Читать книгу Teaduse ajalugu - John Gribbin - Страница 6

Kuigi Giordano Bruno saatus paistab tänapäevaste standardite järgi karm, oli Bruno paljude märtrite kombel selles mingil määral ise süüdi: talle anti võimalusi oma vaadetest lahti öelda (see oli üks põhjus, miks teda enne süüdimõistmist nii kaua vangis hoiti). Pole ühtki tõendit, et Kopernikut oleks protsessil üldse mainitud, aga on selge, et Bruno oli Päikese-keskse universumi idee innukas pooldaja (sest see sobis tema Egiptuse maailmavaatega) ning samuti meeldis talle väga Thomas Diggesi idee universumist, mis on täis Päikese-sarnaseid tähti, ja väitis, et mujalgi universumis on elu. Kuna tema ideed tekitasid omal ajal suure furoori ja kirik mõistis ta süüdi, löödi sama vitsaga ka kõiki teisi tema esiletõstetud ideid. Oma tavapärase aeglase tegutsemise tõttu kulus kirikul veel palju aega, enne kui „De revolutionibus” 1616. aastal lõpuks keelatud raamatute nimekirja pandi (ja sealt 1835. aastal ära võeti). Kuid alates aastast 1600 oli koperniklus selgelt kiriku silmis halvas kirjas ning asjaolu, et Bruno põletati ketserina, võis vaevalt julgustada Galileid, kes elas 1600. aastate alguses Itaalias ja tundis huvi ümbritseva maailma vastu. Ilma Brunota poleks koperniklus ehk võimude vaenulikku tähelepanu pälvinud, Galilei poleks ehk uurimise alla sattunud ja teaduse areng oleks Itaalias libedamalt kulgenud.

Kuid Galilei lugu peab ootama, kuni jälgime teist suurt renessansiaegse teaduse arengusuunda – inimkeha uurimist.