Читать книгу Teaduse ajalugu - John Gribbin - Страница 10

Inimene, kes väärib kõige rohkem nimetust „esimene teadlane”, on Galileo Galilei, kes mitte ainult ei rakendanud oma töödes seda, mida me tänapäeval teaduslikuks meetodiks nimetame, vaid mõistis ka täielikult, mida ta tegi, ning pani paika reeglid, mida teised peaksid järgima. Lisaks oli töö, mida ta nende reeglite järgi tegi, tohutu tähtsusega. 16. sajandi lõpul oli teisigi teadlasi, kes täitsid mõnda neist kriteeriumitest, kuid need, kes pühendasid oma elu teadusele, olid sagedasti kas kogu oma töös või selle teatud etappides keskaegsesse mõtteviisi takerdunud; samal ajal kui need, kes mõistsid selgesti näiteks uue maailmavaate filosoofilist tähtsust, tegelesid tavaliselt teadusega vaid osaliselt ning mõjutasid teiste lähenemist looduse uurimisele vähesel määral. Galilei lähenes esimesena kõigele terviklikult. Aga nagu kõik teadlased toetus Galilei varem tehtule. Tema otsene eelkäija oli Kopernik (kes Purbachile ja Regimontanusele toetudes alustas astronoomia muutmist renessansi ajal). Kopernikust läheb otseliin Tycho Brahe ja Johannes Kepleri kaudu Galileini (ja sealt edasi, Kepleri ja Galilei juurest Isaac Newtonini, nagu me peatselt näeme). Tycho, nagu teda sagedasti lühidalt nimetatakse, on hea näide sellest, kuidas sügava ja väga olulise teadusliku tööga käib kaasas iganenud ja müstiline tõlgendus. Rangelt võttes ei olnud Tycho ega Kepler viimased müstikud, aga kindlasti esindasid nad vähemalt astronoomias antiikaja inimeste müstitsismi ning Galilei ja tema järglaste teaduse vahelist üleminekuperioodi.