Читать книгу Agendi mäng - John Le Carré - Страница 3

Meie kohtumine ei olnud kavandatud. Seda ei olnud kavandanud mina ega Ed ega mingid nähtamatud käed, mis oletatavasti tema nööre tõmbasid. Ma ei olnud sihtmärk. Edi ei õhutatud minuga kontakti astuma. Meid ei jälgitud ei varjatult ega agressiivselt. Ed kutsus mind võistlema. Mina võtsin kutse vastu. Me mängisime. Ei olnud mingit salasepitsust, mingit vandenõu, mingit pahatahtlikku kokkumängu. Minu elus on sündmusi – viimasel ajal tõtt-öelda küll vähe –, mis lubavad ainult ühte tõlgendust. Meie kohtumine ongi selline sündmus. Minu jutustus sellest pole muutunud kõigi nende kordade jooksul, mil mul on lastud seda korrata.

On laupäeva õhtu. Ma istun Batterseas Athleticuse klubis, mille ausekretär ma olen – suuremalt jaolt mõttetu tiitel –, polsterdatud lamamistoolil sisebasseini ääres. Klubisaal on tohutu suur ja kõrgete sarikatega, osa ümberehitatud pruulikojast, selle ühes otsas on bassein ja teises baar, nende vahel on aga koridor, kust pääseb riietusruumidesse – meeste ja naiste omad eraldi – ning dušikompleksidesse.

Kuna ma istun, nägu basseini poole, olen ma baari suhtes nurga all. Baari taga on sissepääs, seejärel tuleb vestibüül, seejärel tänavale viiv uks. Seega pole mul võimalust näha, kes klubisaali tuleb või kes passib vestibüülis ja loeb teateid, broneerib väljakuid või paneb oma nime klubi tabelisse. Baaris käib korralik äri. Noored neiud ja nende peigmehed pladistavad vees ja lobisevad.

Mul on seljas sulgpalliriietus – dressipluus – ning jalas lühikesed püksid ja uued pahkluusõbralikud tennised. Need ostsin ma, et peletada närivat valu vasakus pahkluus, mis tekkis eelmisel kuul, kui ma Eesti metsades luusisin. Pärast pikki tihedaid tööotsi välismaal tunnen ma mõnu väikesest ja auga välja teenitud puhkusest kodus. Minu tööelu kohal ripub ähvardavalt tume pilv, millest ma püüan kõigest väest mitte välja teha. Esmaspäeval teatatakse mulle tõenäoliselt, et ma olen üleliigne. Noh, olgu pealegi, korrutan ma endale. Mul jõuab kätte neljakümne seitsmes eluaasta, ma olen omajagu teha jõudnud, oli ju algusest peale teada, et millalgi tuleb sellele lõpp, nii et ma ei tohi kurta.

Seda suurem lohutus on teada, et hoolimata vanuse edenemisest ja murettegevast pahkluust olen ma jätkuvalt klubi valitsev tšempion, kuna kindlustasin alles möödunud laupäeval ühe andeka noore vastu mängides üksikmängu parima tiitli. Üksikmängu peetakse üldiselt ainult välejalgsete kahe-kolmekümneaastaste pärusmaaks, kuid seni on mul õnnestunud neile vastu hakata. Täna osalesin mina kui äsjakroonitud tšempion vastavalt klubi traditsioonile edukalt sõbralikus matšis teisel pool jõge Chelseas asuva rivaalitseva klubi tšempioni vastu. Ja nüüd istub ta siin minu kõrval, meie lahingust õhetamas, õlleklaas käes, kõrgete püüdlustega ja aumehest noor indialasest kõrgema kategooria advokaat. Ma pidin pingutama viimaste punktideni, mil kogemus ja väike vedamine pöörasid mängu minu kasuks. Võib-olla seletavad need lihtsad asjad omajagu seda, miks ma olin hetkel, kui Ed oma väljakutse heitis, heatahtlikus tujus ja miks ma uskusin, ükskõik kui ajutiselt siis, et elu on võimalik ka pärast koondamist.

Minu alistatud vastane ja mina ajame sõbralikult juttu. Teemaks – ma mäletan seda, nagu oleks see olnud eile – on meie isad. Selgus, et mõlemad olid olnud innukad sulgpallimängijad. Tema oma oli tulnud India üleriiklikel võistlustel teisele kohale. Minu oma oli olnud ühel rahulikul hooajal Briti sõjaväe tšempion Singapuris. Kui me nii lõbusalt oma elusid võrdleme, märkan ma, et mulle läheneb Alice, meie klubi Kariibi päritolu administraator ja raamatupidaja, ühe väga pikka kasvu, kuid ometi silmapaistmatu noormehe seltsis. Alice on kuuskümmend aastat vana, tujukas, tüse ja alati pisut hingeldav. Meie kaks oleme klubi kõige pikaajalisemad liikmed, mina mängijana, tema klubi tähtsaima tugisambana. Kuhu mind poleks maailmas tööasjades ka lähetatud, ei jätnud me kunagi teineteisele jõulukaarte saatmata. Minu omad olid vürtsikad, tema omad pühad. Kui ma ütlen, et nad lähenesid mulle, pean ma silmas seda, et kuna nad tungisid mulle peale selja tagant, Alice esirinnas, pidid nad kõigepealt tulema minu juurde ja seejärel pöörduma minu poole, mis koomilisel kombel õnnestus neil täpselt üheaegselt.

„Härra söör Nat, söör,” teatab Alice ülima pidulikkusega. Sagedamini olen ma Alice’i jaoks lord Nat, kuid täna õhtul olen ma lihtne rüütlikslöödu. „See väg’ga kena ja viisakas noormees tahab teiega ülimalt omaette rääkida. Kuid ta ei taha teid teie võiduhetkel segg’ada. Tema nimi on Ed. Ed, ütle Natile ter’re.”

Minu mälestustes seisab Ed pika viivu Alice’ist paari sammu kaugusel tagapool, see tublisti üle meeter kaheksakümnene, kohmakas, prillidega noormees, kes tundub kuidagi üksildane ja kelle näol on kõver kohmetu naeratus. Ma mäletan, kuidas tema peal said kokku kaks võistlevat valgusallikat: baari oranž ribavalgusti, mis andis talle taevaliku hõõguse, ja tema selja taga basseinis põlevad veealused tuled, mis joonistasid ta üleelusuurusena välja.

Ta astub lähemale ja muutub tõeliseks. Kaks pikka kohmakat sammu – vasak, parem, seis. Alice sibab minema. Ma ootan, et noormees rääkima hakkaks. Ma sätin näole kannatliku naeratuse. Vähemalt meeter üheksakümmend, juuksed tumedad ja sassis, silmad suured ja pruunid, prillid muudavad need ebamaiselt eemalolevaks, ja seda tüüpi põlvini ulatuvad valged spordipüksid, mida võib leida pigem purjetamissõprade või Bostoni rikaste perepoegade juures. Vanus umbes kakskümmend viis, kuid tema igavese üliõpilase näojoonte tõttu võis see kergesti olla ka väiksem või suurem.

„Vabandust, härra?” pärib ta lõpuks, kuid mitte päris aupaklikult.

„Nat, kui nii sobib,” parandan ma teda ja naeratan jälle.

Ta seedib seda. Nat… Mõtleb selle üle. Kirtsutab oma kongus nina.

„Noh, mina olen Ed,” teatab ta siis, korrates igaks juhuks Alice’ilt juba saadud informatsiooni. Paistab, et Inglismaal, kuhu ma hiljuti tagasi jõudsin, ei ole perekonnanime enam kellelgi.

„No terekest, Ed,” vastan ma lustlikult. „Mida ma saaksin sinu heaks teha?”

Jälle paus, kuni noormees järele mõtleb. Siis pahvatus:

„Ma tahan teiega mängida, eks ole? Teie olete tšempion. Häda on selles, et mina astusin klubisse äsja. Eelmisel nädalal. Täpselt. Ma panin oma nime tabelisse ja puha, aga niimoodi läheb vähemalt mitu kuud, kurat võtaks” – tema sõnad pääsevad valla nagu paisu tagant. Seejärel jälle paus, noormees vaatab järgemööda kõigepealt minu sõbralikku vastast, seejärel jälle mind.

„Vaadake,” jätkab ta, tuues enda kaitseks argumente, kuigi ma pole talle vastu vaielnudki. „Ma ei tunne klubi protokolli, eks ole,” – tema hääl tõuseb nördimusest. „Ja see pole minu süü. Lihtsalt et ma küsisin Alice’ilt. Ja tema ütles, et küsigu ma teilt ise, te ei hammusta. Nii et nüüd ma küsingi.” Ja juhuks, kui vajalikud peaksid olema lähemad seletused: „Lihtsalt et ma vaatasin, kuidas te mängite, eks ole? Ja ma sain jagu paarist, kellest teie jagu saite. Ja ühest või kahest, kes said jagu teist. Ma olen üsna kindel, et meil tuleks korralik mäng. Päris hea. Täpselt. Kohe päris hea.”

Ja hääl ise, millest mulle oli nüüd üsna asjalik näidis antud? Auväärse vanusega Briti salongimängus, mis seisneb kaasmaalaste paikapanemises ühiskondlikul redelil nende diktsiooni järgi, olen mina parimal juhul vilets võistleja, kuna olen veetnud liiga palju aega välismaal. Kuid minu tütre Stephanie, andunud võrdsustaja kõrvale tunduks ilmselt, et Edi hääldus hinnataks „enam-vähem normiks”, mis tähendab, et eraharidusest mingit otsest märki ei olnud.

„Kas tohib küsida, kus sa mängid, Ed?” uurin ma – tavaline küsimus meie hulgas.

„Igal pool. Kus ainult vähegi korraliku vastase leian. Täpselt.” Ja tagantjärele tulnud mõttena: „Siis ma kuulsin, et teie olete selle klubi liige. Mõnes klubis lastakse mängida kõigil, kes maksavad. Siin nii ei ole. Siin tuleb kõigepealt liikmeks astuda. Minu meelest on see pettus. Nii et ma astusingi liikmeks. Maksis kuradi roppu raha, aga ikkagi.”

„Noh, kahju, et sa pidid kukrut kergendama, Ed,” vastan ma nii sõbralikult, kui suudan, pannes tarbetu „kuradi” tema närvilisuse arvele. „Aga kui sa tahad mängida, siis minugipoolest,” lisan ma, pannes tähele, et jutuajamine baaris hakkab vaibuma ja pead meie poole pöörduma. „Paneme mingil ajal kindla kuupäeva paika. Ootan pikisilmi.”

Kuid Edile ei sobi niimoodi sugugi.

„Millal te arvate, et teile sobiks? Nagu päriselt? Mitte lihtsalt „mingil ajal”,” käib ta peale ja saab tasuks naerulagina baari poolt – mis tema altkulmu pilgu järgi otsustades ärritab teda.

„Noh, nädal või paar pole võimalik, Ed,” vastan ma üsna tõeselt. „Mul on üks väga tõsine asi ajada. Tegelikult perepuhkus, mis oleks pidanud juba ammu toimuma,” lisan ma, lootes naeratust, kuid saades hoopis tardunud pilgu.

„Millal te siis tagasi tulete?”

„Nädala pärast, laupäeval, juhul kui me pole mingeid luid murdnud. Me läheme suusatama.”

„Kuhu?”

„Prantsusmaale. Megève’i lähedale. Kas sina käid ka suusatamas?”

„Olen käinud. Mina käin Baierimaal. Kuidas oleks pühapäevaga selle järel?”

„Kahjuks peab see jääma tööpäevale, Ed,” vastan ma kindlalt, sest nüüd, kus Prue ja mina oleme saavutanud selle, et perekondlikud nädalalõpud on võimalikud, on need pühad ja puutumatud – täna on haruldane erand.

„Nii et ülejärgmise nädala tööpäeval, esmaspäevast alates? Milline päev? Valige üks välja. Teie otsustate. Minule sobivad kõik päevad.”

„Tõenäoliselt sobikski mulle kõige paremini mõni esmaspäev,” pakun ma, kuna esmaspäevaõhtuti on Pruel tema iganädalased pro bono vastuvõtud juriidilise abi vajajatele.

„Niisiis ülejärgmisel esmaspäeval. Kell kuus? Seitse? Millal?”

„Noh, ütle, millal sinule kõige paremini sobib,” pakun ma välja. „Minu graafik on üsna lahtine” – mis tähendab, et tõenäoliselt olen ma selleks ajaks töölt tänavale visatud.

„Mõnikord pean ma esmaspäeviti kauem tööl olema,” ütleb Ed niimoodi, et see kõlab kurtmisena. „Aga kell kaheksa? Kas kell kaheksa sobib?”

„Kell kaheksa sobib mulle väga hästi.”

„Kas esimene väljak sobib, kui see antakse? Alice ütleb, et väljakuid ei taheta üksikmängudeks anda, aga teiega on iseasi.”

„Minule sobib iga väljak, Ed,” kinnitan ma talle ning baari poolt kostab jälle naeru ja hõredat plaksutamist – ilmselt sihikindluse eest.

Me vahetame mobiilinumbrid, mis tekitab alati väikesi küsimusi. Ma annan Edile selle numbri, millelt perekonnaliikmed mind kätte saavad, ja soovitan saata sõnum, kui midagi peaks vahele tulema. Tema palub minult sedasama.

„Ja kuule, Nat?” – Edi pingul hääl on korraga leebemaks muutunud.

„Mis on?”

„Olgu teil siis hästi tore perepuhkus, eks?” Ja juhuks, kui ma olen unustanud: „Ülejärgmisel esmaspäeval siis. Kell kaheksa õhtul. Siinsamas.”

Nüüd naeravad ja plaksutavad juba kõik, Ed aga viipab kogu parema käega lõdvalt ja muretult hüvastijätuks ning suundub pika sammuga meeste riietusruumi poole.

„Kas keegi tunneb teda?” küsin ma ja avastan, et olen tahtmatult pöördunud, et talle järele vaadata.

Pearaputused. Anna andeks, semu.

„Kas keegi on näinud, kuidas ta mängib?”

Jälle ei midagi.

Ma saadan oma külalisklubist pärit vastase vestibüüli ja pistan teel tagasi riietusruumi poole pea kontori ukse vahelt sisse. Alice on kummargil arvuti kohal.

„Kes see Ed on?” küsin ma.

„Shannon,” heidab Alice pead tõstmata. „Edward Stanley Shannon. Üksikliige. Maksis püsikorraldusega, linnakodanik.”

„Amet?”

„Härra Shannon on ametilt andmetöötleja. Kelle andmeid ta töötleb, seda ta ei ütle. Mis andmeid ta töötleb, seda ta ei ütle.”

„Elukoht?”

„Hoxton, Hackney kandis. Sama piirkond, kus elavad minu kaks õde ja nõbu Amy.”

„Vanus?”

„Härra Shannon ei kvalifitseeru nooremliikmeks. Kui palju tal aastaid üle on, ta ei ütle. Mina tean ainult sed’da, et sellel poisil pidi ikka kole tahtmine olema, kui ta sõitis jalgrattaga läbi terve Londoni lihtsalt selleks, et lõunapiirkonna tšempion välja kutsuda. Ta kuulis sinust ja nüüd pole sul pääsu, täpselt nagu Koljatil polnud pääsu Taaveti eest.”

„Kas seda ütles tema?”

„Mida tema ei öelnud, seda aimasin ma oma peas ise. Sa oled oma vanuse kohta liiga kaua üksikmängu tšempion olnud, Nat, täpselt nagu Koljatki. Tahad seda ka teada, kes tema emme ja issi on? Kui suur on tema kodulaen? Kui palju ta vangis on istunud?”

„Head õhtut, Alice. Ja aitäh.”

„Head õhtut sulle ka, Nat. Ja tervita kindlasti minu poolt oma Prued. Ja ära nüüd selle noormehe pärast kartma hakka. Sa teed ta maatasa samamoodi, nagu oled teinud kõik poisikesed.”