Читать книгу Veri lumel. Veel verd - Jo Nesbo - Страница 6

„Ma tahan, et jääks mulje, nagu oleks tema juurde sisse murtnud, Olav.”

„Miks?” küsisin ma.

„Sest see peab paistma millegi muuna, kui see on, Olav. Politsei läheb eraisiku surmast alati leili. Nad tormavad seda uurima nagu hagijad. Ja kui armukest pidav naine leitakse tapetult, osutab kõik abikaasa poole. Üheksakümnel protsendil juhtudest loomulikult täie õigusega.”

„Seitsmekümnel, sir.”

„Kuidas, palun?”

„Ma kuskilt lugesin, sir.”

Tavaliselt me Norras muidugi ei sir-ita, olgu tegemist nii kõrge ametiisikuga kui tahes. Välja arvatud kuningapere liikmed loomulikult, keda kutsutakse Teie Kuninglikuks Kõrguseks. Ilmselt oleks ka Daniel Hoffmann seda eelistanud. Tiitli „sir” oli ta importinud Inglismaalt koos nahkmööbli, punasest mahagonist raamaturiiulite ja nahkköites raamatutega, kus olid vanad koltunud lehed, mida ükski hing polnud lugenud. Kindlasti inglise klassikud, aga no ma ei tea, sest tundsin ära vaid tavalised: Dickens, Brontë ja Austen. Kuidas ka ei olnud, muutsid need surnud kirjanikud tema kontori õhu nii kuivaks, et ma köhisin pärast tema juures käimist veel tükk aega tselluloositolmu. Ma ei tea, mis Hoffmanni Inglismaa juures nii vaimustas, aga teadsin, et ta oli seal põgusalt õppinud ja tulnud koju kohvritäie tviidülikondade, ambitsioonide ja kunstlike Oxfordi fraasidega, mida ta norrapäraselt hääldas. Kuid ilma lõputunnistuseta ja kindla veendumusega, et raha paneb kõik paika. Ja kes tahab äris edukas olla, peab äri ajama seal, kus konkurents on kõige väiksem. Oslos oli see tol hetkel prostitutsioon. Ma usun, et ta analüüs oligi olnud nii lihtne. Daniel Hoffmann oli ära jaganud, et äris, mida juhtisid šarlatanid, lollpead ja amatöörid, võib isegi keskpäraste võimetega mees kuningliku staatuse omandada. Küsimus oli ainult selles, kas ta on moraalselt piisavalt paindlik, et noori naisi päevast päeva prostituudiks värvata. Ja kui ta oli seda pisut kaalunud, jõudis Daniel Hoffmann järeldusele, et on küll. Kui ta äri paar aastat hiljem heroiiniturule laiendas, pidas ta end juba edukaks. Ja kuna Oslo heroiiniturgu olid seni juhtinud mitte ainult šarlatanid, lollpead ja amatöörid, vaid ka narkomaanid ja kuna Hoffmann leidis endas piisavalt paindlikkust, et noori inimesi narkopõrgusse saata, siis lõi tal seegi äri õitsema. Hoffmanni ainsaks probleemiks oli nüüd Kalur. Kalur oli heroiiniturul üsna värske tegija ja ilmselgelt mitte lollpea. Oli siililegi selge, et Oslo narkoturust piisab mõlemale, aga sellegipoolest püüdsid mõlemad teineteist hävitada. Miks? Mnjaa. Arvan, et kummalgi neist polnud minu allaheitlikku loomust. Ja siis läheb asi täbaraks, kui inimesed, kes peavad valitsema, peavad istuma troonil, avastavad, et naine murrab neile truudust. Minu meelest oleks Daniel Hoffmanni suguste elu olnud palju lihtsam, kui nad oleksid suutnud oma naise kõrvalehüpetele läbi sõrmede vaadata või talle vähemalt andestada.

„Ma mõtlesin jõulupühadeks puhkama minna,” ütlesin ma. „Kutsuda keegi kaasa ja sõita kuhugi.”

„Keegi kaasa? Ma ei teadnudki, et sul on suhe, Olav. See mulle sinu juures meeldibki. Et sul pole, kellele oma saladusi usaldada.” Ta naeris ja sipsis sigarilt tuhka. Ma ei solvunud, ta ei mõelnud seda halvasti. Sigarile oli kirjutatud Cohiba. Ma lugesin kuskilt, et sajandivahetusel oli sigar läänemaailmas kõige levinum jõulukingitus. Kas see oleks veider? Mul polnud ju aimugi, kas tüdruk üldse suitsetab. Tööl ei olnud ma teda igatahes suitsetamas näinud.

„Ma ei jõudnudki veel küsida,” alustasin ma. „Aga ...”

„Ma maksan sulle viis korda rohkem kui tavaliselt,” ütles Hoffmann. „Seejärel võid sa oma südamedaami igavesele puhkusele viia, kui tahad.”

Ma püüdsin arvutada. Aga nagu öeldud, ei ole see mu tugevam külg.

„Siin on aadress,” ütles Hoffmann.

Ma olin töötanud tema heaks neli aastat, kuid ei teadnud, kus ta elab. Miks ma pidingi? Tema ka ei teadnud, kus ma elan. Ma polnud tema uut naist ka näinud, olin kuulnud vaid Pine tiraade, kui kuum tükk too on ja kuidas Pine supleks rahas, kui tal oleks tänaval säherdune tots.

„Päeval on ta enamasti üksi kodus,” ütles Hoffmann. „Vähemalt mulle ütleb ta nii. Tee oma töö ära nii, nagu sa ise paremaks pead, Olav. Ma usaldan sind. Mida vähem ma tean, seda parem. Said aru?”

Ma noogutasin. Mida vähem, mõtlesin ma. Seda parem.

„Olav?”

„Jah, sir, sain aru.”

„Hästi,” vastas ta.

„Las ma mõtlen selle üle homseni, sir.”

Hoffmann kergitas üht oma hoolikalt kujundatud kulmu. Ma ei tea suurt midagi evolutsioonist ja muust säärasest, aga kas Darwin mitte ei leidnud, et inimtunnete väljendamiseks on olemas vaid kuus universaalset näoilmet? Ma ei tea, kas Hoffmann valdab kuut inimtunnet, aga arvan, et see kergitatud kulm – vastupidiselt sellele, mida ta oleks saavutanud ammulisui vahtides – pidi tähendama kerget imestust, mis oli tembitud mõttetegevuse ja vaimuteravusega.

„Ma andisn sulle hetk tagasi detailse info, Olav. Ja nüüd – hetk hiljem – mõtled sa loobuda?”

Ähvardus oli vaevukuuldav. Või ei, kui see oleks olnud vaevukuuldav, ei oleks ma seda tajunud, sest olen tavaliselt häälevarjundite suhtes lootusetult töntsi kõrvaga. Niisiis võib öelda, et ähvardus oli varjamatu. Daniel Hoffmanni silmad olid selged ja sinised, neid ääristasid mustad ripsmed. Kui ta oleks olnud tüdruk, oleksin pidanud seda ripsmetušiks. Ma ei tea, miks ma seda mainin, sel pole asjaga mingit pistmist.

„Ma ei jõudnud vastata, enne kui te mulle üksikasjad avaldasite, sir,” ütlesin ma. „Kas sobib, et ma annan vastuse täna õhtul, sir?”

Ta vaatas mulle otsa. Puhus minu poole sigarisuitsu. Ma istusin, käed süles. Silitasin olematu soni äärt.

„Enne kuut,” ütles ta. „Siis lähen ma töölt ära.”

Ma noogutasin.

*

Kui ma lumetuisuga läbi linna kodu poole kõmpisin, oli kell neli ja pimedus oli linna pärast mõnetunnist hämarust taas alla neelanud. Tuul lõõtsus ikka veel, vilistades kummituslikult mustendavates kangialustes. Aga nagu öeldud, ei usu ma kummitusi. Lumi pragises mu saapataldade all nagu kuivanud raamatulehed, mina aga mõtlesin. Tavaliselt ma väldin seda, ma ei näe, et see mind kuhugi edasi viiks ja kogemused on näidanud, et midagi head toob see endaga harva kaasa. Aga olin jälle esimese aritmeetikatehte juures tagasi. Ärakoristamine peaks lihtne töö olema. Ilmselt palju lihtsam kui mu varasemad tööotsad. Ja naise surma vastu ei olnud mul ka midagi: minu meelest peavad nii mehed kui ka naised oma vigade eest maksma. Mulle tekitas rohkem muret see, mis paratamatult järgnes. Siis olen ma too mees, kes Daniel Hoffmanni naise ära koristas. Mees, kes kõike teab ja kelle kätes on Daniel Hoffmanni saatus, kui politsei asja uurima hakkab. Siis on minu kätes mehe saatus, kelles pole põrmugi allaheitlikkust. Ja kellele Hoffmann võlgneb tavalisest honorarist viis korda suurema summa. Miks pakkus ta mulle nii suurt summat töö eest, mille keerukus oli alla keskmise?

Mul oli selline tunne, nagu istuksin ma pokkerilauas koos nelja hambuni relvastatud ja viletsa kaotajaga, kel on kahtlustav iseloom. Ja mul on käes neli ässa. Vahel on head uudised nii uskumatult head, et on pigem halvad.

Olgu, nutikas pokkerimängija paneks sellisel juhul kaardid lauale, möönaks kaotust ja loodaks järgmisel korral parema – ja paslikuma – õnne peale. Minul oli see probleem, et taganeda oli juba hilja. Ma teadsin, et Hoffmann korraldab oma naise mõrva, ükskõik kas minu või kellegi teise abiga.

Ma avastasin, kuhu jalad mu toonud olid. Põrnitsesin valgustatud aknast sisse.

Tema juuksed olid krunni keeratud täpselt nagu mu emal. Ta noogutas ja naeratas ostjatele, kes temaga rääkisid. Küllap neist enamik teadis, et ta on kurttumm. Nad ütlesid „häid jõule”, „head aega”. Viisakusi, mida tavalised inimesed üksteisele ütlevad.

Viiekordne honorar. Igavesed jõulupühad.