Читать книгу Veri lumel. Veel verd - Jo Nesbo - Страница 8

Kui ma metroos su selja taga seisan, ootan ma alati, kuni vagun jõuab rööpa jätkukohani, enne kui ma midagi lausun. Vahest ka pööranguni. Igatahes on see koht sügaval maa all, kus metall koliseb ja kolksub vastu metalli – heli, mis seostub minu jaoks korrapärasusega, kus asjad loksuvad paika, otsekui saatusega. Rong jõnksatab ning need, kes pole igapäevased sõitjad, kaotavad hetkeks tasakaalu ja haaravad ükskõik mille järele, mis neid püsti hoiaks. Pöörangukoht koliseb nii hirmsasti, et saan öelda, mida tahan. Sosistada, mida tahan. Täpselt selle koha peal, kus keegi teine mind ei kuule. Sina ei kuule mind nagunii. Ainult mina kuulen ennast.

Mida ma ütlen?

Ma ei tea. Seda, mis pähe tuleb. Asju, mille kohta ma ei teagi, miks need mulle pähe tulevad ja kas ma neid tegelikult üldse mõtlen. Siiski, sellel hetkel mõtlen vist küll. Sest ka sina oled ilus, kuigi ma seisan inimsummas ning näen ainult sinu juuksekrunni ja pean kõike muud ise ette kujutama.

Aga ma ei suuda sind ilma tumeduseta ette kujutada, sest sa oled tume. Sa ei ole hele nagu Corina. Sul pole nii veripunased huuled, et tahaksin neid näksida. Sinu nõtkest seljast ja rinnakumerusest ei kosta muusikat. Sa oled minu jaoks seni olemas olnud, sest kedagi teist pole olnud. Sa oled täitnud tühiku, mille olemasolust ma ei olnud teadlikki.

Sa kutsusid mu tookord koju õhtusöögile, kui olin su sellest jamast päästnud. Ma oletan, et tänutäheks. Kirjutasid kutse lipikule ja ulatasid minule. Vastasin „jaa”. Tahtsin seda kirjutada, aga andsid naeratades märku, et said niigi aru.

Ma ei läinud.

Miks?

Kes seda teab.

Mina olen mina ja sina oled sina. Mis sa sellest arvad?

Või on kõik veelgi lihtsam? Et sina oled lombakas ja kurttumm. Mul on puudeid endalgi piisavalt ja olen kõlbmatu kõigeks muuks peale ühe asja. Ja kuidas kurat me teineteisega räägiksime? Sina pakuksid kindlasti, et vahetaksime kirjakesi, aga mina olen, nagu öeldud, vaeglugeja. Ja kui ma pole seda enne öelnud, siis nüüd ütlen.

Ja ma ei tea, kas sa saad aru, Maria, et meest see kuigivõrd ei eruta, kui sa kurttummade kombel valjusti ja kiledalt naerad selle peale, et ta on kirjutanud just lause „sul on ilusad silmad”, kus on neli viga.

Olgu, mis on. Ma ei läinud. Nii palju siis sellest.

Daniel Hoffmann tahtis teada, miks ma tööga nii kaua jokutan.

Küsisin, kas ta on nõus, et peaksin enne tegutsema hakkamist hoolitsema selle eest, et jäljed meieni ei viiks. Ta oli nõus.

Nii ma siis jätkasin korteri jälgimist.

Järgmistel päevadel tuli noormees Corina juurde iga päev samal ajal, kohe pärast kella kolme, kui jälle pimedaks oli läinud. Tuli sisse, viskas kingad jalast ja lõi. Iga kord täpselt samamoodi. Algul hoidis naine käsi näo ees. Nägin tema suu ja kaelasoonte järgi, et ta karjus ja palus mehel lõpetada. Too aga ei lõpetanud. Mitte enne, kui pisarad mööda naise põski voolama hakkasid. Alles siis kiskus mees tal kleidi seljast. Iga päev uus kleit. Seejärel võttis mees teda diivanil. Naine oli tal ilmselgelt käpa all. Ütleksin isegi, et naine oli temasse lootusetult armunud. Samamoodi nagu Maria oli armunud oma narkarisse. Mõned naised ei tea, mis neile hea on, jagavad sületäite kaupa armastust, ilma et midagi vastu nõuaksid. Tundub, nagu kütaks vastuarmastuse puudumine neid veelgi enam üles. Küllap need vaesekesed loodavad, et saavad ühel päeval väärilise tasu. Lootusrikas lootusetu armumine. Keegi peaks neile õpetama, et maailmas asjad nii ei käi.

Aga ma ei usu, et Corina oli armunud. Ta ei olnud mehest sel viisil sisse võetud. Tõsi, ta silitas meest pärast vahekorda, saatis ta ukseni, kui too kolmveerand tundi hiljem lahkus, rippus tal veidi teeseldult kaelas, sosistas kindlasti armusõnu. Aga näis kergendust tundvat niipea, kui mees oli uksest väljas. Ja küllap mina juba tean, kuidas armumine välja näeb. Nii et miks peaks linna suurima mõnuainetega hangeldaja noor abikaasa tahtma kõik mängu panna mingi odava armuseikluse pärast mehega, kes teda peksab?

Neljandal õhtul ma taipasin. Ja pidasin seda esmalt lausa kummaliseks, et mul vastuse leidmine nii kaua aega võttis. Armuke teadis midagi Corina kohta. Ja võis seda rääkida Daniel Hoffmannile, kui naine tema tahtmist ei tee.

Kui ma viiendal päeval ärkasin, oli otsus küps. Mõtlesin läheneda asjale teise nurga alt.