Читать книгу Teaduse ajalugu - John Gribbin - Страница 12

Kui Tycho tarkus astronoomias aina süvenes, taipas ta, et inimeste teadmised tähtede asukohtadest ei olegi nii muljet avaldavad, kui ta oli varem arvanud. Näiteks 1563. aasta augustis toimus Jupiteri ja Saturni ühendus – haruldane astronoomiline sündmus, kui kaks planeeti on taevas teineteisele nii lähedal, et näib, nagu oleksid nad kokku sulanud. See oli astroloogide jaoks ülimalt oluline sündmus⁵ ning seda oli pikalt ennustatud ja ka suure kannatamatusega oodatud. Aga kui ühendus 24. augustil tegelikult aset leidis, selgus, et hulk tabeleid olid selle toimumist prognoosinud kuu aega hilisemaks ning ka parimad ennustused eksisid mitme päevaga. Oma astronoomikarjääri alguses tõstatas Tycho olulise teema – et planeetide liikumist paremini mõista, on vaja korraldada palju pikki ja vaevalisi, senisest suurema täpsusega vaatlusi, mis näitaksid planeetide liikumist kinnistähtede suhtes. Tema kaasaegsed ja ka otsesed eelkäijad paistsid seda vajadust ignoreerivat (kas siis laiskusest või liiga suurest austusest antiikaja tarkade vastu. Kuueteistkümneaastasena oli Tychole tema elu ülesanne selgemast selgem. Selleks et koostada täpseid planeetide liikumise tabeleid, oli tarvilik teha pikki vaatlusi, mitte nagu Kopernik, kes aeg-ajalt midagi vaatas ja siis tulemused enam-vähem suvaliselt antiiktabelitele juurde lisas.

Meenutame, et neil päevil, enne astronoomilise teleskoobi leiutamist, nõudis vaatlusinstrumentidega töötamine veelgi suuremat osavust kui nende üsnagi vaevaline valmisseadmine (kaasaegsete teleskoopide ja nendega seotud arvutite puhul on see vastupidi). Üks lihtsamatest tehnikatest, mida Tycho 1563. aastal kasutas, oli sirkli hoidmine silma lähedal nii, et üks haru oli suunatud tähele ja teine uuritavale planeedile, näiteks Jupiterile. Niiviisi sai ta hinnata kahe taevase objekti vahelist nurka vaatluse ajahetkel.⁶ Ent vaja läks palju suuremat täpsust. Kuigi need instrumendid, mida ta kasutas, ei ole minu loo jaoks otsustava tähtsusega, on üks neist siiski märkimist väärt – Jakobi sau, mille Tycho enda jaoks 1564. aasta alguses tegi. See oli tüüpiline instrument, mida neil päevil navigeerimises ja astronoomias kasutati ja mis koosnes põhimõtteliselt kahest risti asetatud vardast, mida sai teineteise suhtes täisnurga all liigutada. Instrument oli gradueeritud niiviisi, et suunates risti otsad tähtede või planeetide poole, sai skaalalt lugeda nendevahelist nurka. Selgus, et Tycho Jakobi sau ei olnud õigesti kalibreeritud, kuid Tychol polnud ümbergradueerimiseks raha (Vedel proovis ikka veel täita oma kohust Jørgen Brahe ees ega lasknud Tychol kogu tema aega ja raha astronoomiale kulutada). Tycho koostas oma instrumendi jaoks parandustabeli, mille abil sai ta riista valest näidust õige välja lugeda. See on olnud eeskujuks järgnenud sajandite astronoomidele, lahendamaks ebatäiuslike riistadega seotud probleeme, sealhulgas ka kuulsa Hubble’i kosmoseteleskoobi puhul, mille peapeegli vigade parandamiseks lisati hulk eripeegleid.

Aristokraadina oli Tycho tulevik kindlustatud (vähemalt nii paistis) ning ta ei pidanud teaduskraadi omandama.1565. aasta mais lahkus ta Leipzigist (ikka veel koos Vedeliga), sest Taani ja Rootsi vahel oli puhkenud sõda ja onu arvas, et tal oleks parem koju tulla. Taaskohtumine oli üürike. Tycho saabus kuu lõpus Kopenhaagenisse, kuhu oli äsja Läänemerel toimunud lahingust tagasi jõudnud ka Jørgen. Paar nädalat hiljem, kui kuningas Frederick II Kopenhaageni linna ja kindluse vahelist silda ületades vette kukkus, hüppas Jørgen koos mõne teise kuninga kaaskondlasega kohe kuningat päästma. Ehkki valitsejat ei tabanud märjaks saamise pärast ükski tõsisem tagajärg, sai Jørgen Brahe külma ja suri 21. juunil külmetuse tagajärjel tekkinud tüsistustesse. Kuigi kogu perekond (välja arvatud emapoolne onu) pani pahaks Tycho huvi tähtede vastu ning oleks soovinud temalt pigem positsioonile väärilist karjääri, siis pärast onu päranduse kättesaamist ei suutnud keegi teda enam takistada ega mõjutada (seda oleks teha saanud ainult uus inimrööv). 1566. aasta alguses läks Tycho Wittenbergi ülikooli ning seejärel Rostocki ülikooli, mille ka lõpetas.

Tycho õppis astroloogiat, keemiat (täpsemalt küll alkeemiat) ja meditsiini ning vaatles sel ajal harva tähti. Tema lai huvide ring ei ole üllatav, sest tol ajal teati neist valdkondadest nii vähe, et polnud eriti mõttekas olla kitsa eriala spetsialist. Astroloogia oli tähtis, sest arvati, et taevaste sündmuste ja inimkeha talitluste vahel on tugev seos.

Nagu teised tema kaasaegsed uskus Tycho astroloogiasse ning varsti sai temast meisterlik horoskoopide koostaja. 1566. aasta 28. oktoobril, üsna varsti pärast Tycho saabumist Rostocki, toimus kuuvarjutus. Enda loodud horoskoobile tuginedes väitis Tycho, et see sündmus ennustab Osmanite sultani Suleiman I ehk Suleiman Toreda surma. Seda polnud just eriti keeruline ennustada, sest Suleiman oli 80aastane; samas oodati kristlikus Euroopas seda sündmust juba pikisilmi, sest ta oli oma hüüdnime osaliselt välja teeninud Belgradi, Budapesti, Rhodose, Tabrizi, Bagdadi, Adeni ja Alžiiri vallutamise tõttu, samuti organiseeris ta 1565. aastal massiivse rünnaku Maltale, mida Johanniitide ordul siiski kaitsta õnnestus. Tema valitsusaeg oli Osmanite impeeriumi kõrgaeg ning tõsine oht kristliku Euroopa idaaladele. Kui Rostocki jõudis teade sultani surmast, tõusis Tycho prestiiž taevani – aga tema saavutuselt võeti sära, kui selgus, et sultan oli surnud juba mõni nädal enne kuuvarjutust.

Samal aastal veidi hiljem toimus üks Tycho elu tuntumaid sündmusi. 10. detsembril toimunud ballil läks Tycho tülli taani aristokraadi Manderup Parsbergiga. Ka 27. detsembril toimunud jõulupeol ei saanud need kaks teineteisest rahulikult mööda minna ning riid (me ei tea täpselt, miks tüli tekkis, kuid ühe versiooni järgi pilkas Parsberg Tychot surnud sultani surma ennustamise pärast) paisus nii suureks, et seda sai lahendada ainult duelliga. Nad kohtusid taas 29. detsembril kell seitse õhtul pilkases pimeduses (see aeg tundub nii imelik, et võis olla ka juhuslik kohtumine) ja tõstsid teineteise vastu mõõgad. Võitlus ei lõppenud otsustavalt, kuid Tycho sai hoobi, mille tagajärjel kaotas ta jupi oma ninast. Kogu ülejäänud elu varjas Tycho puuduvat tükki kullast ja hõbedast tehtud asendajaga. Vastupidi üldlevinud arusaamale ei kaotanud Tycho mitte ninaotsa, vaid tüki ninajuurest. Ta tavatses endaga kaasas kanda topsitäit salvi, mida hõõrus kahjustatud kohale, et kipitust leevendada.

Peale selle, et lugu äratab uudishimu, on see oluline ka seepärast, et näitab äsja kahekümneaastaseks saanud Tychot kui parajat tülinorijat, kes oli oma võimetes ülbelt kindel ega tavatsenud manitsusi kuulda võtta. Need iseloomujooned tõid edaspidises elus talle kaela rohkemgi hädasid kui vigastatud nina.

Rostocki-perioodil käis Tycho mitu korda kodumaal. Kuigi ta ei suutnud oma perekonda veenda, et astronoomiaga tegelemine on õige asi, oli ka neid, kes märkasid tema aina suurenevat kuulsust õpetatud mehena. 14. mail 1568. aastal sai Tycho kuningalt (ikka veel Frederik II) formaalse lubaduse, et koha vabanedes saab temast järgmine Seelandi Roskilde katedraali kanoonik. Kuna reformatsioon oli Taanis toimunud kolmkümmend aastat varem (1536) ja riik oli kindlalt protestantlik, kulus varem kanoonikutele määratud tulu õpetatud meeste ülalpidamisele. Neid nimetati endiselt kanoonikuteks ja nad kuulusid katedraali kogudusse, kuid religioosseid kohustusi neil polnud ja amet oli kuninga kinkida. Frederiku pakkumine kindlasti tunnustas Tychot kui õpetatud meest, aga ei saa siiski lisamata jätta, et nii noorele mehele oleks see ehk põhjendamatult helde pakkumine olnud, kui tema onu poleks sõna otseses mõttes kuningat teenides surnud.

Pärast seda, kui Tycho oli Rostockis õpingud lõpetanud, läks ta 1568. aasta keskel uuesti reisima, sest lubatud kanoonikukoha tõttu ei olnud tal vaja tuleviku pärast muretseda. Ta külastas taas Wittenbergi, seejärel Baselit ning jäi lõpuks 1569. aastal mõneks ajaks Augsburgi pidama. Seal alustas Tycho vaatlustega. Selle töö juures oli tal abiks tohutu suur kvadrant raadiusega umbes kuus meetrit, mille suur ringikujuline skaala oli täpsete vaatluste jaoks kalibreeritud kaareminutites. Kvadrant seisis ühe sõbra aias künkal viis aastat, kuni 1574. aasta detsembritormis hävis. Olles kuulnud oma pärisisa tõsisest haigestumisest, suundus Tycho 1570. aastal Augsburgist tagasi Taani, aga seegi ei kallutanud teda tema elutööst kõrvale ning sama aasta detsembris tegi ta vaatlusi Helsingborgi lossist.

Otte Brahe suri 9. mail 1571. aastal kõigest 58aastasena ning jättis oma peamise valduse Knutstorpis kahe vanema poja Tycho ja Steeni ühisvalduseks. Tycho kolis elama Steeni-nimelise onu juurde, kes oli ainsa pereliikmena toetanud õepoja huvi astronoomia vastu. Tycho enda jutu järgi pani onu esimesena Taanis aluse tohutu haardega paberi- ja klaasitööstusele. 1572. aasta lõpuni tegeles Tycho arvatavasti onu mõjutusel keemiliste eksperimentidega, aga astronoomiast ta päriselt ei loobunud. Kuid 1572. aasta 11. novembri õhtul muutus tema elu taas ja selle põhjuseks oli üks kõige dramaatilisemaid sündmuseid, mis võivad universumis üldse aset leida.