Читать книгу Teaduse ajalugu - John Gribbin - Страница 5

Planeetide orbiidid

Erilist muljet avaldas Koperniku universumi mudeli juures asjaolu, et pannes Maa Päikest ümbritsevale orbiidile, reastusid ka kõik teised planeedid automaatselt loogilisse järjekorda. Juba antiikajast vaevati pead probleemiga, miks saab Merkuuri ja Veenust näha üksnes koidu ja eha ajal, ent ülejäänud kolme planeeti võib vaadelda kogu öö. Ptolemaiose arvates (tegelikult võttis ta „Almagestis” lihtsalt kokku tollase seisukoha) moodustasid Merkuur ja Veenus Päikese „kaaskonna”, sellal kui viimane tegi aastaga tiiru ümber Maa. Kuid Koperniku süsteemis tiirles Maa ümber Päikese ning kaht erinevat planetaarset liikumist sai seletada sellega, et Merkuuri ja Veenuse orbiidid asuvad Maa orbiidi sees (Päikesele lähemal kui meie), samal ajal kui Marsi, Jupiteri ja Saturni orbiidid asuvad Maast väljaspool (Päikesest kaugemal kui meie). Maa liikumist arvesse võttes suutis Kopernik välja arvutada aja, mis igal planeedil ühe täisringi tegemiseks kulub – ehk teisisõnu perioodi –, ja need perioodid moodustasid ilusa jada: kõigepealt Merkuur, mille aasta oli lühim, siis Veenus, Maa, Mars, Jupiter ja lõpuks Saturn, mille aasta oli pikim.

Aga see polnud veel kõik. Planeetide käitumise vaadeltatavaid erisusi seletatakse Koperniku mudelis planeedi ja Päikese vahelise kauguse erinevusega, võrrelduna Maa ja Päikese vahelise kaugusega. Isegi planeetide ja Päikese vahelisi kaugusi täpselt teadmata võis ta selle distantsi suurusi võrrelda ja planeedid suhtelise kauguse järgi Päikesest ritta panna, alustades lähimast. Järjekord osutus samaks – Merkuur, Veenus, Maa, Mars, Jupiter, Saturn. See väljendas kindlasti olulist tõde universumist. Neile, kel jätkus taiplikkust, leidus Koperniku astronoomias palju muudki kui lihtsalt väide, et Maa tiirleb ümber Päikese.

Leonard Digges ja teleskoop

Üks vähestest inimestest, kes kohe pärast „De revolutionibuse” ilmumist selgesti nägi, milliseid võimalusi pakkus Koperniku mudel, oli inglise astronoom Thomas Digges. Digges polnud ainult teadlane, vaid ka üks esimesi teaduse populariseerijaid – mitte päris esimene, sest mõningal määral käis ta oma isa Leonardi jälgedes. Leonard Digges sündis 1520. aasta paiku ja tema varasemast elust on vähe teada. Hariduse sai ta Oxfordi ülikoolist ning saavutas tuntuse matemaatiku ja maamõõtjana. Leonard Digges kirjutas mitu raamatut inglise keeles – see oli tol ajal väga haruldane. Esimene raamat „A General Prognostication” („Üldine ennustamine”) ilmus 1553. aastal, kümme aastat pärast „De revolutionibust”, ning osutus heaks müügiartikliks – osalt tänu rahvalikule keelele, kuigi oli ühes olulises punktis juba vananenud. Sellesse raamatusse oli koondatud igavese kalendri kirjeldus, rahvalik ilmaennustuste kogu ning ohtralt astronoomilist materjali, sealhulgas Ptolemaiose universumi mudel – see meenutas mõni sajand hiljem väga populaarseks muutunud põllumeeste kalendrit.

Maamõõtja tööga tegeledes leiutas Leonard Digges 1551. aasta paiku teodoliidi. Umbes samal ajal, kannustatuna soovist näha väga täpselt hästi kaugele, jõudis ta peegelteleskoobi leiutamiseni (ning üsna kindlasti leiutas ta ka refraktsioonteleskoobi), kuid avalikkusele neid ei esitletud. Üks põhjus, miks neid ideid edasi ei arendatud, oli vanema Diggesi karjääri järsk lõpp 1554. aastal, kui ta võttis osa Sir Thomas Wyatti ebaõnnestunud mässukatsest Inglismaa uue (katoliikliku) kuninganna Mary vastu, kes oli troonile tõusnud 1553. aastal pärast oma isa Henry VIII surma. Esialgu mõisteti Digges mässus osalemise eest surma, kuid oma varandusest loobumise hinnaga saavutas ta otsuse muutmise. Allesjäänud elupäevad kuni surmani 1559. aastal pühendas ta ebaõnnestunud katsetele oma valdusi tagasi saada.

Leonard Diggesi surma ajal oli tema poeg Thomas umbes kolmeteistkümneaastane (täpne sünniaeg pole teada) ning tema hooldaja oli John Dee. John Dee oli tüüpiline renessansi loodusfilosoof: hea matemaatik, alkeemiaõpilane, filosoof ja (üsna tavatul kombel) 1558. aastal troonile astunud Elizabeth I astroloog. Nagu Christopher Marlowe, võis tema samuti olla krooni salaagent. Väidetavalt oli John Dee ka Koperniku mudeli entusiastlik toetaja, kuigi ise ta selle kohta midagi avaldanud ei ole. John Dee peres kasvades sai Thomas Digges kasutada raamatukogu, kus oli üle tuhande käsikirja, mille ta enne oma esimese, 1571. aastal ilmunud matemaatika valdkonda kuuluva töö avaldamist läbi luges. Samal aastal ilmus postuumselt tema isa raamat „Pantometria”, tekitades esimese avaliku diskussiooni Leonard Diggesi leiutatud teleskoobi üle. Raamatu eessõnas kirjutas Thomas Digges:

… minu isal õnnestus oma paljude raskete katsete ja matemaatiliste oskuste abil mitu korda paralleelseid klaase õigete nurkade alla seades näha kaugel olevaid asju, lugeda kirju ja münte, mida sõbrad eemal viskasid, ning näha ka seda, mida seitsme miili kaugusel parajasti tehti…

Thomas uuris ka ise taevast ning vaatles 1572. aastal supernoovat. Tycho Brahe kasutas selle sündmuse analüüsimiseks samuti tema vaatlustulemusi.

Thomas Digges ja lõpmatu universum

Thomas Diggesi kõige olulisem raamat ilmus 1576. aastal. See oli täiendatud ja põhjalikult ümbertöötatud väljaanne isa esimesest, nüüd pealkirja „Prognostication everlasting” („Igikestev ennustamine”) kandvast raamatust, mis sisaldas detailset arutelu Koperniku universumi mudelist – see oli esimene niisugune kirjeldus inglise keeles. Kuid Digges läks Kopernikust kaugemale. Ta väitis, et universum on lõputu ja lisas skeemi, mille keskel oli Päike, selle ümber planeetide ning igas suunas lõpmatuseni ulatuv tähtede hulk. See oli hämmastav hüpe tundmatusse. Ta ei esitanud oma väitele mingit põhjendust, kuid on vägagi tõenäoline, et vaadates teleskoobist Linnuteed ja nähes seal suurt hulka tähti, oletas ta, et need on tihedalt lõpmatusse universumisse laiali jagatud teised päikesed.

Kuid Digges ei pühendunud teadusele sugugi rohkem kui Kopernik ega arendanud oma ideid edasi. Tänu sidemetele (Elizabeth I soositud) Dee perekonnaga sai kuninganna Mary ajal kannatanud prominentse protestandi pojast valitsuse nõunik ning parlamendi saadik kaheks istungjärguks. Digges teenis aastatel 1586–1593 Madalmaades paiknevate Inglise vägede üleminspektorina, seal aidati protestantlikke hollandlasi vabadusvõitluses katoliikliku Hispaania ülemvõimu vastu. Ta suri 1595. aastal. Selleks ajaks oli Galileo Galileist saanud Padova ülikooli matemaatikaprofessor ning katoliku kirik oli pöördunud Koperniku universumi mudeli vastu, sest seda teemat oli maininud ketser Giordano Bruno, kelle üle peeti pikalt kohut ja kes 1600. aastal lõpuks tuleriidal põletati.

Bruno, teaduse märter?

Enne kui jätkame Koperniku tööd edasi viinud Tycho Brahe, Johannes Kepleri ja Galileo Galileiga, peame korraks peatuma Giordano Brunol, sest sageli arvatakse, et ta põletati Koperniku mudeli toetamise eest. Tegelikult oligi Bruno ketser ja põletati religioossete veendumuste pärast; oli ülim ebaõnn, et sellesse segati Koperniku mudel.

Peamine põhjus, miks 1548. aastal sündinud Bruno kirikuga konflikti läks, oli tema kuulumine hermetismiliikumisse. Selle kultuse õpetus tugines pühadel raamatutel, mida 15. ja 16. sajandil arvati pärinevat Moosese-aegsest Egiptusest ning mis olid seotud Thothi õpetusega (Thoth on Egiptuse kuu- ja tarkusejumal). Tema kreeka vaste on Hermes, millest ka kultuse nimetus, ja kultuse liikmed ülistasid teda Hermes Trismegistosena ehk kolmekordselt suure Hermesena. Loomulikult oli ka Päike egiptlastele jumal ning mõnikord on väidetud, et hermetism mõjutas Kopernikut, kes asetas Päikese universumi keskpunkti, kuid kindlaid tõendeid selle mõju kohta pole.

Siin hermetismi pikemalt ei käsitleta (seda enam, et pühad ürikud, nagu hiljem selgus, ei pärinenudki Vana-Egiptusest), aga 15. sajandi järgijad lugesid oma tekstidest välja muuhulgas Jeesuse sünni ennustuse. Hermetismi algdokumendid toodi 1460. aastatel Makedooniast Itaaliasse ja need pälvisid seal suurt tähelepanu rohkemaks kui sajandiks, kuni (1614) avastati, et tegelikult kirjutati need tükk aega pärast kristliku epohhi algust ja ennustused muutusid seega vaid tagantjärele tarkuseks.

16. sajandi lõpus tolereeris katoliku kirik Jeesuse sündi ennustavaid vanu tekste. Selliseid uskumusi toetas isegi nii austusväärne katoliiklane nagu Hispaania kuningas Felipe II (valitses 1556–1598, abiellus Inglismaa kuninganna Maryga, oli protestantide vankumatu vaenlane), aga ka Thomas Diggesi hooldaja John Dee. Kuid Bruno oli liiga äärmuslik, leides, et Egiptuse religioon on õige usk ja katoliku kirik peaks leidma tee selle taaselustamiseks. Pole vaja vist öelda, et see seisukoht Roomale muidugi ei sobinud. Bruno rändas ringi terves Euroopas (sealhulgas viibis ta 1583–1585 põgusalt Inglismaal) ning aastate jooksul õnnestus tal kõikjal probleeme tekitada (ta liitus 1565. aastal dominikaanlastega, kuid visati nende hulgast 1576. aastal välja, Inglismaal sai ta endale nii palju vaenlasi, et pidi Prantsuse saatkonda varjuma), kuni tegi ränga vea ja külastas 1591. aastal Veneetsiat. Seal võeti ta kinni ja anti üle inkvisitsioonile. Pärast pikaaegset vangistust ja kohut mõisteti ta lõpuks süüdi arianismis (sekt, mis väidab, et Jeesus on jumala loodud, aga mitte jumala inkarnatsioon) ja okultismis. Me ei saa olla täiesti kindlad, sest protsessi materjalid pole säilinud, kuid paistab, et selmet olla teaduse märter, kelleks teda sageli peetakse, oli tegu hoopis okultismi märtriga.