Читать книгу Poeg - Jo Nesbo - Страница 7

Ülekuulamisruum oli heledates toonides, mööbel tehtud männipuidust. Kontrollruumi ees olevat akent kattis punane kardin. Buskerudi prefektuuri vaneminspektor Henrik Westadi arvates oli see meeldiv ruum. Ta oli ka varem käinud tööasjus Drammenist Oslos ja just selles samas ülekuulamisruumis viibinud. Nad olid üle kuulanud lapsi ühes väärkohtlemise asjas, toona olid siin olnud nukud. Nüüd oli tegemist tapmisega. Ta uuris teispool lauda istuvat pika habeme ja pikkade juustega meest. Sonny Lofthus. Too nägi välja noorem kui paberites kirjas oli. Ja ta nägi välja kaine, pupillid olid normaalsuuruses. Aga nii oli kõrgenenud narkotaluvusega inimeste puhul sageli. Westad köhatas:

„Nii et sa sidusid naise kinni, kasutasid tavalist rauasaagi ja lahkusid?”

„Jah,” vastas mees. Ta oli keeldunud advokaadist, aga vastas enamikule küsimustest ühesilbiliste sõnadega. Viimaks oli Westad hakanud esitama vaid jah-ei-küsimusi. See kuidagimoodi toimis. Tähendab, hästi toimis, kurat küll, nad said ju ometi ülestunnistuse kätte. Aga ikkagi. Westad vaatas pilte enda ees. Kolba ülemine ots ja osaliselt ka aju olid maha saetud ja kõrvale lükatud, nii et see rippus nahariba küljes. Vaatepilt meenutas Westadile munatopsis keedumuna, millel on ots maha lõigatud. Ajusagarate muster oli näha. Ta oli ammu loobunud kujutlusest, et inimesest on aru saada, millisteks julmusteks ta võimeline on. Aga see mees … temast ei kiiranud üldse seda külmust, agressiooni ega, otse välja öeldes, idiootsust, mida Westad oli arvanud tajuvat teiste külmavereliste tapjate juures.

Westad nõjatus toolileenile. „Miks sa üles tunnistad?”

Mees kehitas õlgu. „DNA sündmuspaigal.”

„Kust sa tead, et see meil on?”

Mees viis käe oma pikkade paksude juuste juurde, mille vangla juhtkond võinuks tegelikult käskida hügieeni kaalutlustel maha lõigata. „Mul langevad juuksed välja. Pikaaegse tarvitamise kõrvalnähud. Kas ma võin nüüd minna?”

Westad ohkas. Ülestunnistus. Tehnilised tõendid sündmuspaigal. Mille pärast ta siis ikkagi kahtles?

Ta nõjatus nende vahel asuvale mikrofonile lähemale. „Kahtlusaluse Sonny Lofthusi ülekuulamine lõpetatud kell 13.04.”

Ta nägi, kuidas punane tuluke kustus, teadis, et akna taga istuv tehnik on salvesti välja lülitanud, tõusis püsti ja avas ukse, et valvurid sisse pääseks, vangil käed jälle raudu paneks ja ta Riiki tagasi toimetaks.

„Kas sina usud, et ta on süüdi?” küsis tehnik, kui Westad kontrollruumi tuli.

„Kas ma usun?” Westad pani jope selga ja tõmbas luku järsu vihase liigutusega kinni. „Ta ei jäta siin usule kuigi palju ruumi.”

„Ma mõtlen tänasele esimesele ülekuulamisele.”

Westad kehitas õlgu. Ohvri sõbranna. Tema sõnul oli ohver rääkinud, et tema abikaasa Yngve Morsand oli naist süüdistanud truudusetuses ja ähvardanud ta ära tappa. Et Eva Morsandil oli olnud hirm. Eriti kuna abikaasal oli kahtlustuseks põhjust: Eva oli kohanud teist ja plaanis mehe juurest ära tulla. Klassikalisemat tapmismotiivi annab otsida. Ja mis motiiv sai poisil olla? Naist ei olnud vägistatud, majast polnud midagi varastatud. Olgu, vannitoas oli rohukapp lahti murtud ja abikaasa sõnul oli unerohutablette kaduma läinud. Ent miks peaks mees, kellel on – süstlaarmide järgi otsustades – pidev varustatus karmide uimastitega, hoolima nõrgast unerohust?

Siit tekkis kohe järgmine küsimus: miks peaks uurija, kes on saanud ülestunnistuse, hoolima sellistest pisiasjadest?

Johannes Halden libistas harja A-osakonna kongide vahel üle põranda, kui nägi kahte valvurit tulemas, poiss nende vahel. Poiss naeratas, ja kui poleks olnud käeraudu, oleks see välja näinud, nagu sammuks ta kahe sõbra vahel teel millegi toreda poole.

Johannes tõstis parema käe õhku. „Vaata, Sonny! Õlg on jälle täitsa korras! Tänan abi eest!”

Poiss pidi mõlemad käed üles tõstma, et vanale püstist pöialt näidata.

Valvurid peatusid ühe kongi ukse ees ja tegid käerauad lahti. Ust polnud neil tarvis avada, sest kõik kongid avati automaatselt igal hommikul kell kaheksa ja olid lahti kuni kella kümneni õhtul. Kaameraruumi poisid olid Johannesele näidanud, kuidas nad kõik uksed sulgevad ja avavad, ühe lihtsa nupuvajutusega. Johannesele kaameraruum meeldis. Seepärast pesi ta seal põrandat alati eriti kaua. Seal oli umbes sama tunne kui hiigeltankeri sillal. Umbes sama nagu seal, kus ta tegelikult oleks pidanud olema. Enne „juhtunut” töötas ta madrusena ja oli just merekooli läinud. Siht oli olnud saada tekiohvitseriks. Tüürimeheks, vanemtüürimeheks ja siis kapteniks. Ja siis, pärast mõnd aastat, tulla tagasi koju naise ja tütre juurde nende majja Farsundi lähistel ning otsida tööd lootsina. Nii et miks ta seda oli teinud? Miks ta oli kõik hävitanud? Mis oli teda pannud nõustuma Taist Songkhla sadamast kaasa võtma need kaks suurt kotti? Ta ju teadis, et tegemist on heroiiniga. Nagu ta teadis ka, mis karistus teda vahele jäädes ootab ja et Norra kohtupraktika oli tol ajal piisavalt hüsteeriline, et võrdsustada narko smugeldamine ettekavatsetud tapmisega. Tal polnud ka hädasti vaja seda suurt hulka raha, mida talle oli pakutud selle eest, et toimetab kotid ühele Oslo aadressile. Nii et milles siis asi olnud oli? Põnevuses? Või unistuses, et ehk õnnestub tal siis jälle näha teda, seda ilusat siidkleidis tailannat, silitada tema musti pikki sädelevaid juukseid, vaadata tema mandlisilmadesse, kuulda pehmet häält, mis sosistas keerulisi ingliskeelseid sõnu pehmete vaarikahuultega, mis ütlesid, et mees peab seda tegema tema pärast, tema pere pärast Chang Rais, et see on ainuke viis nende päästmiseks. Mitte, et Johannes tüdruku lugu uskunud oleks, aga tema suudlust ta uskus. Ja seda suudlust kandis ta endaga kaasas terve tee üle ilmamerede, läbi tolli, eeluurimisvangla, kohtusaali, kohtumisruumi, kus tema peagi täisealiseks saav tütar istus ja rääkis, et mitte keegi nende perest ei taha Johannesega enam mingit tegemist teha, läbi lahutuse kuni Ila kongini välja. Kõik, mida ta oli tahtnud saada, oli see suudlus, ja peale selle suudluse lubaduse polnud talle enam midagi jäänud.

Kui ta vabaks lasti, polnud enam kedagi ees ootamas. Perekond oli temast lahti öelnud, sõbrad võõrdunud, mitte üheski laevas ta enam iial tööd ei saanud. Niisiis oli ta läinud nende juurde, kes ainsana ta vastu võtsid. Kriminaalid. Ja ta oli jätkanud oma vanas ametis. Juhuveod. Johannese palkas Nestori-nimeline ukrainlane. Põhja-Taimaa heroiin toodi sisse vana narkoteed pidi, veoautodega läbi Türgi ja Balkani maade. Saksamaal jagati koorem Skandinaavia riikide vahel ära ja sealt oli Johannes sõitnud viimase otsa. Seejärel oli ta hakanud koputajaks.

Ka selleks polnud mingit head põhjust olnud.

Oli lihtsalt üks politseinik, kes oli temas kõnetanud midagi, mille olemasolust tal endalgi aimu polnud.

Ja kuigi lubadus – puhas südametunnistus – polnud nii mõjus kui ilusa naise suudlus, oli ta seda politseinikku uskunud, päriselt. Asi oli olnud tema silmades. Ehk oli see olnud Johannese võimalus liikuda heas suunas? Aga siis oli see juhtunud. Ühel sügisõhtul. Nad olid selle politseiniku tapnud ning Johannes oli kuulnud esimest ja viimast korda sosistatavat seda nime, hirmu- ja austuseseguse häälega. Kaksik.

Ja sellest hetkest alates oli Johannese järjekordne vahelekukkumine ainult aja küsimus. Ta oli võtnud üha suuremaid riske, üha suuremaid koormaid. Põrgut kah, ta tahtiski vahele jääda. Kanda karistust selle eest, mis ta oli teinud. Seepärast oli see kergendus, kui ta Rootsi piiril vahele jäi. Veoautokabiini mööbel oli heroiini paksult täis. Kohtuotsuse kaalukust mõjutasid nii narkootikumide kogus kui ka korduvrikkumine. See oli juhtunud kümne aasta eest. Nelja aasta eest, kui Riik avati, oli ta siia üle toodud. Ta oli näinud kinnipeetavaid tulemas ja minemas, algajaid ametnikke ja töölt lahkuvaid ametnikke, ning ta oli neid kõiki kohelnud austusega, mida nad väärisid. Ja mõne aja möödudes saanud ka ise vanimatele olijatele väärilise austuse osaliseks. Ohutu vang. Sest mitte keegi ei teadnud, mis saladust ta hoidis. Millises pettuses ta süüdi oli. Mille pärast ta endale sellise karistuse oli määranud. Ja tal polnud enam mingit lootust saavutada midagigi tähenduslikku. Unustatud naise lubatud suudlus. Surnud politseiniku lubatud puhas südametunnistus. Kuni ta oli üle toodud A-osakonda ja kohanud poissi, kellel olevat ravitsejavõimed. Johannes oli võpatanud, kui kuulis poisi perekonnanime.

Aga Johannes Halden ei öelnud midagi. Tema pühkis vaid põrandaid, hoidis madalat profiili, naeratas ning pakkus ja võttis vastu väikseid teeneid, mis elu sellises paigas väljakannatatavaks teevad. Nii olid päevad, nädalad, kuud ja aastad mööda lennanud ning saanud eluks, mis pidi varsti lõppema. Vähk. Kopsuvähk. Väikerakuline, nagu arst oli öelnud. Agressiivset tüüpi, kõige hullem, kui seda ei avastata varajases staadiumis.

Seda ei avastatud varajases staadiumis.

Keegi ei saanud teda enam aidata. Ja kindlasti mitte Sonny. Kui Johannes oli temalt küsinud, mis tal tema arvates viga on, oli Sonny pakkunud, et midagi kubemes, hehee. Ja ju see õlg oli iseenesest korda saanud, mitte Sonny käe pärast, millel polnud kindlasti kõrgem temperatuur kui tavapärane kolmkümmend seitse kraadi, pigem veidi madalam. Aga Sonny oli hea poiss, seda küll, ja Johannes ei tahtnud temalt ju ära võtta usku, kui ta tõesti arvas endal erilisi võimeid olevat.

Nii oli Johannes enda teada hoidnud nii haigust kui toda teist saladust. Aga ta teadis, et sellega on kiire. Et seda saladust ei saa ta endaga hauda võtta. Mitte juhul, kui ta soovib hauda jääda. Mitte ärgata elava surnuna, vakladest söödud ja kirstu suletud, mõistetud igavesse piina. Asi polnud selles, et tal olnuks mingeid usulisi veendumusi, et keda mõistetakse igavesse piina ja miks, aga eks ta oli elu jooksul paljus eksinud.

„Nii palju vigu …” ütles Johannes Halden pooli hääli iseendale.

Siis pani ta harja ära, astus Sonny kongi ukse juurde ja koputas.

Vastust ei tulnud. Ta koputas veel korra.

Ootas.

Siis avas ta ukse.

Sonny istus, kummipael kohe küünarnuki kohal käe ümber tõmmatud. Paelaotsa hoidis ta hammaste vahel. Süstalt hoidis ta punnitava veresoone kohal. Ettenähtud kolmekümnekraadise nurga all, et oleks võimalikult suur kokkupuutepind.

Poiss vaatas rahulikult üles, naeratas. „Jah?”

„Vabandust, ma … sellega pole kiire.”

„Kindel?”

„Jah, see … pole kiiret.” Johannes naeris. „Mitte minuti pealt, igatahes.”

„Nelja tunni pärast?”

„See sobib hästi.”

Vanamees nägi, kuidas süstal veresoonde vajus. Nägi poissi kolbi alla surumas. Ta tundis, nagu oleks ruumi vallutanud mingi pime vaikus, nagu must vesi. Johannes astus vaikselt, selg ees, välja ja sulges ukse.