Читать книгу Veri lumel. Veel verd - Jo Nesbo - Страница 7

Järgmisel päeval üürisin toa pansionaadis, mis asus Bygdøy allél Hoffmanni korteri vastas. Kavatsesin paar päeva jälgida, millega naine tegeleb, kui tema mees on tööl: kas ta läheb kuskile või tuleb talle keegi külla. Mitte et ma oleksin tahtnud teada, kes ta armuke on, kavatsesin ainult leida kõige soodsama ja vähem riskantse hetke tegutsemiseks – kui ta on üksi kodus ja keegi teda ei sega.

Tuli välja, et minu toast avaneb suurepärane vaade mitte ainult Corina Hoffmanni tulemistele ja minemistele, vaid sain jälgida ka seda, mida ta kodus tegi. Nad ei pidanud nimelt kardinatest suurt lugu. Kes hoolikski neist linnas, kus päike, mida varjata, ei paista ja kõik on huvitatud pigem järgmise ukse ja ahju juurde jõudmisest kui kellegi akna taga passimisest.

Esimeste tundide jooksul ei olnud korteris kedagi näha. Ainult valguses kümblev elutuba. Hoffmann ei hoidnud elektrit kokku. Mööbel ei olnud inglis-, vaid prantsuspärane, eriti too veider diivan keset tuba, millel oli seljatugi vaid ühes otsas. Ju see oli see, mis on prantslaste chaise longue, see tähendab „pikk tool”, kui prantsuse keele õpetaja ei luisanud. Asümmeetrilised kiirakääralised nikerdused, roositud riidest kate. Ema kunstiajaloo raamatu järgi rokokoo, aga no ma ei tea, selle võis vabalt kokku klopsida mõni külatisler ja roositud kangaga üle tõmmata. Igal juhul polnud see mööblitükk noore inimese valik, pakun, et Hoffmanni endise naise oma. Pine ütles, et Hoffmann viskas naise välja kohe, kui too sai viiekümneaastaseks. Sest ta sai viiekümneaastaseks. Ja kuna nende poeg kolis välja, polnud naisel majapidamises enam mingit rolli. Kõik selle oli Hoffmann – Pine sõnul – naisele näkku öelnud ja too oli sellega leppinud. Oli leppinud mehe sõnadega, mereäärse korteriga ja tšekiga pooleteisele miljonile.

Ajaviiteks võtsin välja paberid, mille kallal ma aeg-ajalt nokitsen. See on lihtsalt üks kritseldus. Ei, see pole ka päris õige, pigem nagu kiri. Kiri ükskõik kellele. Või ei, ma tean küll, kellele. Ma ei ole suurem asi kirjutaja, teen palju kirjavigu ja palju tuleb ära visata. Võib nii öelda, et iga allesjäänud sõna peale on kulunud kõvasti paberit ja tinti. Ka sel päeval edenes kirjutamine nii visalt, et panin mõne aja pärast paberid käest, süütasin sigareti ja jäin hoopis unistama.

Nagu öeldud, polnud ma kunagi ühtegi Hoffmanni pereliiget kohanud, nüüd aga vaatasin vastasmaja akendest sisse ja püüdsin neid ette kujutada. Mulle meeldib akendest sisse vaadata. See on mulle alati meeldinud. Niisiis tegin nagu tavaliselt, kujutasin endale ette nende pereelu. Üheksa-aastane poiss on koolist koju tulnud, istub elutoas ja loeb igasugu imelikke raamatuid, mis ta on raamatukogust laenutanud. Ema ümiseb vaikselt laulda ja valmistab köögis õhtusööki. Kuidas ema ja poeg hetkeks tarduvad, kui uks käib. Ja kuidas nad seejärel – kui mees hüüab ukselt selgelt ja rõõmsalt: „Ma olen kodus!” – kergendatult hingavad, esikusse jooksevad ja teda kallistavad.

Kui ma nii oma meeldivates mõtetes istusin, astus Corina Hoffmann magamistoast elutuppa, ja kõik muutus.

Valgus.

Temperatuur.

Aritmeetika.

Sel õhtul ma toidupoe juurde ei läinud.

Ma ei oodanud, kuni Maria poe kinni paneb, nagu ma vahel tegin, ega läinud tema kannul ohutus kauguses metroopeatusse, ei jäänud tema selja taha vaguni vahekäigu rüsinasse, kus ta seista eelistas, kuigi oli vabu istekohti. Sel õhtul ei seisnud ma tema selja taga nagu mõni hull ega sosistanud talle sõnu, mida vaid mina kuulsin.

Sel õhtul istusin ma ühes pimedas korteris ja vahtisin kui nõiutult naist vastasmajas. Corina Hoffmanni. Ma võisin öelda, mida tahtsin, nii valjusti, kui tahtsin, mitte keegi mind ei kuulnud. Ja mul polnud tarvis näha teda selja tagant, näha tema juuksekrunni, et kujutada ette kaunitari, keda seal ei olnud.

Köietantsija. See oli mu esimene mõte, kui ma nägin, kuidas Corina Hoffmann tuppa astus. Tal oli seljas valge froteehommikumantel ja ta liikus nagu kass. Ma ei pea silmas küliskäiku, mis on iseloomulik mõnele imetajale, näiteks kassidele ja kaamelitele. Nad panevad üheaegselt maha kaks samapoolset ja seejärel kaks teispoolset jalga. Olen kuulnud räägitavat. Ma mõtlen hoopis seda, kuidas kassid – kui ma olen õigesti aru saanud – astuvad pöiale ning taga- ja esikäppadega samale joonele. Corina just nii kõndiski. Asetas oma paljad jalad pöid ees põrandale ja kõndis nagu nööri mööda. Nagu köietantsija.

Corina Hoffmanni juures oli kõik kaunis. Kõrgete põsesarnadega nägu. Brigitte Bardot’ huuled, sirged blondid sassis juuksed. Pikad sihvakad käsivarred, mis paistsid hommikumantli laiadest varrukatest välja, büst, mis pehmelt õõtsus, kui ta kõndis ja hingas. Ning käte, näo, rinna ja säärte lumivalge nahk – pagan küll, ta nahk oli kui päikesest sillerdav lumine kõrgplatoo, mis võis iga mehe paari tunniga lumepimedaks teha. Ühesõnaga meeldis mulle Corina Hoffmanni juures kõik. Kõik peale perekonnanime.

Tundus, et tal on igav. Ta jõi kohvi. Rääkis telefoniga. Luges natuke ajakirja, kuid ajalehti ei puutunud. Ta läks vannituppa ja tuli tagasi, endiselt hommikumantliga. Pani mängima plaadi ja tantsis selle järgi erilise innuta. Paistis, et svingi. Sõi natuke. Vaatas kella. Peagi kuus. Ta pani kleidi selga, sättis juuksed korda ja vahetas plaati. Ma tegin akna lahti ja kuulatasin, aga liiklus oli liiga tihe. Selle asemel võtsin ma binokli ja püüdsin keskenduda plaadiümbrisele, mille naine oli pannud elutoa lauale. Tundus, et esiküljel on helilooja pilt. Antonio Lucio Vivaldi? Tont teab. See on aga kindel, et naine, kelle juurde Daniel Hoffmann kell veerand seitse koju tuli, oli hoopis teine kui too, kelle seltsis mina päeva olin veetnud.

Nad käisid teineteisest mööda. Teineteist puudutamata. Teineteisega rääkimata. Nagu kaks elektroni, mida sama negatiivne laeng teineteisest eemale tõukab. Lõpuks sulgesid nad enda järel aga sama magamistoa ukse.

Ma läksin voodisse, kuid ei saanud und.

Mis paneb meid taipama, et meid ootab ees surm? Mis peab olema juhtunud päeval, kui teame, et see pole pelk võimalus, vaid ümberlükkamatu fakt, et meie elupäevad on loetud? Ilmselt on see igaühe jaoks erinev, aga minu jaoks juhtus see hetkel, kui ma nägin oma isa suremas. Kui ma nägin surma lihtlabasust ja ihulikkust, mis oli nagu kärbes aknalaual. Seetõttu on veelgi huvitavam küsimus: mis paneb meid siis veel kahtlema – isegi pärast hetke, kui oleme seda taibanud? Kas oleme saanud targemaks? Nagu see filosoof – mingi David – kirjutas, et kuigi mingi asi pidevalt kordub, ei saa olla kindel, et see toimub ka järgmine kord. Loogilise tõestuseta ei tea me, et ajalugu kordub. Või oleme saanud lihtsalt vanemaks ja pelgame selle lähenemist? Või on seal hoopis midagi muud? Näiteks näeme ühel päeval midagi, mille olemasolust meil ei olnud aimugi. Tunneme midagi, mida me ei arvanud, et võiksime tunda. Kuuleme seinale koputades kuminat ja taipame, et toa taga võib olla veel üks tuba. Ning süttib lootus, valulik ja närvesööv lootus, mis meis närib ega lase end eirata. Lootus, et kuskil on olemas põgenemistee, mis surma üle kavaldab, tagatänav kohta, mille olemasolust sa midagi ei teadnud. Et on olemas tähendus. Et on olemas üks lugu.

Järgmisel hommikul tõusin ma üles Daniel Hoffmanniga samal ajal. Väljas oli veel kottpime, kui ta kodust lahkus. Ta ei teadnud, et ma teda jälgin. Ta ju ütles, et ta ei taha teada.

Istusin akna alla toolile ja jäin Corinat ootama. Võtsin paberilehed välja ja lugesin oma kirjakatsetuse veerides läbi. Sõnad olid veel arusaamatumad kui tavaliselt ja need vähesed, mida ma mõistsin, tundusid korraga nii ebaolulised ja elutud. Miks ma kogu seda jama lihtsalt minema ei visanud? Kas seepärast, et olin nende õnnetute lausete peale nii palju aega kulutanud? Panin paberid käest ja silmitsesin talvise Oslo tühje tänavaid, kui Corina viimaks saabus.

Päev möödus enam-vähem samamoodi nagu eelminegi. Ta läks välja, mina sabas. Olen Maria peal harjutanud, kuidas teist inimest võimalikult tõhusalt jälitada, nii et sind tähele ei panda. Corina ostis ühest poest salli, jõi pagariäris ühe naisega tassi teed – kehakeele järgi sõbrannaga – ning läks seejärel koju tagasi.

Kell oli alles kaks ja ma tegin endale tassi kohvi. Nägin, kuidas ta pikutab keset tuba diivanil. Tal oli pannud selga ühe teise kleidi.

Kangas siugles ta kehal, kui ta külge keeras. Prantsuse diivan on veider mööblitükk, ei liha ega kala. Kui ta paremat asendit otsis, pööras ta end aeglaselt, maneerlikult ja teadlikult. Otsekui teaks, et teda jälgitakse. Teaks, et teda ihaldatakse. Ta vaatas kella, lehitses ajakirja, sama, mida eilegi. Korraga tardus ta peaaegu märkamatult.

Ma ei olnud uksekella kuulnud.

Ta tõusis, läks pehmel, nõtkel kassisammul ukse juurde ja avas selle.

Mees oli tumeda peaga, üsna õbluke ja temavanune.

Ta tuli sisse, sulges enda järel ukse, riputas jopi nagisse ning viskas kingad jalast niiviisi, nagu poleks ta korteris esimest korda. Ega ka teist. Selles polnud mingit kahtlust. Selles polnud kunagi olnud mingit kahtlust. Aga miks ma siis kahelnud olin? Sest tahtsin kahelda?

Mees lõi teda.

Esmalt jahmusin ma niivõrd, et arvasin, et olin näinud valesti. Aga siis lõi ta uuesti. Lõi naist lahtise käega kõvasti näkku. Naise pea põrkas kõrvale ja blondid juuksed jäid mehe sõrmede vahele. Nägin Corina suu järgi, et ta karjus.

Mees pigistas teda ühe käega kõrist ning kiskus tal teisega kleidi seljast.

Seal, otse lühtri all, oli naise nahk nii valge, et sulas ühtlaseks pinnaks, kus polnud vorme, läbistamatuks valevuseks nagu lumi sombusel päeval.

Mees võttis teda diivanil. Ta seisis, püksid pahkluudel, diivani seljatoeta poolel, ning naine lebas heledatel tikanditel, mis kujutasid euroopalikult süütult ja idealiseeritult metsa. Mees oli kõhn. Nägin, kuidas ta lihased roiete vahel liikusid. Kannikad tõmbusid pingule ja lõtvusid nagu pump. Ta värises ja vappus justkui vihast, et ei suuda teha ... enamat. Naine lebas, jalad harkis, tuimalt nagu surnu. Ma tahtsin pea ära pöörata, aga ei suutnud. Nende kahe nägemine meenutas mulle midagi. Aga ma ei suutnud meenutada, mida.

Võib-olla meenus mulle kõik tol ööl pärast seda, kui vaikus oli maad võtnud. Ma nägin igatahes unes pilti raamatust, mida olin lapsena lugenud. „Loomariik 1: Imetajad” Deichmanni raamatukogus. Pilt oli tehtud Serengeti savannis Tansaanias või kuskil sealkandis. Kolm maruvihast kõhna ja ärritatud hüääni, kes olid kas ise saagi maha murdnud või lõvid eemale peletanud. Kahe hüääni koon oli sebra kõhukoopas ja neist paistsid vaid pingul tagumikulihased. Kolmas oli keeranud pea fotoaparaadi poole. Tema pea oli verest ligane ja sakiline hambakaar paljastatud. Kõige eredamalt on mul meeles tema pilk. Pilk, mille kollased silmad saatsid fotoaparaati ja raamatuleheküljele. See oli hoiatus. See ei kuulu sulle, see kuulub meile. Käi minema! Muidu tapame ka sinu.