Читать книгу Agendi mäng - John Le Carré - Страница 9

„Noh, õnnitlused, Dom,” ütlen ma, osutades juhi-tugitoolidele ja Büroo keraamilisele kohvilauale, mis on ette nähtud ülemustele alates kolmandast kategooriast.

„Aitäh, Nat. Väga lahke sinust. See tuli üllatusena, aga kui kodumaa kutsub, võtame ennast ju kokku. Kohvi ehk? Teed?”

„Kohvi, palun.”

„Piima? Suhkrut? Soipiim, peab vist lisama.”

„Lihtsalt mustalt, ole sa tänatud, Dom. Ilma soita.”

Kas ta mõtleb sojat? Kas „soi” on tänapäeva nutikas versioon sellest? Dom pistab pea uduklaasiga ukse vahel välja, peab maha lõõpiva sõnavahetuse Viviga, võtab uuesti istet.

„Ja Londoni keskuse töövaldkond on ikka seesama mis enne?” uurin ma nagu muuseas, kuna Bryn Jordan nimetas seda kunagi minu kuuldes Büroo kadunud koerte varjupaigaks.

„Täpselt, Nat. Täpselt. Ikka seesama.”

„Nii et nime poolest on kõik Londonis asuvad bürood nüüd sinu käsu all.”

„Üle kogu Ühendkuningriigi. Mitte ainult Londonis. Kogu Suurbritannia. Välja arvatud Põhja-Iirimaa. Ja me oleme endiselt täiesti iseseisvad, on mul hea meel märkida.”

„Administratiivselt iseseisvad? Või ka operatsioonide osas?”

„Mis mõttes, Nat?” – tunnistades mind, kulm kortsus, nagu ta ei mõistaks, mida ma silmas pean.

„Kas sina kui Londoni keskuse ülem saad ise operatsioonide läbiviimiseks loa anda?”

„Seal on piir ähmane, Nat. Praeguse seisuga peab kõik harukontorite poolt välja pakutud operatsioonid vormitäiteks heaks kiitma vastav kohalik osakond. Ma võitlen selle vastu sama hästi kui praegusel hetkel.”

Dom naeratab. Ka mina naeratan. Olen võitlusega ühinenud. Üheaegsete liigutustega maitseme oma kohvi, kus pole soid, ja asetame tassid alustassidele tagasi. Kas Domil on nüüd kavas avaldada mingeid soovimatuid intiimseid üksikasju oma värske kaasa kohta? Või mulle seletada, miks mind siia kutsuti? Nähtavasti veel mitte. Kõigepealt peame lõksutama vanadest aegadest: meie ühistest agentidest, kelle juht ma olin, kui minu kasutuks ülemuseks oli omakorda Dom. Esimene tema nimekirjas on Polonius, kes hiljuti Shakespeare’i võrgustikust lahkus. Mõni kuu tagasi, kui ma pidin Büroo asjus Lissabonis käima, läksin ma vaatama ka vana Poloniust, Algarves, kajavas uusehitises tühja golfiväljaku kõrval, mille me olime talle osana tema ümberasustamise paketist ostnud.

„Tal on kõik kombes, Dom, aitäh küsimast,” vastan ülevoolavalt. „Uue identiteediga kõik sujub. Naise surmast sai üle. Tal pole viga midagi, tõesti. Jah.”

„Ma kuulen sinu hääles mingit „aga”, Nat,” märgib Dom etteheitvalt.

„Noh, me lubasime talle ju Briti passi, Dom, kui sa mäletad. Paistab, et see on pärast sinu Londonisse tagasi tulekut suures segaduses kaduma läinud.”

„Ma uurin seda asja otsekohe” – ja selle tõestuseks teeb ta pastapliiatsiga märkme.

„Ta on pisut pahane ka sellepärast, et meil ei õnnestunud tema tütart Oxfordi ega Cambridge’i panna. Talle tundub, et oleks vaja olnud ainult väikest tõuget meilt, aga meie ei andnud seda. Õigemini ei teinud seda sina. Just niimoodi ta seda näebki.”

Süütunne pole Domi rida. Tema on kas haavunud või tuim. Ta valib haavumuse.

„Selles on süüdi kolledžid, Nat,” kaebab ta väsinult. „Kõik arvavad, et vanad ülikoolid on üks tervik. See pole nii. Sa pead käima ühest kolledžist teise, müts pihus. Ma vaatan, mis seal teha saab” – jälle märge pastapliiatsiga.

Teine Domi nimekirjas on Delilah, värvikas üle seitsmekümneaastane Ungari naisparlamendisaadik, kes võttis venelastelt vastu rublasid, otsustas siis aga – enne kui rubla kokku varises –, et talle meeldib rohkem ikkagi Briti nael.

„Delilah on suurepärases vormis, tänan küsimast, lihtsalt suurepärases. Oli pisut kuri, kui sai teada, et minu ametipärija on naisterahvas. Ta ütles, et niikaua kuni mina teda juhtisin, võis ta unistada, et armastus on kohe nurga taga.”

Delilah’le ja tema paljudele armukestele mõeldes muigab Dom laialt ja kehitab õlgu, kuid naeru välja ei pääse. Lonks kohvi. Tass läheb alustassile tagasi.

„Nat…” – kaeblikult.

„Dom.”

„Ma arvasin tõesti, et sel hetkel sul koidab.”

„Ja mispärast siis, Dom?”

„No taeva pärast! Ma pakun sulle kuldset võimalust kujundada ainuisikuliselt ümber meie Vene osakond, mis on liiga kaua varjus olnud. Sina oma oskustega ajad asja joonde – kui kiiresti? – maksimaalselt poole aastaga? See töö on loominguline, nõuab tegutsemist, see on täpselt sinule. Mida enamat võid sa oma vanuses veel tahta?”

„Kahjuks ma ei mõista, Dom.”

„Ei mõista?”

„Ei. Ei mõista.”

„Sa tahad öelda, et sulle ei räägitudki?”

„Mulle öeldi, et ma räägiksin sinuga. Nüüd ma räägingi sinuga. Kaugemale me pole jõudnud.”

„Sa astusid siia sisse midagi teadmata? Issand jumal! Mõnikord ma ei saa aru, mida need kuradi personaliosakonna omad enda meelest õieti teevad. Kas sa käisid Moira juures?”

„Võib-olla ta arvas, et mul on parem seda sinu suust kuulda, Dom, mis see siis ka poleks. Sa vist ütlesid, et üks meie kodune Vene harubüroo on liiga kaua varjus olnud. On ainult üks, mida ma tean, ja see on Rahusadam. See pole harubüroo, see on ajast ja arust osakond, Londoni keskbüroo egiidi all, ja see on prügimägi, kuhu heidetakse ümberasustatud väärtusetud ülejooksikud ning viiendajärgulised allakäinud informaatorid. Viimati, kui ma kuulsin, oli rahandusministeeriumil kavas see koht kinni panna. Ilmselt läks neil meelest seda teha. Kas seda sa mulle tõsiselt pakudki?”

„Rahusadam ei ole prügimägi, Nat – kaugel, kaugel sellest. Minu juhtimise ajal küll mitte. Seal on paar ametnikku, kelle parimad ajad on möödas, seda ma tunnistan. Ja allikad, kes alles ootavad oma potentsiaali realiseerumist. Kuid inimese jaoks, kes teab, kust otsida, on seal esmaklassilist materjali. Ja loomulikult” – tagantjärele tulnud mõte – „on inimesel, kes endale Rahusadamas kannused teenib, kõik võimalused, et teda kaalutaks edutamiseks Vene osakonda.”

„Kas see on siis midagi, mida sa juhtumisi ise võid kaaluda, Dom?” uurin ma.

„Mis on midagi, vanapoiss?”

„Liikuda edasi Vene osakonda? Rahusadama turjal ratsutades.”

Dom kortsutab kulmu ja torutab hukkamõistvalt huuli. Kui üldse midagi, siis on ta läbinähtav. Vene osakond, eelistatavalt selle ülema amet, on tema eluunistus. Mitte sellepärast, et ta tunneks seda ala, tal oleks vastav kogemus või ta räägiks vene keelt. Ükski neist kolmest tema puhul ei kehti. Ta on hilisemas eas Büroosse võetud finantssektori poiss, kes osteti üle põhjustel, mida ta ilmselt ka ise ei aima, nagu ma kahtlustan, ja kellel pole penni eestki keelteoskust.

„Sest kui sul on see mõttes, Dom, tahaksin ma selle teekonna sinuga kaasa teha, kui sul midagi selle vastu pole,” ründan ma edasi naljatlevalt või mänguliselt või vihaselt, ma ei tea isegi, milline neist tõsi on. „Või on sul äkki kavas minu ettekannetelt sildid küljest kiskuda ja enda sildid peale panna, nii nagu sa tegid Budapestis? Lihtsalt küsin, Dom.”

Dom mõtleb järele, see tähendab, et kõigepealt vaatab ta üle oma kaarjalt kokku pandud sõrmede mind, siis kaugusse, siis jälle mind, veendumaks, et ma olen ikka endiselt seal.

„Siin on minu pakkumine sulle, Nat, võta või jäta. Minu kui Londoni keskbüroo ülema pakkumine. Ma pakun sulle ametlikult võimalust saada Giles Wackfordi järel Rahusadama büroo juhiks. Kuna sa oleksid ajutine töötaja, on sinu palkamine minu otsustada. Sa võtad viivitamatult üle Gilesi agendid ja lisaks ka tema büroo avansilise toetuse. Ka tema esinduskulud, niipaljukest kui neid järel on. Mina soovitan sul otsekohe töö kallale asuda ja võtta oma ülejäänud puhkus välja mingil hilisemal ajal. Mis küsimus sul on?”

„Mulle nii ei sobi, Dom.”

„Ja palun ütle, miks siis mitte?”

„Ma pean selle kõik Pruega läbi rääkima.”

„Ja millal oled sa Pruega sellistest asjadest rääkinud?”

„Meie tütar Stephanie tähistab varsti üheksateistkümnendat sünnipäeva. Ma lubasin viia tema ja Prue nädalaks ajaks suusatama, enne kui ta tagasi Bristolisse läheb.”

Dom küünitab end üle laua ja tunnistab teatraalselt kulmu kortsutades seinakalendrit.

„Mis ajal see juhtub?”

„Tal on praegu teine semester.”

„Ma mõtlen, millal te puhkusele sõidate.”

„Laupäeval kell viis hommikul Stanstedist, kui sul on plaanis meiega liituda.”

„Eeldades, et sina ja Prue olete asjad selleks ajaks läbi rääkinud ja rahuldavale tulemusele jõudnud, võin ma ilmselt lasta Gilesil Rahusadamas ülejärgmise esmaspäevani ise kindlust valvata, kui ta pole selleks ajaks vedru välja visanud. Kas sa oled sellega rahul või õnnetu?”

Hea küsimus. Kas ma oleksin rahul? Ma oleksin Büroos ja ma liiguksin Vene sihtmärgi poole, kuigi elatuksin Domi laualt pudenevatest raasukestest.

Aga kas Prue oleks rahul?