Читать книгу Agendi mäng - John Le Carré - Страница 6

Selsamal kuul, kui ma lõpetasin algkursuse hämarates kunstides, oli mul õnn saada tuttavaks Prudence’i, oma tulevase naisega. Meie esimene kohtumine ei olnud just paljutõotav. Pärast minu isa surma oli pääsenud perekonna riidekapist välja terve rügement luukeresid. Poolvennad ja poolõed, kellest ma polnud kunagi kuulnudki, nõudsid endale vara, mille pärast šoti usaldusisikud olid viimased neliteist aastat nägelenud ja kohut käinud ning pärandi kontideni puhtaks nokkinud. Keegi sõber soovitas üht kesklinna advokaadibürood. Kui vanemosanik oli viis minutit minu hädasid kuulanud, vajutas ta kellanuppu.

„Üks meie parimaid noori juriste,” kinnitas ta mulle.

Uks avanes ja sisse sammus minuealine naisterahvas. Tal oli seljas niisugune heidutav must kostüüm, mida juristiametis eelistatakse, ees õpetajannaprillid ja väga väikeste jalgade otsas rasked sõjaväesaapad. Me surusime kätt. Naine ei heitnud mulle teist pilkugi. Saabaste klobinal viis ta mu boksi, mille jääklaasil oli kiri „P. Stoneway, õigusteaduste bakalaureus”.

Me istume teine teisele poole lauda, tema lükkab oma kastanpruunid juuksed tõsiselt kõrvade taha ja toob sahtlist lagedale kollase märkmeploki.

„Teie elukutse?” pärib ta.

„Tema Majesteedi Välisteenistuse ametnik,” vastan ma ja punastan teadmata põhjusel.

Pärastisest mäletan ma kõige rohkem tema tikksirget selga ja otsustavat lõuga ning üksikut päikesekiirt, mis mängleb tema põse väikestel udemetel, samal ajal kui mina jutustan, üks räpane üksikasi teise järel, meie perekonnasaagat.

„Kas ma võin sinatada ja öelda sulle „Nat”?” küsib ta meie esimese kohtumise lõpul.

Võib küll.

„Mind kutsutakse Prueks,” ütleb ta ja me paneme paika uue kohtumise, kahe nädala pärast, mil ta teatab mulle sama tuima tooniga, mida tal on õnnestunud välja selgitada:

„Ma pean teatama, Nat, et kui kõik sinu kadunud isa varad hommepäev sulle kätte antaks, ei jätkuks sellest isegi meie büroo tasude maksmiseks, rääkimata sulle esitatud tohutute nõuete rahuldamisest. Kuid,” jätkab ta, enne kui ma jõuan kinnitada, et ei tülita teda enam, „meie bürool on ka korraldus tegeleda seda väärivate abivajajate juhtumitega tasu nõudmata. Ja ma võin rõõmuga öelda, et sinu juhtumit peetakse sellesse kategooriasse kuuluvaks.”

Tal on vaja nädala pärast uut kokkusaamist, kuid ma olen sunnitud selle edasi lükkama. Tuleb korraldada ühe Läti agendi imbumine Punaarmee sidebaasi Valgevenes. Briti kallastele tagasi jõudes helistan ma Pruele ja kutsun ta õhtust sööma, kuid mulle tehakse tõredalt teatavaks, et tema büroo põhimõtete kohaselt ei tohiks suhted klientidega isiklikuks minna. Tal on siiski heameel mulle teatada, et tänu tema büroo tööle on kõigist nõuetest minu vastu loobutud. Ma tänan teda ülevoolavalt ja küsin, kas sellisel juhul on tal ikkagi võimalik minuga õhtusöögile tulla. On.

Me läheme Bianchisse. Pruel on seljas sügava dekolteega suvekleit, tema juuksed on kõrvade tagant valla pääsenud ning kõik mehed ja naised restoranis vahivad teda. Ma mõistan kiiresti, et minu tavaline jutuvada ei toimi. Me oleme vaevalt jõudnud põhiroani, kui mulle saab osaks üksikasjaline ettekanne vahest seaduse ja õigluse vahel. Kui saabub arve, võtab Prue selle oma valdusse, arvutab penni pealt välja oma poole, lisab kümme protsenti teeninduse eest ja maksab mulle oma käekotist sularahas. Ma ütlen talle teeseldud nördimusega, et ma pole kunagi varem kohanud sellist häbitut rikkumatust, ja tema kukub naeru pärast peaaegu tooli pealt maha.

Pool aastat hiljem, saanud eelnevalt nõusoleku oma tööandjatelt, küsin ma Pruelt, kas ta kaaluks spiooniga abiellumist. Kaaluks küll. Nüüd on Teenistuse kord ta õhtusöögile kutsuda. Kaks nädalat hiljem teatab ta mulle, et on otsustanud juristikarjääri ootele panna ja teha läbi Teenistuse kursused nende töötajate abikaasadele, kes saadetakse varsti tööpostile vaenulikku keskkonda. Ta tahab, et ma teaksin, et ta langetas selle otsuse omaenda vabast tahtest, mitte armastusest minu vastu. Ta oli kahevahel, kuid tema kohusetunne kodumaa ees jäi peale.

Ta lõpetab kursused hiilgavalt. Nädal hiljem saadetakse mind koos minu naise Prudence’iga teise sekretäri ameti -kohale (kaubandusalal) Briti saatkonda Moskvas. Moskva jäigi ainsaks teenistuskohaks, kus me koos olime. Selle põhjused ei ole Pruele sugugi häbistavad. Varsti jõuan ka nendeni.

Rohkem kui kaks aastakümmet, algul koos Pruega ja siis ilma temata, olen ma teeninud diplomaatilise või konsulaaralase kattevarju all kuningannat Moskvas, Prahas, Bukarestis, Budapestis, Tbilisis, Triestes, Helsingis ja viimati Tallinnas, ning värvanud ja kantseldanud igat sorti agente. Uhkete poliitika tegemise laudade taha pole mind kunagi kutsutud ja selle üle on mul hea meel. Loomuliku andega agendijuht on iseseisev inimene. Ta võib küll saada käske Londonist, kuid väliteenistuses olles on ta ise oma saatuse ja oma agentide saatuse valitseja. Kui aga tema aktiivsed aastad läbi saavad, pole just palju ankrupaiku, mis ootaksid viiekümnele elu aastale lähenevat elukutselist spiooni, kes jälestab istuvat tööd ja kelle elulugu meenutab keskastme diplomaati, kes pole päris edu kunagi saavutanud.