Читать книгу Veri lumel. Veel verd - Jo Nesbo - Страница 5

Lumehelbed tantsisid laterna paistel kui valged vatitupsud. Sihitult ja teadmata, kas lennata üles või alla ning lastes end juhtida vaid põrgulikult jäisel tuulel, mis saabus Oslofjordi kohal lasuvast pimedusest. Nii need tuul ja lumi seal üheskoos keerlesid, tiirutades kail ööseks suletud laohoonete vahel pimeduses ringiratast. Kuni tuul tantsust tüdines ja partneri seina äärde maha pani. Seesama tuule vintsutatud tuhklumi oli nüüd tuisanud mehe kingade alla, keda olin just rinda ja kõrri tulistanud.

Mehe särgikraelt tilkus lumme verd. Ega ma lumest suurt midagi ei tea – nagu ka muudest asjadest –, aga olen lugenud, et pakasega tekkivad lumekristallid on hoopis isesugused kui sula-, tera- või paaklume kristallid. Et tänu kristallide erilisele kujule ja tuhklume kuivusele säilib veres hemoglobiini sügavpunane värv. Igatahes meenutas lumi mehe all mulle kuninglikku hermeliiniga ääristatud purpurkeepi nagu Norra rahvajuttudes, mida ema mulle lapsena ette luges. Emale meeldisid muinasjutud ja kuningad. Ju ta sellepärast mulle kuninga nime panigi.

Lehes kirjutati, et kui pakane peaks püsima uue aastani, tuleb 1975 kõige külmem sõjajärgne aasta ja jääb meile meelde kui uue jääaja algus, mida teadlased juba mõnda aega olid ennustanud. Aga no ma ei tea. Mina tean vaid seda, et mees, kes mu ees seisis, on õige pea surnud, sellest andis tunnistust tema värisev keha. Ta oli üks Kaluri meestest. See polnud isiklik asi. Seda ma talle ka ütlesin, enne kui ta kokku vajus ja müürile verise triibu jättis. Mitte et ma arvaksin, et tal sellest kergem hakkas, et asi polnud isiklik. Kui mind maha lastakse, siis eelistan, et asi oleks isiklik. Ja ma ei öelnud seda selleks, et ta mind kummitama ei tuleks, sest kummitusi ma ei usu. Mul ei tulnud lihtsalt midagi muud pähe. Oleksin muidugi võinud nagu tavaliselt suu pidada. Aga miski tegi mu järsku jutukaks. Vahest see, et paari päeva pärast on jõulud. Olen kuulnud, et enne jõulu otsivad inimesed rohkem üksteise seltsi. Aga no ma ei tea.

Ma arvasin, et veri jäätub lumele koorikuks. Aga lumi imas selle endasse, tõmbas sisse, peitis ära, nagu läheks tal seda endal vaja. Koju kõndides kujutasin ma ette, kuidas hangest tõuseb lumememm, mille surmkahvatu jääst naha all kumavad õrnalt veresooned. Ma helistasin telefoniputkast Daniel Hoffmannile ja ütlesin, et töö on tehtud.

Hoffmann oli rahul. Nagu tavaliselt, ei esitanud ta ühtegi küsimust. Ta oli kas õppinud mind usaldama nende nelja aasta jooksul, mil ma tema heaks märgi tööotsi olin teinud, või siis ei tahtnud ta midagi kuulda. Töö oli tehtud, miks peaks temasugune mees end selliste asjadega vaevama, kui ta maksis just selle eest, et tal oleks vähem vaeva? Ta palus mul järgmisel päeval kontorisse tulla, tal olevat mulle uus töö.

„Uus töö?” küsisin ma ja tundsin, kuidas süda rinnus võpatas.

„Jah,” vastas Hoffmann. „Uus ots.”

„Ahaa, või nii.”

Panin toru kergendatult hargile. Sest suurt muuks kui see, mida ma juba teen, ma ei kõlba.

Siin on neli ametit, milleks ma ei kõlba. Põgenemisauto juhiks. Kiiresti sõita ma suudan, see on hea. Aga ma ei suuda jääda anonüümseks, ja põgenemisauto juht peab suutma mõlemat. Tuleb osata jääda liikluses teiste autode hulgas märkamatuks. Kuna ma ei sõida piisavalt anonüümselt, kukkusin koos kahe tüübiga kinni. Olin kihutanud nagu pöörane kord metsateel, kord maanteel, ja jälitajad ammu maha raputanud, kui Rootsi piirini jäi vaid paar kilomeetrit. Võtsin hoo maha ja sõitsin edasi aeglaselt ja seaduskuulekalt nagu mõni vanapapi pühapäevasel väljasõidul. Sellegipoolest pidas politsei meid kinni. Hiljem ütlesid nad, et tol hetkel polnud neil aimugi, et tegu võiks olla röövis osalenud autoga, et ma polnud ületanud kiirust ega rikkunud ühtegi liiklusreeglit. Nende jutu järgi oli asi minu sõidustiilis. Ma ei tea, mismoodi, aga nad väitsid, et ma sõitsin kahtlaselt.

Röövima ma ka ei kõlba. Lugesin kuskilt, et üle pooltel pangatöötajatel, kes on pidanud kogema pangaröövi, tekivad hiljem psüühikahäired, mis kestavad mõnel terve elu. Aga no ma ei tea, igatahes hakkas tol papil, kes postkontoris luugi taga istus, psüühikahäirete saamisega tuline kiire. Matsatas silmapilk maoli maha ainult sellepärast, et mu püssitoru enam-vähem tema suunas oli. Järgmisel päeval kirjutati lehes, et papi psüühika sai kõva matsu. Välkkiire diagnoos, aga siiski – psüühikahäireid küll mingil juhul ei tahaks. Niisiis läksin teda haiglasse vaatama. Tema mind muidugi ära ei tundnud, postkontoris olin kandnud jõuluvanamaski. (See oli olnud täiuslik maskeering, sest keegi ei teinud tänaval teist nägu, kui kolm jõuluvanakostüümi ja kotiga meest keset kõige kibedamat jõulusaginat postkontorist täie kapakuga välja jooksid.) Seisatasin palatiuksel ja silmitsesin papit, kes lebas keskmises voodis ja luges Klassekampenit, kommunistide häälekandjat. Mitte et mul kommunistide kui inimeste vastu midagi oleks. Või siiski, on küll. Aga ma ei taha, et mul nende kui inimeste vastu midagi oleks, sest minu meelest on nad langenud eksituse ohvriks. Seepärast tundsin ma väikest süümepiina, kui täheldasin, et mu enesetunne läks sellest palju paremaks, et papi luges Klassekampenit. Aga selge see, et seal on vaks vahet, kas tunda väikest või suurt süümepiina. Ja nagu öeldud, läks mu enesetunne kohe palju paremaks. Aga röövidega tegin ma lõpu. Mis siis, kui järgmine papi ei ole kommunist.

Kolmas asi on see, et narkotsiga ma ka ei suuda töötada. Mul ei kuku see välja. Mitte et ma ei suudaks pigistada raha välja tüüpidelt, kes mu bossidele võlgu on. Narkar on oma hädades ise süüdi ja minu arvates peab igaüks oma vigade eest maksma – see on selge kui seebivesi. Asi on pigem selles, et ma olen nõrga ja tundliku iseloomuga, nagu mu ema ütles. Ju ta nägi minus iseennast. Igatahes pean ma end narkotsist kaugele hoidma. Ema sõnul olen ma seda tüüpi inimene, kes aina otsib, mille rüppe end heita. Näiteks religiooni, vanemat venda, bossi. Või viina ja uimasteid. Pealegi ei oska ma arvutada, suudan läbi häda kümneni lugeda, kui kõvasti keskendun. Selge see, et see on väheke nõme, kui ma tahan hakata narkohaiks või võlgade sissenõudjaks.

Olgu. Viimane. Prostitutsioon. Enam-vähem sama lugu: mul pole midagi selle vastu, et naised raha teenivad, kuidas aga tahavad, ja et mõni mees – näiteks mina – saaks kolmandiku sissetulekutest endale, selleks et kõik kenasti jutti ajada, et naised saaksid oma käsitööle keskenduda. Korralik sutenöör väärib iga talle makstud krooni, ma olen alati nii arvanud. Häda on selles, et ma armun liiga kergesti ega suuda siis ärile keskenduda. Ja veel vähem suudan ma naisi raputada, lüüa või ähvardada, olgu ma armunud või mitte. Ilmselt on asi mu emas, aga no ma ei tea. Ilmselt ei talu ma samal põhjusel ka seda, kui teised naisi peksavad. Mul lendab katus pealt. Kasvõi näiteks Maria. Lombakas ja kurttumm. Ma ei tea, mida neil kahel asjal on teineteisega tegemist, ilmselt ei olegi, aga näib, et kui sul juba hakkavad viletsad kaardid tulema, siis pole neil enam lõppu. Seepärast oligi Maria poiss-sõber narkarist tõbras. Peene prantsuse nimega tüüp, kes võlgnes Hoffmannile kolmteist tuhat narkokrooni. Ma nägin Mariat esimest korda siis, kui Pine, Hoffmanni ülemsutenöör, osutas tüdrukule, kes nägi omaõmmeldud mantli ja krunnikeeratud juustega välja nii, nagu läheks ta kirikust koju. Tüdruk istus nuttes Ridderhalleni ees trepil ja Pine selgitas mulle, et tüdruk peab mehe narkovõla tasa teenima. Mõtlesin, et parem oleks lasta tal alustada tasa ja targu, ainult käsitööga. Aga ta hüppas esimesest autost juba enne kümmet sekundit välja. Seisis ja töinas valju häälega, kui Pine tema peale röökis, arvates vist, et tüdruk teda kuuleb, kui ta piisavalt kõvasti karjub. Võib-olla selles asi oligi. Röökimises. Ja minu emas. Igatahes sõitis mul katus pealt, ja kuigi ma sain mõnes mõttes aru Pine argumentidest, mida ta püüdis helilainetega tüdruku ajju saata, lõppes asi sellega, et ma peksin oma bossi vaeseomaks. Seejärel viisin Maria ühte korterisse – teadsin juhtumisi, et see on üürile anda –, läksin Hoffmanni juurde ja ütlesin, et sutenööriks ma ka ei kõlba.

Aga Hoffmann ütles – ja pidin temaga nõustuma –, et ta ei saa kellegi võlga niisama kustutada, see mõjuks teistele ja tähtsamatele klientidele demoraliseerivalt. Nii et kuna ma teadsin, et Pine ja Hoffmann tahavad ära kasutada tüdrukut, kes oli oma kallima võla lollist peast enda kaela võtnud, tuhnisin kõik kohad läbi, kuni leidsin prantslase ühest Fagerborgi kommuunist. Ta oli niisama pilves nagu ka puupaljas, nii et sain aru, et võin teda kuitahes kõvasti raputada, aga selle mehe taskust ühtegi krooni välja ei veere. Ma ütlesin, et kui ta kasvõi üritab Mariale läheneda, löön ma ta ninaluu ajju kinni. Ausalt öeldes kahtlen, kas tal kummastki suurt järel oli. Seejärel läksin Hoffmanni juurde, ütlesin, et tüüp oli lõpuks raha hankinud, andsin talle kolmteist tuhat ja ütlesin, et loodetavasti tüdruku peale enam jahti ei peeta.

Ma ei tea, kas Maria midagi tarvitas, kui ta tolle tüübiga koos elas, aga nüüd tundus ta igatahes puhas. Ta töötas toidupoes, käisin sealt aeg-ajalt läbi ja kontrollisin, et kõik oleks kombes, ega narkar pole välja ilmunud, et tüdrukut endaga põhja tirida. Loomulikult jälgisin, et tüdruk mind ei näeks, seisin õuepimeduses ja vaatasin poe valgustatud aknast sisse. Ma nägin, kuidas ta kassas istus, kaupu sisse lõi ja kolleegi poole osutas, kui keegi talle midagi öelda püüdis. Küllap tahame kõik vahetevahel tunda, et elame oma vanemate vääriliselt. Ma ei tea, mille vääriliselt ma isa puhul oleksin pidanud elama, see käis vist rohkem ema kohta. Ta oskas teiste eest paremini hoolt kanda kui enda eest ja ilmselt sai sellest minu jaoks omamoodi ideaal. Jumal teab. Mul polnud nagunii Hoffmanni juures teenitud raha millegi peale kulutada. Nii et mis siis sellest on, kui ma jagasin ühe normaalse kaardi tüdrukule, kellele õnn muidu ei naeratunud.

Ühesõnaga. Kokkuvõttes võib nii öelda: ma ei oska aeglaselt sõita, ma olen pehme nagu sulavõi, ma armun liiga kergesti, mul lendab katus pealt, kui ma vihastan, ja ma olen matemaatikas nõrk. Olen üht-teist lugenud, aga teadmisi on mul vähe ja kindlasti mitte selliseid, mida kasutada annaks. Ja mul läheb kirjutamine aeglasemalt kui stalaktiidil kasvamine.

Nii et mida paganat on Daniel Hoffmanni sugusel mehel minuga peale hakata?

Vastus on – nagu sa ilmselt juba taibanud oled – kasutada mind koristustöödeks.

Ma ei pea autoga sõitma ja tapan enamasti tüüpe, kes on selle ära teeninud, nii et mingit keerulist aritmeetikat siin ei ole. Vähemalt seni mitte.

Kaks aritmeetikatehet siiski oli.

Esiteks see, mis kogu aeg aina tiksub: millal täpselt on sul bossi vastu nii palju komprat, et ta muutub murelikuks ja hakkab kaaluma, kas poleks aeg palgamõrvar ära koristada? Täpipealt nagu must lesk. Mitte et ma arahnoloogiast – või kuidas tont seda nimetatakse – kuigi palju teaksin, aga kas pole nii, et lesk laseb end keppida isasel, kes on temast palju väiksem? Ja kui too saab valmis ja emane teda enam ei vaja, siis pistab ta isase kinni? Deichmanni raamatukogus on raamat „Loomariik 4: Putukad ja ämblikud”, kus on pilt mustast lesest, kellel ripuvad isase otsasthammustatud lõugkobijad nagu ämbliku suguelund suguavast välja. Pildil on näha ka veripunane liivakellakujuline märk emase kõhul. Sest liivakell niriseb, sa hale väike kiimas ämblikuniru, ja sa pead kiiresti juhust kasutama. Õigemini taipama, millal külastusaeg läbi on. Siis pead sa jalad selga võtma ja põgenema, sadagu vihma või lund, olgu sul kaks kuuli keres või mitte, ja jõudma selle ainsa juurde, kes sind veel päästa suudab.

Nii nägin seda mina. Tee, mida sa tegema pead, aga ära kipu liiga lähedale.

Ja sellepärast ei meeldinud mulle Hoffmanni uus ülesanne karvavõrdki.

Ta tahtis, et ma koristaksin ära tema naise.