elus oli nii olnud, alatine mõttetu valguse ja pimeduse vägikaikavedu, milles kumbki iial päriselt peale ei jää. Või? Iga päevaga tuli pimedus veidi lähemale.

Nad olid teel pika öö poole.

Ta lisas kiirust.