Читать книгу See olid sina - Jo Platt - Страница 12

„Tere, kullake! Tule sisse! Vaata, mida ma sulle täna lõunasöögiks valmistasin.” Isa seisis ukseavas, puulusikas ühes ja leeklamp teises käes, nägu higist leemendamas. Tema endiselt paksud hallid juuksed olid niisked ja mu ema lilleline põlleke, mida ta alati söögitegemise ajal kandis, plekiline.

Isa elas turulinnas Chippenhamis, vähem kui viiekümne kilomeetri kaugusel Bristolist, ning me püüdsime vähemalt korra, aga sageli ka kaks korda kuus pühapäeviti koos lõunat süüa, teineteist kordamööda kostitada. Mina tegin lõunasöögiks tavaliselt mingi kerge prae koos tavaliste köögiviljadega. Isa katsetas viimasel ajal eksootiliste roogadega, mis ei olnud küll eriti isuäratavad.

„Jään rõõmuga ootama,” ütlesin ma, „kui sinu tänane pakkumine sarnaneb brokolisufleega.”

Isa muheles. „Sa oled mu kõige karmim kriitik, kas tead? Kõigile teistele see meeldis.” Ta heitis mulle kõõrdpilgu ja pilgutas silma.

„Palun ütle, et sa ei ole seda teistele pakkunud.”

Isa võttis mul ümbert kinni ja viis koridori. „Tunnistan, et ei ole. See ei ole minu lemmikroog. Las ma võtan su mantli,” ütles ta mul seda seljast aidates. Isa riputas mantli riidenagisse, ise samal ajal mind üle prillide piieldes. „Las ma nüüd vaatan sind.”

Ma ohkasin.

„Ära ohka,” ütles ta. „Isana on minu kohustuseks teada, kas sa enda eest ka hoolitsed,” ta lükkas prillid otsaette ja püüdis näole manada karmimat ilmet, „sa paistad kõhnavõitu, kullake. Vaata ette,” naeratas ta, „sinu kokkamise puhul ei ole see ka üllatav.”

Ma suudlesin teda põsele. „Kuidas sa julged?”

„Julgen küll, sest mina pean seda sööma.” Ta pilgutas uuesti silma.

„Tule nüüd kööki ja ma näitan sulle, mis mul teoksil. Sa võiksid õppida.” Me läksime läbi mälestustega täidetud koridori köögi poole. Veel enne kööki jõudmist jäi isa seisma ja osutas ühele ema noorpõlvefotole seinal. Ema istus laua taga, pea kätele toetumas, ja naeratas kelmikalt fotograafile – mu isale.

„Ma mõtlesin,” ütles isa, „et sa peaksid selle foto endale võtma. Sa sarnaned praegu emaga nii väga.” Ta vaatas raamitud mustvalget fotot ja seejärel mind. „Sama naeratus, sama nöpsnina. Jah,” ohkas ta, „väga tema moodi, välja arvatud juuksed. Emal olid lokkis juuksed, muidugi … Aga seesama kastanpruun toon ja õlgadeni nagu sinul. Ja samasugused tumepruunid silmad.” Ta pöördus jälle ema pilti vaatama. „Just selle pildi ...,” pomises ta.

„Ma võiksin sellest koopia teha,” ütlesin ma isa käsivart puudutades, „ja siis annan ma selle sulle tagasi. Oleks kahju seda väljapanekut lõhkuda.” Seinal olid pildid emast looduses ja koos ülikoolikaaslastega. Ema oli mulle rääkinud, et kõik need fotod olid tehtud 1963. aasta suvel.

Isa rebis silmad pildilt lahti ja naeratas mulle. „Jah, sul on õigus. Laseme koopia teha.” Ta lõi käega vastu otsaesist. „Miks see küll mulle endale pähe ei tulnud? See on vanadusest, eks?”

Ma naersin ja vaatasin jälle fotot. Minu ema oli surnud üheksa aasta eest, tema kaotus oli olnud ränk nii isale kui ka minule. Aga me leidsime teineteisest lohutust ning sõbrad ja sugulased toetasid meid. Mind iseäranis Miriam ja Lydia, kellega ma sel ajal elukohta jagasin. Mis isasse puutub, siis ta mitte üksnes ei võtnud vastu oma kolleegide ja sõprade õhtusöögikutseid, vaid oli minu arvates vapralt otsustanud sõlmida ka uusi sõprussidemeid ja alustada uute hobidega. See meeldis mulle, aga tol ajal ka üllatas, sest ema oli kahtlemata olnud neist kahest seltskondlikum ja seltsivam. Alles hiljem sain teada, et isa taasleitud suhtlemisind oli isikliku toimetulemise vahend, nagu ma olingi oletanud. Vähemalt alguses tegi ta seda täielikult minu pärast. Alles mitu aastat pärast ema surma kuulsin, et ta polnud tahtnud mulle muretsemiseks põhjust anda – ta polnud tahtnud näidata, et on üksildane ja stressis. Ja ainult sel põhjusel liitus ta vaid mõni kuu pärast matuseid kohaliku laulukoori ja leskede klubiga, mille liige oli ka tema naaber Trevor. Nagu ilmnes, oli tema otsus meile mõlemale kasulik. Nagu ta oli lootnudki, andis see mulle hingerahu. Ma ei pidanud muretsema, et isa konutab igal õhtul üksinda kodus, sest kõiksugused leskede tegemised, arutelud, õhtusöögid ja mälumänguõhtud viivad isa mõtted eemale karmist tõest, et ema on igaveseks läinud.

Üheksa aasta jooksul veetis isa harva kogu õhtu kodus. Laulukoori proov toimus küll nädalas vaid ühel õhtul, aga klubi, mis käis ametlikult koos vaid korra kuus, pakkus hulgaliselt igasuguseid üritusi. Ja isa oli eriti nõutud, sest nemad Trevoriga olid kaks neljast leskmehest kümnekonna lesknaise hulgas, ning oli harukordne, kui ta ei käinud kellegi saatjana vähemalt ühes pulmas, sünnipäevapeol või õhtusöögil nädalas.

Isa mainis mulle üht oma klubisõpra, kui ta mind kättpidi aurusesse kööki juhatas. „Täna valmistan ma roa Hilary lemmikretsepti järgi,” ütles ta. „Seda toitu tuleb aurutada.”

„Ära sa märgi,” võtsin kampsuni seljast ja lehvitasin käega näo ees tuult.

„Siin on nagu saunas. Higi lausa voolab. Ja milleks,” osutasin käega leeklambile, mida ta endiselt käes hoidis, „see asjandus veel on?”

„Ah see,” vastas isa leeklampi köögisaarele asetades, „see on brüleekreemi jaoks. Ma käisingi just kuurist leeklampi toomas, kui sa saabusid. Seda kasutas paar päeva tagasi üks MasterChefi^[1.] kokk. Kõik paistis väga lihtne olevat, seega mõtlesin, et proovin kah järele.”

„Ah nii,” ütlesin ma üht alumist kapisahtlit avades, et kontrollida, kas väike tulekustuti, mille olin talle mõned kuud tagasi toonud, on veel alles, „räägi mulle siis oma lõunasöögist.”

„Noh,” alustas isa vaimustunud pilgul, „ma aurutan ahjus kala ja pliidil köögivilju.”

Ta rääkis veel hea mitu minutit sellest, kust leida parimat meriahvenat ja mis juhtub, kui liiga palju ingverit lisada, kusjuures mina toonitasin, et meriahvenast võib ka salmonelloosi saada, kui kala korralikult läbi ei küpsetata. Et isa oli endiselt kulinaarsetele üksikasjadele keskendunud ega pannud muud tähelegi, leidsin ma võimaluse tema füüsilist seisundit hinnata. Mulle oli eelmisel korral koos lõunatades muret teinud, et ta nägi kõhn ja räsitud välja. Tundsin kergendust, nähes, et nüüd paistis ta täielikult taastunud olevat, oli ka kaalus kaotatu tasa teinud ning pakatas jälle energiast.

„Sa ütlesid, et see on ühe sõbra retsept?”

Isa kastis teelusika rohekasse kastmesse ja valmistus maitsma. „Noh, ma tegelikult lisasin Hilary retseptile paar koostisainet,” vastas ta pannilt kaant tõstes ja veel auru juba niigi aurusesse kööki lastes, nii et mu juuksed hakkasid peadligi tõmbuma ja krussi minema.