Читать книгу Sa oled alati kohal. Teadveloleku meditatsioon igapäevaelus - Jon Kabat-Zinn - Страница 7

Ajakirja New Yorker koomiks: Kaks zen-munka, mungarüüs ja paljaksaetud peaga, üks noor, teine vana, istuvad jalad risti kõrvuti põrandal. Noorem vaatab arusaamatuses vanemale otsa, kes pöördub tema poole ja ütleb: „Midagi ei juhtu. See see on.”

See on tõsi. Tavaliselt on midagi ette võttes loomulik oodata, et meie püüdlused toovad ihaldatud tulemuse. Me tahame näha tulemusi, olgu selleks kas või üksnes meeldiv tunne. Ainus erand, mis mulle pähe tuleb, on mediteerimine. Mediteerimine on ainus sihipärane ja süstemaatiline tegevus, mille aluseks ei ole püüd ennast paremaks muuta või kuhugi jõuda, vaid lihtsalt mõista seda, kus sa juba oled. Mediteerimise väärtus seisneb võib-olla just selles. Võib-olla peame me kõik tegema oma elus ühte asja lihtsalt selle asja enda pärast.

Kuid ei oleks päris õige nimetada mediteerimist tegevuseks. Õigem on kirjeldada seda kui olemist. Kui mõistame, et „see see on”, saame minevikust ja tulevikust lahti lasta ja ärgata, et näha ennast praegu, just sellel hetkel.

Tavaliselt ei saa inimesed sellest kohe aru. Nad tahavad mediteerida selleks, et puhata, kogeda erilist seisundit, saada paremaks inimeseks, vähendada stressi või valu, saada lahti vanadest harjumustest ja tegutsemisviisidest, vabaneda või saada virgunuks. Kõik need on head põhjused mediteerimiseks, aga võrdselt probleemsed, kui ootad, et kõik see juhtub lihtsalt sellepärast, et sa nüüd mediteerid. Sa oled haaratud tahtmisest kogeda midagi erilist või edenemise märkide otsimisest, ja kui sa ei tunne õige pea midagi erilist, võid hakata kahtlema valitud tees või juurdlema, kas teed seda ikka õigesti.

Enamiku õppeainete puhul on see täiesti mõistetav. Loomulikult on selleks, et millegagi edasi tegelda, vaja varem või hiljem näha edusamme. Aga mediteerimine on teistsugune. Mediteerimise seisukohast on iga seisund eriline seisund, iga hetk eriline hetk.

Kui me lakkame tahtmast, et praegusel hetkel juhtuks midagi muud, astume suure sammu kohtumise poole sellega, mis on siin ja praegu. Kui loodame kuhugi jõuda või ennast mingit moodi arendada, saame lähtuda üksnes sellelt pinnalt, millel seisame. Kui me päriselt ei tea, millel me seisame – see teadmine tuleneb otseselt teadveloleku arendamisest –, võivad kõik meie püüdlused ja ootused tuua palju kisa ja vähe villa. Nii et mediteerides on parim viis kuhugi jõuda loobuda ülepea püüdest kuhugi jõuda.

Kui su meelt ei varjuta ebavajalike asjade pilved, on see su elu parim aeg.

WU-MEN

PROOVI enesele aeg-ajalt öelda: „See see on.” Vaata, kas on üldse midagi, mille kohta see ei võiks käia. Meenuta, et praeguse hetke omaksvõtmisel ei ole midagi tegemist alistumisega selle ees, mis toimub. See tähendab lihtsalt selget arusaamist, et see, mis toimub, see toimubki. Omaksvõtmine ei ütle sulle, mida teha. See, mis edasi juhtub, mida sa otsustad teha, peab tulenema sinu arusaamisest praegusest hetkest. Võid proovida tegutseda, lähtudes sügavast mõistmisest, et „see see on”. Kas see mõjutab su teguviisi või käitumist? Kas on võimalik mõelda, et tegelikult võib see olla su elu parim aeg, parim hetk? Kui see nii oleks, mida see sulle tähendaks?