Читать книгу See olid sina - Jo Platt - Страница 8

„Ja see,” tutvustas Lydia, „on Jon.” Ta vaatas armastava pilguga pikka tumedapäist meest enda kõrval. Mees naeratas talle sama armastavalt, enne kui oma naisel õlgade ümbert kinni võttis ja teda pealaele suudles.

„Nii armas sinuga lõpuks kohtuda, Jon!” ütles Miriam ettepoole astudes ning tõusis kikivarvule, et nii meest põsele suudelda ja temal sama teha lasta.

„Tere, Miriam,” ütles Jon, „ja Alice,” lisas ta minu poole pöördudes. Mina kallistasin ja suudlesin teda omakorda. „Tere,” ütlesin ma. „Miriamil on õigus. Väga tore on sinuga lõpuks kohtuda. Olen viimase kuue kuu jooksul Lydialt sinu kohta nii palju kuulnud.”

„Seitsme kuu jooksul,” parandas mind Miriam.

Ma vaatasin tema poole. „Aitäh, Miriam. Seitsme kuu jooksul,” ütlesin ma uuesti Joni poole pöördudes. Jon naeratas Miriamile ja mulle, ilmselgelt tegi see talle nalja. „Ja loomulikult, palju õnne kihlumise puhul,” lisasin ma.

„Minu poolt samuti,” säras Miriam. „Mina soovitan soojalt abielu.” Jon noogutas. „Ma olen erakordselt õnnelik mees,” ütles ta Lydiat niimoodi vaadates, et polnud mingit kahtlustki, nagu oleks see moe pärast lendu lastud märkus. „Mul on kahju, et ma ei saanud teiega kohtuda juba varem, siis kui te Londonis käisite. Aga hoiame pöialt, et järgmiseks aastaks on minu töised nädalavahetused minevikku jäänud.”

„Oh jaa!” lõi Miriam erutunult käsi kokku. „Ja sa oled siis tagasi Bristolis, Lydia!”

„Ma ei jõua seda ära oodata,” ütles Lydia. „Ma tõesti tundsin Bristolist puudust. Ja teist samuti. Ma tüütasin Joni pidevalt juttudega ajast, mil me kõik koos elasime.” Ta sirutas käed välja, et me kõik kolmekesi saaksime ühe suure kallistuse teha.

„Vaene Jon,” ütles Miriam mõni hetk hiljem, kui me üksteisest lahti lasksime. Ta pöördus Joni poole ja asetas käe tema käsivarrele. „Nädalalõpuks on sul kolmest naisest majas kõrini.”

Mees raputas pead. „Lydia rääkis teist nii palju, et mulle tundus, nagu viibiksite te pidevalt siin,” naeratas Jon.

„Ma ei usuks väga neid jutte, mida ta on meist sulle rääkinud,” ohkasin mina. „Temal ei ole kunagi kellegi kohta halba sõna öelda. See on tema ainus puudus.”

Lydia raputas pead ja Jon naeris. „Nii et tal on siis ikka üks puudus?” küsis ta, võttis Lydia ümbert kinni ja tõmbas ta enda vastu. „Milline kergendus! Olen meeleheitlikult püüdnud temas mõnd puudust leida. Lihtsalt iseenda veenmiseks, et olen tema vääriline.”