Читать книгу See olid sina - Jo Platt - Страница 5

Kui ma jälle oma väikese aiaga korteri elutuppa jõudsin, suur pähklikott ühes ja punase veini pudel teises käes, leidsin eest Miriami midagi õhinal jutustamas ning Connie ja Absi teda pingsalt kuulamas. „Jah, mina nõustun Conniega,” ütles Miriam, sulges „Surmaennustuste kroonika” ja asetas selle põlvedele. „Ideaalne näide sellest, et mida vähem, seda parem. Mis sina arvad, Abs?”

„Absoluutselt õige,” noogutas Abs ja näppis oma tumepruuni patsi, enne kui oma tüüpilisel takka kiitval moel jätkas. „Sa oled alati nii läbinägelik, Connie, sa tabad naelapea pihta.”

Connie naeratas tänulikult ja langetas kahvatusinised silmad, mille muutsid hiiglaslikuks suured ümmargused prilliklaasid. Prille kandis ta siis, kui tahtis silmadel läätsedest puhata lasta. Vaatamata sellele, et Connie oli neljakümnene, kaksteist aastat Absist vanem, polnud ta oma arvamustes eriti kindel. Kuigi ta meie raamatuklubi õhtutel poetas alati vaikseid mõtlikke kommentaare, kõlasid need harva enesekindlalt. „Mul on nii hea meel, et sa sellega nõustud, Abigail,” lausus Connie venivas California murrakus. „Teate, ma ütlesin täna sedasama Gregile ja ta teatas, et tema küll ei mõista, kuidas saab vähem parem olla.”

Kuulsin, kuidas Miriam tõi kuuldavale tasase ohke, kui kummardusin täitma tema ees madalal kohvilaual olevat pähklikaussi. Ma teadsin, et kuigi Miriam on Conniesse kiindunud, taunib ta seda, et Connie laseb nii oma ülihoolitseval mehel, pidevat tähelepanu nõudval kolmeaastasel pojal kui ka hüperaktiivsel labradori retriiveril enda üle valitseda.

Miriam köhatas. „Nojah, mehed ja naised näevadki elus kõike erinevalt,” nentis ta ja võttis peoga pähkleid. „Aga see ei tähenda, et sa eksid, või et sinu arvamusel ei ole kaalu. Jumal ise teab, et kui ma nõustuksin Craigiga iga kord ja lepiksin sellega, et mul ei ole õigus, siis jääksingi lömitama.”

Abs noogutas. „Ma räägin koolis lastele kogu aeg, et teistsugune ei pruugi olla vale,” lausus ta üle näo särades. „Me kõik näeme asju erinevalt. Kui ei näeks, oleks elu nii igav. Näiteks,” jätkas ta e-lugerit raputades, „kui me kõik oleksime sellest raamatust täpselt ühtmoodi aru saanud, siis poleks ju meil midagi arutadagi.”

„Väga õige,” ütlesin ma.

Miriam pööras oma pilgu minu poole. „Ja kuidas sina seda raamatut mõistad, Alice?” küsis ta teraselt. „Sa ei ole täna õhtul eriti jutukas olnud.”

„Tõtt-öelda lugesin ma selle peaaegu lõpuni,” protestisin varjatud kriitika peale. Mulle oli jäänud külge maine, nagu ei loeks ma valitud raamatuid kunagi otsast otsani läbi. „Kõige parem ongi kohe alguses teada saada, mis lõpus juhtub. Tahan sellega öelda, et seekord ma ei pidanudki kõigepealt viimast lehekülge lugema nagu tavaliselt.”

Miriam ohkas ning Connie ja Abs naersid. „Sa oled naljakas, Alice,” ütles Abs oma peaaegu tühja veiniklaasi mulle ulatades. Naeratasin talle ja täitsin ta klaasi.

„Hmm ...” ütles Miriam. „Minu arust oleks meil rohkem kasu sellest, Alice Waites, kui sa oleksid vähem naljakas ja loeksid rohkem. Mis mõtet on meil hoida oma seltskonnas inglise filoloogi, kes ühtki raamatut ei loe?”

„Oh, ole kuss,” ütlesin ma pähklikotti ja veiniklaasi puhvetkapile asetades ning potsatasin tema kõrvale diivanile. „Mõne raamatu loen ma ikka läbi.”

Miriam patsutas mu kätt. „Tubli, tubli.”

Ma vaatasin teda. „Sa ütled seda täpselt sellise häälega, nagu räägiksid Phoebe’iga.”

Miriam kehitas õlgu. „Mõtlen tihti, et sul on mu kolmeaastase tütrega päris palju ühist. Ja ma ei pea silmas üksnes raamatute lehitsemist. Mitte ei mõista, kuidas teid küll Craigiga ülikoolis sellelt kursuselt minema ei kihutatud,” vangutas ta pead.

„Kas sa ikka tead, et sellest on nüüd juba üle kümne aasta möödas,” laususin ma kõlatult. „Võiksid meie hurjutamise nüüd juba lõpetada.”

„Issake, te olete juba üle kümne aasta sõbrad olnud ja saate endiselt nii hästi läbi,” lausus Abs vähimagi irooniata.

Hakkasin naerma ja Miriam ühines minuga. „Saamegi,” kinnitasin.

„Ja mis igavesse sõprusse puutub,” jätkas Abs, sirutades end toa- nurgas väikeses sinises tugitoolis, kuhu ta oli end istuma sättinud. „Miks me täna ainult neljakesi oleme? Kus on Jon ja Sophie?” Ta vaatas mulle otsa ja kortsutas küsivalt kulmu, näol naeratus, mis harva sealt lahkus.

„Sophie päevitab Mauritiusel,” ohkasin ma, „ega tule tagasi enne järgmise nädala lõppu. Tunnen töö juures temast suurt puudust. Kontoris on nii vaikne ja Davidki norutab, kui pole Sophiet, kes teda iga viie minuti tagant korrale kutsuks.”

„Etskae! Koguni Mauritiusel!” hüüatas Abs end sirgu ajades ja erutunult minu poole kummardudes, justkui oleks Sophie puhkus sama huvipakkuv ja tähtis nagu kuule lendamine. „Kui hämmastav! Kas ta läks Carliga?”

Ma raputasin pead. „Grahamiga, selle ehitajaga. Carliga käis ta enne Grahamit.”

„Issake.” Abs lükkas oma kreemika, mitu numbrit suurema Arani kampsuni pikad varrukad üles ja tõstis kaks pöialt.

Connie noogutas mõtlikult. „Mulle Carl meeldis,” ütles ta põrandalt teetassi võtma kummardudes. Kui ta seal niiviisi kummargil oli, varjas tuhkblond bobisoeng ta näo. „Ma kohtusin Carliga üksnes korra, aga mäletan, et mõtlesin tookord, kui vapustavalt eksootiline aktsent sel mehel on.”

„Ta on Liverpoolist, Connie,” ütles Miriam kulmu kortsutades.

Connie ajas selja sirgu ja naeratas. „Jah, tal on küll selline laulev, tõusev intonatsioon. Kui optimistlik ja võluv! Just sel põhjusel mulle nii meeldib, kuidas Ringo Starr „Thomas the Tank Engine’is”^[1.] nii optimistlikult ja sarmikalt pajatab!”

Miriam, kulm endiselt kortsus, avas suu, tahtes midagi öelda, kuid vakatas siis ning naeratas leplikult Connie Liverpooli aktsendi vaimustuse peale. „Noh, hea küll,” ütles Miriam minu poole pöördudes. „Kui me juba meestest räägime, siis kuidas sinul õhtu Kieraniga läks?”

Kolm põnevil silmapaari vaatasid minu poole.

Ma naeratasin kohmetult. „Jätsin selle ära.” Kõlas ohe nagu ühest suust.

„Tean, tean,” ohkasin ma. „Olin ka ise sellepärast pisut nördinud. Aga kui laupäeva õhtu kätte jõudis, noh,” kehitasin ma vabandavalt õlgu, „siis ei olnud mul tahtmist minna.”

„Kas sa tundsid end halvasti?” küsis Connie. Ta lükkas prillid pealaele, mille peale muutusid tema silmad jälle tavasuuruseks ning tahapoole lükatud juuksed tõid nähtavale kahvatu, peente näojoontega, nüüd emalikult mureliku näo.

Ma raputasin pead. „Ei, ma läksin Arnolfinisse hoopis koos Jane Crane’iga.”

„See on sul viimaste kuude jooksul juba kolmas kord kedagi alt vedada,” ütles Miriam ahastava tooniga.

„See ei ole altvedamine, kui teatad, et sa ei saa tulla,” protestisin mina.

„Kellegi altvedamine on see, kui ...”

„Lõpeta keerutamine ja enda väljavabandamine,” katkestas mind Miriam.

Ma vaatasin talle otsa ja ohkasin. „Ma ju ütlesin, et ma ei ole selle üle uhke.”

„Milles siis asi on?” küsis Miriam. „Kas sa oled Eddie pärast ikka veel omadega läbi?”

„Taevake, seda küll mitte,” ütlesin ma. „Lõppude lõpuks on sellest juba ...” Kõhklesin, ise samal ajal mõttes arvutades, „... noh, juba üle pooleteise aasta.”

Nõjatusin jälle diivani seljatoe vastu ja nuputasin selle üle, mille või kellega on Eddie Hall tegelnud pärast meie kolmeaastase suhte suure pauguga lõppemist. Jälgisin torkiva uudishimuga Eddie teise romaani ilmumist. Aga surunud maha tahtmise tema romaani lugeda või raamatu kohta internetist infot otsida, ei teadnud ma sellest midagi rohkem. Mõistagi põlgasin Eddiet ega suutnud maha salata, et tundsin tema vastu tohutut kibedust, aga ma vähemalt lootsin, et näen temas rohkem põlastusväärset indiviidi kui ihaldusväärset vallalist meessoo esindajat.

Ma raputasin pead. „Ma ei usu, et see on Eddie pärast.”

„Kas sa tahaksid kedagi oma ellu?” küsis Connie, asetas ristatud käed sülle ja piidles mind mureliku psühhiaatri kombel.

Naeratasin talle. „Suhtes olemise mõte kui selline mulle tegelikult meeldib.”

„Noh, mõtteks see jääbki – üksnes mõtteks –, kui sa kellelegi võimalust ei anna,” ütles Miriam järsult, küünitades juba jälle pähklite järele.

Kortsutasin kulmu. Kuigi Miriam oli minust vaevalt aasta vanem, oli tal ärritav komme võtta endale vanema õe kontrolliv hoiak. Midagi uut selles muidugi polnud, sest just nii ta oligi meie peaaegu viieteistaastase sõpruse vältel käitunud. „Ära hakka mulle jälle moraali lugema, Miriam,” hoiatasin ma. „Sa ju tead, et see ei lõpe hästi.”

„Äkki on sinu jaoks tühiasi jätta minemata kohtingule inimesega, kellega sind miski ei seo; hoopis teine lugu oleks siis, kui ta oleks sinu sõprade tuttav,” jätkas Miriam hoiatusest välja tegemata. „Kui see mees oleks sinu sõprade sõber, mitte inimene, kellega sa sattusid kokku mõnel konverentsil ...”

„Ma ei kohtunud Kieraniga konverentsil ja ära püüa mind oma järgmisse projekti meelitada, nüüd, kui oled oma otomani renoveerimise lõpetanud,” ütlesin ma kiretult.

Miriam eiras minu vahemärkust.

„... siis peaksid sa ka kohvikusse minema, kui juba lubasid minna. Meie sõpru oleks palju raskem alt vedada.” Miriam heitis pilgu Absile.

„Oh, jaa! Ahhaa! Mul ongi üks sõber!” ütles Abs äkki, vehkides ülestõstetud käega samamoodi, nagu mõni tema innukas õpilane. Ma vaatasin otsa algul Absile, seejärel uuesti Miriamile, kahtlustades vandenõud. Minu pilku tabades Abs muigas ja hakkas toolil nihelema.

„Oh, tänan, et sa minu peale mõtlesid, Abs, aga ...” alustasin ma.

„Valgusta meid rohkem, Abs,” ütles Miriam käsi teatraalselt kokku hõõrudes, justkui oleks ta äärmiselt huvitatud.

Mina pööritasin selle stseeni peale silmi. „Nagu sa juba ei teakski sellest mehest kõike,” pomisesin ma.

„Tema nimi on Hugh McGlennon,” ütles Abs. „Ta on šotlane, väga hea välimusega ja väga pikk. Hugh on erialalt patoloog-kohtuarst ning tema hobiks on ajalooliste lahingute taaslavastamine,” säras Abs üle näo.

„Kõlab väga huvitavalt,” ütles Connie.

„Ta siis lõigub surnukehi või teeskleb, et on ise üks neist,” nähvasin.

Keegi ei paistnud mind kuulvat.

„Kõige tähtsam kogu loo juures on see,” ütles Abs, „et ta ostis Bishopstonis ühe remonti vajava maja ning tal oleks hädasti sisekujundajat vaja.” Abs vaatas tähendusrikkalt minu poole.

„Noh, ja siis?” laususin ma.

Abs hakkas naerma. „Ma juba rääkisingi Hugh’le sinust, Alice.”

Mu südame alt käis külm jutt läbi. Teadsin väga hästi, kuidas Abs oma sõpru kirjeldab. „Mida sa talle rääkisid?” küsisin ettevaatlikult.

„Mitte eriti palju. Ainult seda, et sa oled kolmekümne kahene, ülimalt intelligentne, väga ilus, jalustrabavalt veetlev ja muidugi seda, et oled sisekujundaja. Niisiis,” Abs vaatas ootusrikkalt minu poole, „mis sa arvad?”

Vaatasin teda tühjal pilgul. „Ma arvan, et oled mulle üleliia reklaami teinud.”

„Kuule,” ütles Miriam, „sa just tunnistasid, et ei ole Kieranist huvitatud. Miks sa ei võiks jälle otsast alustada ja Hugh’ga kohtuda?”

„Aga muidugi võiksid,” plaksutas Abs käsi. „Palun, Alice. Ma võin edasi öelda, et sa saad talle mõne puusepa või torumehe muretseda. Ära üldse pabista!”

„Ma ei tea ...,” laususin ebakindlalt.

„Ma ei mõista, kuidas see saaks halba teha, Alice,” lausus Connie vaikselt. „Jutt käib vaid kohvikusse minekust.”

Vaatasin Conniet, kes mulle julgustavalt ja mõistagi kõige siiramate kavatsustega naeratas. Tal oli õigus. See ei saanudki halba teha.

„No ma siis lähen,” ütlesin ma. „Ma lähen Hugh’ga kohvi jooma.”

„Tubli!” kiitis Abs hoogsalt kätt viibutades. „Nii juba läheb! Kes ei riski, see šampust ei joo.”

„Ning kui Hugh’ga,” lausus Miriam, „midagi välja ei tule, siis on meil veel mehi varrukast võtta.”

Pöörasin end tema poole. „Nagu juba ütlesin, mina ei ole sinu järgmine projekt.”

Miriam naeratas, võttis mul ümbert kinni ja avas suu, et midagi öelda, aga just sel hetkel piiksus mul tagataskus telefon. „Vabandust,” ütlesin ma end tema haardest vabastades. Ma tõusin püsti, võtsin teksaste taskust telefoni ja laususin: „See võib olla Jon. Ma saatsin talle enne sõnumi.” Avasin tekstsõnumi. „Jah, ta on täna kauem tööl. Küll on kahju!”

Ma naeratasin kurvalt ja võtsin taas istet, samal ajal kui Abs ja Connie omakorda pettumust väljendasid. Miriam aga oli endiselt vait ja näris alahuult. Me kõik vaatasime tema poole.

„Mis on?” küsisin ma näost ära langedes. „Milles asi?”

„Oh,” ütles Miriam järgemööda kõigile otsa vaadates. „Mul on nii kahju. Ma mõtlesin, et te saite aru.” Ta hingas sügavalt sisse, enne kui jätkas. „Täna oli nende pulma-aastapäev.”

1 Briti teleseriaal, milles Ringo Starril oli jutustaja roll. [Siin ja edaspidi tõlkija märkused.] [ ↵ ]