Читать книгу See olid sina - Jo Platt - Страница 7

Sophie ohkas ja võttis telefonitoru. „Tere, David Moore’i Sisekujundus. Sophie Carter kuuleb. Kuidas saaksin teid aidata?”

Ma vaatasin Sophiet pingsa huviga, kui ta silmi pööritas ja kahe sõrmega telefonitorust kinni hoidis. Ta oli pärast kahenädalast puhkust Mauritiusel tulnud hommikul tööle jumeka ja päevitununa, ning mulle tundus, et minust ka märkimisväärselt nooremana, kuigi me olime ühevanused. Mu tuju langes veelgi, sest minu siiani ainus planeeritud puhkus oli üheöine peatumine juunis isa juures Cotswoldsis. Ootasin seda reisi ja teadsin, et naudin seda, aga vaevalt on see võrreldav kahe nädalaga Mauritiusel.

Vaatasin, kuidas Sophie manas teatud pingutusega näole naeratuse. „Oh, tere Eleanor,” ütles ta reipalt. „Ei. Kardinad tuuakse kohale homme. Kas te ei mäleta, et ma küsisin teie soovi ...” Äkitselt katkestas ta jutu ja jäi telefoni põrnitsema. „Ja teile samuti head päeva, proua Black,” ütles ta telefonitoru vihaselt hargile klõpsates. „Jumala eest, see naine on väga häbematu. Mul on tahtmine karjuda.” Ta vakatas, tõmbas sügavalt hinge, võttis kohvitassi kätte ja naaldus rohelisse samettugitooli ning imes innukalt väikest valget tuubi. „Hea, et me töötame nii rahustavas keskkonnas,” jätkas ta vaiksemal häälel.

Ma naeratasin ja vaatasin ringi. Tal oli õigus. Ma armastasin meie väikese Cliftoni kontori kodust atmosfääri – mõnusalt elegantseid lampe, Davidi valitud vaipu ja tugitoole, mis ei peegeldanud üksnes tema isiklikku soojust ja sõbralikkust, vaid ka meie igapäevast tööõhkkonda.

„Meil on väga vedanud,” nentisin ma.

„On küll,” nõustus Sophie. „Aga hakkame pihta,” ta heitis pilgu art deco-stiilis kellale, mis seisis temast paremal kamina kohal. „Meil on lõunavaheaega veel kolmkümmend minutit jäänud, enne kui David tagasi jõuab. Lao lagedale.”

Mu naeratus hääbus ning ma hammustasin kanasalativõileiba. „Mida sa täpselt teada tahad?” pomisesin ma.

Ta pööritas silmi. „Kõike loomulikult. Absi jutu põhjal te olete Hugh’ga teineteise järele hullud – tema sõnad. Oh, ja Miriam ütles, et isegi kui sul Hugh’ga midagi välja ei tule, on ka Conniel sinu jaoks keegi.”

Mul kadus söögiisu ja ma jäin teda põrnitsema. „Mida?”

„Conniel on ...”

„Ei, ei,” sekkusin ma. „Mida Abs Hugh’ kohta ütles?”

Sophie kehitas õlgu. „Ta ütles, et sa käisid Hugh’ga kohvikus ja Hugh pidas sind väga veetlevaks. Mulle jäi mulje, et Hugh kavatseb sind kohtingule kutsuda. Aga ilmselt peab ta veidi vahet, sest filmib praegu BBC-ga Highlandis lahingustseeni, nii et ...”

Selle koha peal hakkasin ma köhima ja katkestasin tema jutuvada, sest olin õudusest õhku ahmides suure tüki salativõileiba kurku tõmmanud.

„Issand, kas sinuga on kõik kombes?” Sophie kummardus tugitoolil ettepoole, valmis püsti tõusma.

Ma noogutasin, sain köhimisest võitu ja küünitasin kirjutuslaual seisva veepudeli järele. „Ma ei ole Hugh’ järele hull ja ka tema ei ole minu järele hull,” ütlesin ma veel üht lonksu rüübates. „Õigupoolest jäi mulle mulje, et ta tuli kohvikusse üksnes sellepärast, et minult puusepa telefoninumbrit saada, ega suutnud ära oodata, millal sealt minema pääseb. Me olime koos vaid kakskümmend minutit, enne kui lahkumiseks vabanduse leidsime. See mees tükeldab ajusid ja paneb seejärel kõik ajutükikesed purki. Ma ei saa ju ometi õhtusööki nautida, kui ma teda praadi lõikamas nähes seda õudust ette kujutan?” Mul hakkas paha, kui meenutasin võikaid kirurgilisi üksikasju, millest Hugh kohvi juues rääkis, sest olin teinud saatusliku vea ja palunud tal natuke oma tööst pajatada.

„Oh, ära noruta!” Sophie lükkas päikeseblondi juuksekihara silmade eest ära. „Ega tema ei tapa ju neid vaesekesi, kes tema lahkamislaual lõpetavad. Mina ei tea, mida sa Absile ütlesid, aga tema arvab, et teie kohting läks hiilgavalt.”

Ma vaatasin Sophiet õnnetult. „Ma ütlesin talle vaid seda, et kuigi Hugh’l on pisut ebaharilik hobi, paistab ta muidu kena inimene olevat. Ma küsisin Absilt, kas ta on kunagi mõne lahingu dramatiseeringut näinud, kuid ta vastas eitavalt ja ütles, et ehk tuleks seda mõnikord vaatama minna. Ja oligi kõik. Ma ei öelnud midagi selle kohta, et tahan Hugh’ga edaspidigi kokku saada. Ja oli ilmselge, et Hugh’gi ei olnud minust huvitatud.”

„Absi sõnul oli,” naeratas Sophie. „Sa selgelt alahindad oma veetlust. Kuule,” Sophie kummardus vandeseltslaslikult ettepoole, „aga ta on ju paganama hea välimusega, kas pole siis?”

Ma kõõritasin Sophie poole. „Kust sa tead, milline ta välja näeb?”

„Loomulikult sellepärast, et ma palusin Absil mulle Hugh’ pilt saata.” Sophie pani käed rinnale ja paistis mõttesse vajuvat. „Ta meenutas mulle seda Sherlock Holmesi kehastajat. Mis ta nimi nüüd ongi? Benedict Bumbertwitchi^[1.] – ainult et Hugh’ silmad ei ole nii viltused.” Sophie ajas oma pruunid silmad pärani, jättes mulje, nagu oleks tegemist pikaripsmelise öökulliga. „Mina oleksin talle kahtlemata pühendanud rohkem kui kakskümmend minutit.”

Ma vahtisin üksisilmi Sophiet. „Ma ei suuda uskuda, et sa küsisid Absilt fotot.”

„Olgu, olgu,” rehmas Sophie minu märkust eirates käega, „räägi nüüd mulle sellest õige mehe otsimise meilist, mille sa meile kõigile saatsid. See meeldis mulle. Kui purjus sa tegelikult olid?”

„Ma polnud üldsegi purjus,” protestisin ma. „Miks sa nii arvad?”

„Oh, jäta nüüd,” naeris Sophie. „Kirjutad ühes kirjas kõigile, et sa neid armastad? Sa ei taha ometi öelda, et tegid seda kaine peaga?”

„Ma olin küll äärmiselt väsinud,” pomisesin võileivajääke prügikasti sokutades, „aga püüdsin ikkagi olla positiivne.”

Sophie viibutas mulle sõrme. „Ma olen seda ennegi öelnud ja kordan veel: kui oled väsinud või purjus, ei tohi saata sõnumeid ega kirjutada meile. Mäletad, kui sa edastasid Rebecca Warnerile kuulujutu, et tema abikaasa kannab naisteriideid?”

Ma seirasin külmalt Sophiet. „Jää vait!”

„Ma tahan lihtsalt veenduda, et sa seekord õppust võtad. Aga, olgu,” Sophie asus järgmise teema kallale. „Mida siis raamatuklubi kokkusaamisel õige mehe otsimise kohta arvati?”

„Arvati seda,” ohkasin ma, „et ma võiks võtta kohtinguid oma sõprade tuttavatega veidi entusiastlikumalt.”

Sophie paistis selles kahtlevat. „Noh, ilmselt oleks sul neid alt vedades küll rohkem häbi, aga kas sa entusiastlikum oleksid?”

„Ja siis küsis Miriam minult, kas minu probleemi põhjuseks on Eddie? Aga mina ei usu, et on. Vähemalt ma loodan, et ta ei ole.”

„Nojah,” ütles Sophie. „Ega sind ei saaks ka süüdistada, kui see jama oleks sind kogu eluks meestest eemale peletanud, aga ma arvan ...” Äkitselt kummardus Sophie minu poole ja andis teema muutusest järjekordse käeviipega märku. „Aga kellele see korda läheb, mida mina arvan? Küllap targutan ma niisama. Aga kuule ...”

Tahtsin küsida, milles siis tema arvates minu probleem võiks seisneda, aga Sophie ei tõmmanud pausi tegemiseks isegi hinge.

„Aga kuule,” itsitas ta. „Ma põrkasin täna hommikul jälle selle räsitud puusepaga kokku. Tead küll, sellega, kelle me Eleanor Blacki projektiks palkasime.”

„Sa olid täna hommikul Eleanori pool?” küsisin, kaldudes rõõmuga Eddie-teemast kõrvale. „Ma arvasin, et David pidi sinna minema. Tavaliselt nõuab Eleanor ju bossiga kohtumist.”

„Teadagi, et nõuab. Aga ma tegin ettepaneku, et astun ise Eleanori juurest läbi ja teatan talle, et David on haige. Davidil ei olnud selle vastu midagi. Davidist võib ju aru saada. Tead ju isegi, et Eleanoril on rinnad nagu arbuusid.”

Ma noogutasin Eleanor Blacki rindade kirjelduse peale.

„Noh,” jätkas Sophie, „iga kord, kui David sealt läbi astub, kannab Eleanor push-up-rinnahoidjat, kõhtu paljastavat toppi ja naaldub igal võimalusel Davidi vastu. Seejärel pajatab ta Davidile võluva lahutatud naise katsumustest ja sellest, kuidas ta vajab üht tugevat meest, kes aitaks pealetükkivate imetlejate horde temast eemale tõrjuda. Vaene David oli suisa kohkunud. Eleanor lootis täna Davidit näha, sest kui mina välja ilmusin, oli ta üksnes negližee väel, tule jumal appi. Ajas mingit jama selle kohta, kuidas ta ennast tõbiselt tunneb.”

„Ei olnud nii!” Ma panin kohkunult käe suule.

„Oli küll, aga ära muretse.” Sophie tõmbas e-sigaretist mahvi ja lehvitas siis näo ees kätt, justkui vehiks ta kujutletavat suitsu eemale. „Ma lahendasin selle probleemi Davidi eest ära.”

Mul hakkas veidi kõhe. „Ja kuidas sa seda siis tegid?” küsisin.

„Lihtsalt,” kehitas ta õlgu. „Teatasin, et David on homo.”

„Mm …” kogelesin ma, „kuigi see ei ole tõsi ning tegelikult ta ei ole homo?”

Sophie noogutas. „Just nii.”

Ma ohkasin. „Kas sa Davidile ka ütlesid, mida sa tegid?”

„Hull oled või?” Sophie vaatas mind jahmunult. „See lugu ajaks ta kohe paanikasse.”

„Ajaks küll.” Ma võtsin uuesti kohvitassi kätte. „Ma kartsin isegi edasi mõelda.”

„Noh, igal juhul see mõjus,” teatas Miriam uhkusega. „Eleanor ütles, et tulevikus ajab ta meelsasti asju sinu või minuga.” Sophie lõi oma tassi minu omaga kokku ja muigas. „Järjekordne Mad Hatteri^[2.] lugu on välistatud.”

Hatty Taylor või Mad Hatter, nagu Sophie teda kutsub, oli Davidi viimane ja kahtlemata kõige ebastabiilsem tüdruksõber. Peale selle, et David oli nende viiekuise suhte jooksul tüdruku kunstitunnid, Pilatese treeningud ja reiki tervenduskursused kinni maksnud, oli ta veel täielikult renoveerinud ja sisustanud nii tüdruku elu- kui ka magamistoa. Hatty parasiitlik suhe Davidiga oli kestnud hetkeni, mil piiga leidis, et see, mida ta tegelikult oma ellu vajab, on uus vannituba, ning selle tõestuseks oligi ta Davidi ühe Cothami tunnustatud kaubamärgiga vannitoasisustusfirma Tubs’n’Tilesi omaniku vastu välja vahetanud. Mitte et David oleks selle pärast õnnetu olnud. Ta oli juba teisest tutvusenädalast peale tahtnud ise suhet lõpetada, aga oli kartnud ja muretsenud, et võib Hatty tundeid haavata. Kui nad lõpuks lahku läksid, oli David pannud ette seda sündmust tähistada ja viinud mind ja Sophiet šampust jooma. Mulle turgatas korraga pähe, et nende nelja aasta jooksul, mil mina Davidi alluvuses töötasin, oli ta käinud kohtamas eranditult ainult domineerivate tuleharkidega. Hoolimata oma kasvatusest, rahast, andest ja šarmantsest välimusest – ta oli pikk, tõmmu ning minu ja Sophie hinnangul häirivalt ilus –, puudus Davidil mingil põhjusel naiste kohtingule kutsumiseks vajalik enesekindlus ja pealehakkamine. Sophie oli mitu korda Davidile öelnud, et ta hea meelega tegutseks Davidi agendina – edastaks ebameeldivaid sõnumeid ja lõpetaks eranditult kõik mehe viletsad suhted – või nagu Sophie seda ise nimetas: heidaks need üle parda. Aga David oli Sophie pakkumise tagasi lükanud – nagu ka viimasel korral, kui Sophie plaanis hakata mehe suhteid veelgi riukalikumalt korraldama.

„Aga kuhu me jäimegi?” Sophie vaatas mulle pingsalt otsa, ise samal ajal tumeroheliseks lakitud küüntega kärsitult vastu lauda trummeldades.

„Räsitud puusepp?”

„Ah jaa!” Sophie nägu lõi selle mõtte peale särama. „Ta mängib hokit, ise rääkis mulle, ning ma võiks kihla vedada, et ta käib hokikepiga osavalt ringi.”

„Võib-olla peaksid siis minema tema mängu vaatama,” pakkusin ma enne, kui lisasin: „Ja võta Graham ka kaasa.”

Sophie turtsatas. „Oh, ära riku Grahami mainimisega mu fantaasiat ära.”

„Mina mõtlesin, et Graham ongi sinu fantaasia,” naersin ma.

Sophie naeratas. „Hm, tegelikult me oleme Grahamiga lihtsalt sõbrad. Meie vahel ei ole mitte midagi. Me saame suurepäraselt läbi ja meile meeldib koos olla, aga saad aru, tema ei ole see õige, mitte sinnapoolegi.” Ma pilgutasin silmi, otsides Sophie näolt vähemalt irooniatki. Sophie ei tundnud kunagi meeste seltskonnast puudust ja tema suhted paistsid õnnelikud ja toredad. Nii palju kui mina asjast aru olin saanud, lõppesid või hääbusid ta suhted alati sõbralikult, kummagi osapoole solvumiseta. Selle nelja aasta jooksul, mil ma Sophiet tundsin, polnud mulle kordagi pähe tulnud, et ta võiks kedagi otsida või isegi uskuda, et see õige üldse eksisteerib ...

„See õige,” kordasin ma üpris uskumatult. „See õige?”

„Kuidas, palun?”

„Sa ütlesid, et Graham ei ole see ...”

„Täpselt nii. Aga tead, ma võin proovida kahte suitsu korraga tõmmata,” ütles Sophie äkki, vahtides e-sigaretti oma käes.

Eirasin seda ideed ja püüdsin teda tagasi tuua ideaalse partneri teema juurde, teades oma kogemusest, kuivõrd mõttetu on temaga arutada mis tahes asja, mille vastu ta on huvi kaotanud.

„Mahajätmine siis ei õnnestu?” püüdsin ma üllatust teeselda, kuigi see oli pingutav. Sophie püüdis suitsetamisest loobuda vähemalt kaks korda aastas, kuid ilma lühi- või pikaajalise eduta. Tema viimane katse oli lõppenud õnnetult haigla traumapunktis südamekloppimise tõttu, mille põhjustas ühe joomapeo ajal nikotiiniplaastrite kasutamine ja samaaegne suitsetamine.

Sophie raputas kurvalt pead. „Selline himu on suitsu järele, nagu kuskilt sügeleks, aga ei ole küüsi, et kratsida. Ainus vahe on selles, et ma tean täpselt, kus mu käed on.” Ta vaatas akna poole ja osutas üle tee seisvale ajalehekioskile. „Need on väikestes pakikestes leti taga. Jumal, kui paganama tark sa oled, et pole hakanud suitsetama, Alice. Kui ma vaid oleksin kooli ajal seltsinud sinusuguste korralike tüdrukutega – selle asemel, et keerata tubakat pläruks ja panna kuttidele võimla taga ninarõngaid ning selle eest suitsu lunida.” Ta naeris hajameelselt selle mälestuse peale, enne kui taas käesolevasse hetke naasis. „Aga tuleme nüüd õige mehe teema juurde tagasi. Huvitav, kas Connie soovib sulle oma sõpra tutvustada?”

Ma ohkasin. „Noh, kui soovib, siis kohtun ma õige pea meelsasti selle mehega,” lisasin, „muidugi juhul, kui ma ei ole selle aja peale juba Hugh’ga kokku kolinud ...”

Sophie rüüpas kohvi ja piidles mind üle tassiääre. „Las ma ütlen siis otse. Kui Connie sulle helistab ja ütleb ...” Sophie läks üle Conniet matkivale California aktsendile. „„Hm, ma loodan, et sul ei ole midagi selle vastu, Alice, kui ma mainin, et üks mu Crafti klubi sõber on väga kena ja tahaks sulle oma makrameed näidata”, siis sina üksnes naeratad ja küsid: kus ja millal?”

Ma kehitasin õlgu. „Miks ka mitte? Ma ei usu, et Connie mind mõne hullu juurde saadaks.”

Sophie kergitas skeptiliselt kulmu. „Mitte küll tahtlikult,” ütles ta oma latet rüübates ja upitas end siis tugitoolist üles. „Aga sa pead meeles pidama, et ta abiellus Gregiga, kellele ei meeldi, et Connie sõidab pimedas; kes puhub Connie kuumale teele peale, enne kui talle tassi ulatab; kes pani Connie uuele jalgrattale abirattad alla.”

„Connie käskis tal need jalamaid ära võtta,” märkisin mina. „Ja üleüldse võib Greg küll olla Connie tüüp, aga Connie teab surmkindlalt, et minu tüüp ta ei ole,” protestisin ma nii veendunult, kui vähegi suutsin.

„Noh, mina näiteks,” naeratas Sophie, „ei suuda ära oodata, kellega ta lagedale tuleb. Mida ma tahan sellega öelda? Ma tahan öelda, et kellega meie lagedale tuleme. Me leppisime sõnaselgelt kokku, et kasutame kõiki võimalusi.”

„Kui mina seda ütlesin,” sekkusin ma, „siis pidasin ma silmas, et mitte keegi ei kasuta olukorda selleks, et mind mõnele segasele sokutada ja ise nalja saada.”

„Nagu võiksin mina midagi sellist teha.” Sophie võttis koti ja hakkas sealt midagi otsima. „Aga tõsiselt rääkides,” ütles ta veidi hajameelselt, „kuidas oleks minu krohvija Wayne’iga. Kas sa mäletad teda? Ma sattusin temaga seekord Pizza Expressis kokku.” Ma põrnitsesin Sophiet õuduses. „See punapea, kellel on kriminaalne taust ja harimatu inimese aktsent?” Sophie võttis kotist väikese pakikese, tõmbas sealt välja järjekordse valge e-sigareti ja vaatas mulle lõbusal ilmel otsa. „Ta on pärit Southmeadist, Alice, mitte kuskilt kuradi Ukrainast. Ja see Wayne on kena, praegu korralik ja seaduskuulekas. Ja ta on nüüd ka värskelt vallaline.”

„Sophie,” alustasin ma karmilt. „Ma ei taha, et sa ...”

„Oh heldeke küll, ma teen ju nalja,” katkestas Sophie mind naerdes.

„Erinevalt Conniest tean ma täpselt, milline on sinu tüüp – isegi kui ma seda alati heaks ei kiida,” lisas ta tabavalt. Ma sahistasin kirjutuslaual paberitega ja eirasin ilmset vihjet, et Eddie talle ei meeldinud. Ma teadsin, et ta ei pidanud Eddiet meeldivaks juba tol ajal, kui me veel koos olime, aga ma ei saanud jätta tunnistamata, et tal oligi ju lõpuks õigus olnud. Sophie läbinägelikkus, millega kaasnes otsekohene ilustamata tõe väljaütlemine, isegi kui oli oht sõnumitoojana hukkamõistu osaliseks saada, oli üks neid omadusi, mida ma temas nii kartsin kui ka hindasin.

„Ma ei kavatse praegu kedagi välja pakkuda,” jätkas ta. „Nii et sul tuleb vaadata, kelle Connie välja käib – kui sul, nagu sa väidad, Hugh’ga ei klapi. Ja siis on veel ka Jon, kes võib samuti mõne ideega lagedale tulla.” Sophie pani kaks e-sigaretti ette ja nautis neid.

„Noh, kui Jon tahab, siis on tal võimalus seda täna õhtul teha,” ohkasin ma. „Me läheme koos tema, Miriami ja Craigiga dringile. Ah jaa, ka Romy tuleb meiega kaasa,” lisasin ma.

„Romy tuleb külla?” pomises Sophie, suitsud mõlemas suunurgas tilpnemas.

Ma noogutasin ja osutasin tema e-sigaretile. „Kas sa oled kindel, et see ei mõju sulle kahjulikumalt kui päris sigaret?”

Sophie kehitas õlgu ja võttis e-sigaretid suust. „Võib mõjuda küll, aga vähemalt ei haise ma tööl nagu tuhatoos.”

„Sa ei ole kunagi haisenud nagu tuhatoos,” ütlesin ma. „Aga kas sa ise ei tahaks täna õhtul välja tulla?”

Sophie raputas pead. „Oleks tore küll, aga ma põen endiselt ajavahet.”

„Seda ma arvasingi.”

Sophie ei vastanud, kortsutas vaid minu poole kulmu.

„Mida?” küsisin ma. „Kas mul on näo peal midagi?” Ma tõstsin käe suu juurde.

Ta raputas pead. „Ma lihtsalt mõtlesin, et oleks väga huvitav näha, mis sinust ja Hugh’st edasi saab.” Ma hakkasin naerma. „Sa räägid nii, nagu oleks tegemist mõne dokumentaalfilmiga.”

„Noh, sind on praegu väga põnev vaadelda, Alice. Ja ei või iial teada,” ütles ta end ringi keerates, et arvutiekraanile keskenduda. „Sa ju alles tutvusid Hugh’ga ja millal enne oled sa esimese kohtumise põhjal teadnud, mismoodi suhe edasi areneb.”

1 Tegelikult Inglise näitleja Benedict Cumberbatch. [ ↵ ]

2 Viide Lewis Carrolli teose „Alice Imedemaal” tegelasele (Mad) Hatterile (ingl k hull Hatter). [ ↵ ]