Читать книгу See olid sina - Jo Platt - Страница 11

„Jah, ma tean, et me jääme igavesti sõpradeks,” ütles Miriam ohates, „aga kõik muutub ja ma lihtsalt ei taha kõiki õhtuid kodus Craigi ja kahe niriseva rinna seltsis veeta.”

„Liiga palju üksikasju,” ütlesin õlgu võbistades, „liiga detailne kirjeldus minu jaoks.”

„Mul on tõsi taga, Alice,” kinnitas Miriam oma vaevu nähtavat kõhukumerust patsutades. „Kui laps on sündinud, ei saa ma ju enam veinibaari minna, kui selleks tuju tuleb. Seetõttu jälgingi kalendrist konkreetseid sündmusi, mida oodata. Ma ei ole veel kolmekümnenegi,” ohkas ta. „Ma ei ole veel valmis ajukääbikuks muutuma.”

„Minu arust on raamatuklubi idee hea,” lausus Lydia, kes tuli köögilaua juurde ja hakkas meile piparmünditeed valama. Miriamit olid just hommikused iiveldushood vaevama hakanud ja ta ütles, et kohvi ja musta tee lõhn olid ta eelmisel päeval Costa kohvipoes pooleks tunniks tualetti ajanud. „Ma peaaegu ei loegi enam raamatuid.”

„Mina küll ühinen,” ütlesin ma, „kui sa sellist klubi soovid. Aga kas see peab kindlasti olema raamatuklubi? Kirjanduse üle arutlemine meenutab mulle ülikooli närvesöövaid seminare.”

„Noh, kui teie Craigiga oleksite lugenud rohkem kohustuslikke tekste, siis poleks teil ka seminaridest nii halbu mälestusi,” salvas Miriam.

„Ehk võiks see olla midagi ligilähedast, ent ikkagi pisut teistsugust,” pakkusin mina torget eirates. „Näiteks magustoiduklubi. See oleks samasugune vanurite lohutus nagu raamatuklubi, ainult et koos koogiga.”

Miriam jäi mind põrnitsema. „Esiteks ei oska sa küpsetada, teiseks tead sa väga hästi, et ma ei pea silmas vanureid.”

„Mälumänguklubi siis ehk?” pakkusin mina. „Mu isal on suurepärane Flying Scotsmani mosaiikmõistatuste kogumik^[1.].”

„Kui sa seda tõsiselt ei võta ...” alustas Miriam, aga Lydia tõstis lepitavalt käe.

„Aga kuidas oleks, kui loeksime üksnes lühijutte?” tegi Lydia ettepaneku.

„Või vähemalt alustaks nendest.” Ta kiikas Miriami poole. „Sul on nii palju tegemist, et sa jooksed jalad rakku ja,” ta pöördus minu poole, „sulle ei teeks paha ka paar novella’t läbi lugeda, eks. Kakssada lehekülge umbes?”

Ma vaatasin Lydiale otsa ja naeratasin. „See on suurepärane mõte.”

„Imetore!” säras Miriam teetassi käest pannes. „Teate,” niheles ta erutunult, „ma mõtlesin, et alustuseks võiksime igaüks endaga veel ühe inimese kaasa kutsuda. See ei pea olema keegi, keda me kõik tunneme.”

Lydia noogutas. „Oleks vahva tutvustada üksteisele uusi inimesi.”

„Ma mõtlesin kutsuda ühe Romy sõbra, kes just äsja Bristolisse kolis. Ma olen üpris kindel, et ta on huvitatud,” ütles Miriam.

Lydia paistis mõttesse jäävat. „Ma võin ka kellegi töö juurest kaasa tuua,” ütles ta. „Kuigi mul on üks armas ameeriklannast naabrinaine, kes peaks sünnitama umbes samal ajal kui sina, Miriam.”

Miriami nägu lõi särama. „See oleks suurepärane. Oh, aga,” ta pani oma käe Lydia käsivarrele, „see peab ju olema sinu, mitte minu valik.” Miriam vaatas minu poole. „Aga kuidas on sinuga? On ka sul mõni idee?” Kehitasin õlgu. „Praegu ei karga küll midagi pähe. Aga küllap ma selle välja mõtlen.”

„Tee seda,” ütles Miriam ikka veel laialt naeratades. „Aga vahepeal,” ta võttis piparmünditeega tassi kätte, „lühijutuklubi terviseks!”

1 See on reisirongiühendus Edinburghi ja Londoni vahel aastast 1862, mille kohta on tehtud ka palju piltmõistatusi. [ ↵ ]