Читать книгу Agendi mäng - John Le Carré - Страница 5

Ka täna tundub, et minu värbamine salajase lipu alla oli saatusest ette määratud, sest ma ei mäleta, et ma oleksin kaalunud või soovinud ühtki teist karjääri, kui ehk välja arvata sulgpallimängija või mägironija oma Šotimaal Cairngormsis. Selsamal hetkel, kui minu juhendaja ülikoolis küsis mult klaasi sooja valge veini juures häbelikult, kas ma olen kunagi mõelnud, et võiksin teha „oma maa heaks midagi, millest väga laialt rääkida ei maksa”, võpatas minu süda äratundmisest ja mõtted läksid tagasi hämarasse korterisse Saint-Germainis, kus proua Galina ja mina käisime igal pühapäeval kuni isa surmani. Just seal kuulsin ma esimest korda põnevusvärinaga bolševikevastase vandenõu suminat, kui minu poolnõod, kasuonud ja leegitseva pilguga vanatädid vahetasid sosinal sõnumeid kodumaalt, kuhu vähesed neist olid kunagi jalga tõstnud – siis aga märkasid nad minu sealviibimist ning nõudsid, et ma vannuksin hoida saladust, ükskõik, kas ma olin aru saanud või mitte, mis saladus see on, mida ma poleks pidanud pealt kuulma. Sealt pärineb ka minu lummatud huvi vene karu vastu, kelle verd voolas ka minu soontes – tema eripalgelisuse, hiiglaslikkuse ja mõistetamatute kommete vastu.

Minu ukse kirjapilust laperdab sisse süütu välimusega kiri, milles mul soovitatakse ilmuda ühte sammassissekäiguga hoonesse Buckinghami palee lähedal. Kirjutuslaua tagant küsib mult Kuningliku Mereväe eruadmiral, suur nagu tankitorn, milliseid mänge ma mängin. Mina ütlen, et sulgpalli, ja admiral on silmanähtavalt liigutatud.

„Kas tead, et ma mängisin Singapuris sulgpalli sinu õndsa isaga ja ta nüpeldas mind armutult?”

Ei, härra, ütlen mina, ma ei teadnud seda, ja mõistatan, kas ma peaksin oma isa eest vabandust paluma. Kindlasti rääkisime ka muudest asjadest, kuid neist ei mäleta ma midagi.

„Ja kuhu ta on maetud, see sinu vaene paps?” pärib admiral, kui ma juba tõusen, et lahkuda.

„Pariisi, härra.”

„Aa, või nii. Õnn kaasa.”

Mulle antakse käsk ilmuda Bodmin Parkway raudteejaama, käes eelmise nädala ajakiri „Spectator”. Kui ma olen kindlaks teinud, et kõik müümata jäänud eksemplarid on hulgimüüjale tagastatud, varastan ma ajakirja kohalikust raamatukogust. Rohelise viltkübaraga mees küsib mult, millal läheb järgmine rong Camborne’i. Mina vastan, et ma ei oska öelda, kuna mina olen teel Didcotti. Ma järgnen talle väikest vahet hoides parklasse, kus ootab valge kaubik. Pärast kolme päeva mõistetamatuid küsimusi ja ülespuhutud pidusööke, kus pannakse proovile minu seltskondlikud võimed ja alkoholitaluvus, kutsutakse mind komisjoni ette.

„Niisiis, Nat,” lausub hallipäine naisterahvas, kes istub laua taga keskel. „Kas sa tahaksid nüüd, mil me oleme esitanud sulle kõikvõimalikke küsimusi sinu kohta, vahelduseks ka meilt midagi küsida?”

„Noh, tegelikult tahaksin tõepoolest,” vastan ma, olles enne teinud näo, nagu mõtleksin siiralt järele. „Te küsisite, kas te saate minu lojaalsusele kindlad olla, aga kas mina võin olla kindel teie lojaalsusele?”

Naine muigab ja üsna pea muigavad temaga koos ka kõik teised laua taga – ühesugust kurba, mõistvat, mõtlikku muiet, mis on Teenistuses kõige lähem asi lipule.

Pinge all kõneosav. Peidetud agressiivsus hea. Soovitame.