Читать книгу Veri lumel. Veel verd - Jo Nesbo - Страница 10

On möödunud vaid mõni nädal. Ootasin nagu tavaliselt pärast poe sulgemist selle taga parkimisplatsil prügikonteinerite varjus. Kuulsin ukse avamise klõpsatust ja sulgumise naksatust. Maria sammud on lonkamise tõttu kergesti äratuntavad. Ma ootasin veel natuke ja läksin siis sama teed. Ma ei käi tal kannul, nii ei ole õige öelda. Loomulikult otsustab tema, kuhu minna, ja tol päeval ei läinud me otse metroopeatusse. Käisime kõigepealt lillepoest läbi ja läksime siis Vestre Akeri surnuaeda. Kedagi teist surnuaias ei olnud, nii et ma ootasin värava taga, et ta mind ei avastaks. Kui ta tagasi tuli, polnud tal enam kollaseid lilli käes. Ta suundus mööda Kirkeveienit metroopeatuse poole, mina aga läksin surnuaeda. Ma leidsin lilled värskelt, aga juba kõvaks külmunud haualt. Kivi oli läikiv ja kena. Tuttav prantsuspärane nimi. See oli tema, Maria narkar. Ma ei teadnudki, et ta on surnud. Ilmselt ei teadnud seda kuigi paljud. Surmakuupäeva kivil ei olnud, ainult kuu. Oktoober. Ma arvasin, et kivile pannakse umbmäärane kuupäev, kui täpset aega ei teata. Et haud ei paistaks nii üksildane. Et ei oleks nii üksildane rahvarohkes surnuaias lumekammitsas puhata.

Mõtlesin kodu poole jalutades, et võin Maria jälitamise nüüd lõpetada. Ta ei olnud enam ohus. Lootsin, et ta ise seda ka teab. Lootsin, et ta narkar seisaks metroovagunis tema selja taga ja sosistaks: „Ma ei tee sulle liiga. Aga unusta ära, kuidas ma välja näen.” Jah, seda ma lootsingi. Ma ei hakka tal enam järel käima. Nüüd algab Maria elu.

Tõmbasin Bogstadveieni telefoniputka ees sügavalt hinge.

Selle telefonikõnega algab ka minu elu. Pidin katsuma, et Daniel Hoffmann mulle armu annaks. See oli algus. Ülejäänu on veel udune.