Читать книгу Agendi mäng - John Le Carré - Страница 8

„Nat! Kui oivaline sa välja näed! Meremees on tõesti koju jõudnud! Sa paistad terve nagu purikas ja oma vanusest poole noorem!” hüüab Dominic Trench, kargab oma direktorilaua tagant püsti ja haarab mu käe kahe pihu vahele. „Kõik kindlasti tänu raskele tööle jõusaalis. Pruega kõik korras?”

„Võitlusvormis, Dom, aitäh küsimast. Ja Rachelil?”

„Imeline. Ma olen kõige õnnelikum mees maamunal. Sa pead Racheliga kohtuma, Nat. Sina ja Prue, te peate mõlemad temaga kohtuma. Teeme õhtusöögi, kõik neljakesi. Rachel meeldib sulle kindlasti väga.”

Rachel. Kõrgaadlik, võim tooride parteis, teine naine, hiljutine liit.

„Ja lapsed?” küsin ma ettevaatlikult. Neid oli olnud kaks, Domi toreda esimese naisega.

„Lihtsalt oivaline. Sarah’l läheb South Hampsteadis suurepäraselt. Ta sihib selgelt Oxfordi.”

„Ja Sammy?”

„Temal on segane periood. Varsti ta kindlasti ärkab ja läheb õe jälgedes.”

„Ja Tabbyl, kui tohib küsida?” Tabitha oli Domi esimene naine ja – selleks ajaks, kui nad lahku läksid – närviline inimvare.

„Tal läheb imeliselt. Meie teada pole tal veel ühtegi uut meest sihikul, kuid lootus ei kao ju kunagi.”

Mina usun, et meie kõigi elus on mõni Dom, mees – tundub, et alati on tegu meesterahvaga –, kes tõmbab su kõrvale, määrab sind oma ainsaks sõbraks maailmas, kostitab sind üksikasjadega oma eraelu kohta, mida sa parema meelega kuulda ei tahaks, küsib sinult nõu ja kui sa seda ei anna, vannub, et teeb kõik nii, nagu sa ütlesid, järgmisel hommikul aga kõnnib sinust mööda nagu tühjast kohast. Viis aastat tagasi Budapestis hakkas ta saama kolmekümneseks ja kolmekümneseks hakkab ta saama ka nüüd – seesama krupjeelik nägusus, triibuline särk, kollased traksid, mis sobiksid paremini kahekümne viie aastasele, valged kätised, kullast mansetinööbid ja igasse olukorda sobilik naeratus; seesama vihaleajav komme panna sõrmeotsad kaareks kokku, nõjatuda tooli seljatoele ja sind üle sõrmeotste silmitsedes mõtlikult naeratada.