Читать книгу Vahimehed - Jon Steele - Страница 10

See oli jälle seal.

Ta nägi seda läbi vihma.

Kellatornis liikus valgus ringi.

Ta märkas seda esimest korda, kui oli eelmisel suvel korterisse sisse kolinud, toona liikus see samamoodi nagu praegu. Siis oli ta istunud tualettlaua taga, kamminud harjaga juukseid, seadnud end valmis ööks linna peal. Talle tuli meelde, kuidas tema pilk oli saatnud akna taga lendlevaid pääsukesi. Lausanne’i katedraal seisis õhtutaeva viimase kuma taustal.

Kena, mõtles ta, „Addamsite perekonna” moodi kena. Just siis nägi ta tornis valgust, mida viibutati tema poole. Siis kadus see vaateväljast ja ilmus järve pool uuesti välja. Seda viibutati veel ühe korra, vuhh, ja kadunud see oligi.

Taskulambiga öövaht, arvas ta.

Aga kui ta oli seda veel paar korda näinud, sai ta aru, et öövaht ilmus välja ainult siis, kui katedraali kellad olid täistundi löönud. Öövaht alustas alati kell üheksa õhtul, liikus tornis alati vastupäeva. Ida, põhi, lääs, lõuna. Siis sai ta aru, et öövahil ei olnudki käes taskulamp, vaid latern. Ja jäi mulje, nagu ta hüüaks igal rõdul midagi.

Ühel õhtul läks ta just enne kella üheksat rõdule ja ootas. Kellad lõid üheksa korda ja nagu imeväel, seal see öövaht oligi. Ja jumala eest, ta hüüdis midagi. Aga öövahi häält ei olnud Pont Bessières’i liiklusmüras kuulda. Ta haaras mobiili, et saata õele Los Angelesse sõnum.

anny sa ei usuks seda. nad on siia kellatorni hullu kinni pand. tal on latern ja ta l6ugab 88siti. ma n2en teda just praegu!

kat, ole ettevaatlik. frankenstein oli shveitsist

minu arust saxamaalt

too oli hitler

tres kahtlane. musi kõigile☺

tule koju ja anna ise. vanemate komplekt ikka lylib t2iega. lapsed nutavad, pean minema

Enne tänast õhtut oli ta kellatornist paistva valguse unustanud.

Üheksased kellad ja kuku-kuku-kuku.

Ta lõpetas juuste harjamise, vaatas peeglisse. Kahekümnekuuene ja mitte ainsatki kortsu. Veidi lauvärvi, silmapliiats, õrn ripsmetušš. Midagi pole rohkem vaja. Ülejäänu jäi tema pähkelpruunide silmade hooleks. Asi oli vasaku silma defektis – iirise sees väänles üks hõbedane jooneke. Mehed märkasid seda, siis jäid seda vahtima, siis olid nad sõltuvuses.

Tänane õnnelik saak oli keegi kahe nimega britt. Vanemosanik Londoni suurimas advokaadifirmas. Mees oli palunud, et ta jätaks juuksed lahtiselt õlgadele nagu fotodel. Kõigile klientidele meeldis ta just sellisena nagu fotodel. Nagu Playboy UCLA tüdrukute numbris.

Napilt täisealine Katherine Taylor oli esikaane staar. Foto pealkiri oli: „Cool nagu Jean Seberg, ilus nagu ingel”. Kui ajakiri lahti lüüa, siis sai näha tema alasti väljasirutatud keha pangakeldris rahakuhja otsas, mis viitas tema peaerialale – rahvusvahelisele majandusele –, mis ei olnud tõsi, aga keda perset see huvitas? Järgmisel fotol ratsutas ta baaritoolil, peas ainult prantslaslik barett, mis viitas tema kõrvalerialale – prantsuse filoloogiale –, mis oli tõsi, aga keda see jällegi huvitas? See oli ajuvaba, lihtsalt julgustükk. Aga pärast nädala jagu proovipildistamist valiti ta välja. Korraga sai sellest ajuvabadus, mille eest maksti viiskümmend tuhat dollarit. Playboys kutsuti seda õppestipendiumiks. Naera ribadeks, mõtles ta. Miljon tüüpi peksavad pihku ja kujutlevad, et nad ei pressi endalt ise pauku välja, vaid kepivad teda … ja seda kutsutakse õppestipendiumiks. Ta naeris kogu tee panka, imestades, kui ajuvabaks võib asi minna.

Vastus selgus aasta pärast Sunseti avenüül Marquis’ hotellis.

Ta pidi sõbrannaga õhtul linna peale minema, too jäi hiljaks. Katherine ootas baarileti ääres. Baarimees pakkus talle jooki, mille oli saatnud keegi baaris istujatest, ta lükkas joogi eemale. Mõne minuti pärast seisis tema kõrval hästi riides tüüp, kes küsis, kas võiks teda oma bossile esitleda. Mees rääkis araabia aktsendiga.

„Esitleda … sinu bossile. Las ma küsin sult midagi, poisu. Kas ma näen välja nagu mingi uus toode, mida esitletakse?”

„Palun, preili, ma ei tahtnud teid solvata. Minu boss istub seal.”

Katherine nägi kallis rätsepaülikonnas korralikku ärimeest omaette nurgas istumas. Talle pakkusid seltsi espresso ja klaas vett.

„Nii et kes su boss on?”

„Ta on prints Saudi Araabia kuninglikust perest. Ta soovis, et ma ütleksin teile, et ta imetles teie fotosid väga ja et tal oleks hea meel, kui te tema lauda tuleksite, palun.”

„Prints. Ja sina kutsud teda „bossiks”. Kas „isand” ei oleks parem?”

„Preili, need on üks ja seesama.”

Katherine kehitas õlgu.

„Nojah, ütle talle, et mul on teised plaanid.”

Mees tundus olevat segaduses, kui ta läks läbi baari halba uudist edastama. Espressoga härra naeratas Katherine’ile. Pärast lühikest summutatud vestlust tuli tüüp tagasi.

„Mu boss mõistab täielikult teie ajakavaga seonduvat probleemi, kuid ta soovib väga teiega koos õhtut veeta. Ta palub teil ümber mõelda.”

Mees pani baariletile pikliku punase karbi. Katherine tegi selle lahti, nägi kuldketti, mille küljes rippus korraliku suurusega pärl. Ta lasi kaanel kinni plaksatada ja lükkas karbi eemale.

„Ütle oma bossile, et ta ei ole minu maitse.”

„Kuidas, palun?”

„Ütle talle, et mulle meeldivad tüdrukud.”

Mees jättis punase karbi baariletile, läks sama teed tagasi, et edastada veelgi halvem uudis. Järjekordne naeratus, veel summutatud häälel lausutud sõnu, ja juba ta tuligi tagasi. Seekord nägi ta välja, nagu hakkaks minestama.

„Tema kuninglik kõrgeausus palus mul küsida, kas kakskümmend viis tuhat paneks teid ümber mõtlema seoses teie … maitsega.”

„Kakskümmend viis tuhat, see tähendab dollarites?”

„Jah, preili.”

Katherine vaatas nurgas istuvat härrasmeest uuesti. Korralikult pügatud vuntsid, hoolitsetud näonahk, kerge sandlipuu aroom.

„Kas ma sain õigesti aru? Me räägime kahekümne viiest tuhandest dollarist sulas ühe õhtu eest?”

„Jah.”

Katherine võttis punase karbi kätte ja tegi selle lahti, et selle sisu uuesti vaadata.

„Ja see nipsasjake on loomulikult preemiaks?”

„Loomulikult. See näitaks, kui kõrgelt teid hinnatakse. Teile võib huvi pakkuda tõsiasi, et prints võib tänutäheks olla ülimalt heldekäeline.”

„Kas tõesti?”

„Nii see on, preili. Kas ma võin tema kuninglikule kõrgeaususele hea uudise edastada?”

Katherine lasi karbikaane klõpsuga kinni, andis selle tagasi.

„Kõigepealt vii see oma printsist bossile tagasi ja küsi, mis tal veel on.”

Nii lõppeski UCLAs käimine ja algasid järgmise taseme õpingud ropult rikaste klanitud meesterahvaste alal. Elegantsed mehed, kes tulid tema juurde „ühise tuttava” soovitusel. Tema meelest tähendas see tõenäoliselt viimast tüüpi, kellest ta oli raha eest üle käinud, aga keda see huvitas? Nad tulid koos kinkidega. Nelja aasta pärast kuulus talle Santa Monica elamukompleksis rannaäärne maja, tema garaažis oli Lexuse kabriolett, tal oli tuba täis kuulsate disainerite riideid ja kapp täis tapvalt ilusaid kingi. Lisaks ei olnud ta deklareerinud veidi üle neljasaja tuhande dollari, mida tuli maksuameti eest varjata. Siis saabuski maksuametist kiri, kus küsiti kogu selle deklareerimata raha kohta California Esimese Ühispanga arvelduskontol nr 2087956-2.

Huulepulk. Tagasihoidlik punane. Kerge läige.

Tolsamal õhtul sõi ta Ivy at the Shore’s õhtust ühe Šveitsi härrasmehega. Los Angeleses äriasjus viibiv erapankur, kes otsis diskreetset seltsilist. Mees oli võluv, ta andis nõu. Pärast 11. septembri terrorirünnakuid oli rahaliste vahendite kaitsmine raske, ütles ta, eriti ameeriklaste jaoks. Ameerika julgeolekuaparaat hoidis nüüd silma peal igal maailmas ringleval dollaril. Ja ameeriklased on teada-tuntud oma teataval määral uudishimuliku suhtumise poolest temasuguste erilist ametit pidavate daamide suhtes, eriti kui nad teenivad hästi. Kui aga mademoiselle kaaluks Lausanne’i kolimist, siis oleks võimalik asjad korda ajada. Näiteks likvideerida kogu vara Ameerikas, vahetada dollarid Šveitsi frankideks, mida saaks pesta maksuvaba konto kaudu Küprosel ja siis hoiustada mõne maineka panga harukontoris Lausanne’is. Loomulikult ei oleks tema rahaliste vahendite suurust arvestades mingit probleemi saada Šveitsis elamisluba. Ja mis kõige olulisem, tutvuda kellegagi, kes tunneks tema äriasjade ajamiseks sobivaid inimesi. Ta ise tundiski just ühte sobivat inimest. Laitmatu mainega prantslannat, kes elab praegu Genfis ja juhib diskreetset, aga eksklusiivset agentuuri. Kahesaja klubi, mis teenindab Euroopa rikkaid ja võimsaid.

Täna siis pärlikee. Sobivad kõrvarõngastega.

Šveitsi pankur teadis isegi üht suurepärast kohta, mida Lausanne’is müüdi. Nurgapealne ülemise korruse korter, mida ümbritses haljastatud rõdu. Kaunis vaade Prantsuse Alpidele ja Lac Lémanile. Ta saaks hüpoteegi korda ajada, loomulikult ilma mingisuguse sissemakseta. Tegelikult võiks ju kogu selle asja korraldada Kahesaja klubi kaudu. Muuseas, tolle naise nimi on madame Simone Badeaux. Pankur ajas täiesti juhuslikult tema rahaasju ja tal oli naise number BlackBerrys olemas.

„Aga miks mitte helistada talle kohe ja juttu ajada?”

Selleks ajaks, kui magustoit kohale toodi, oli Katherine’i elu ära korraldatud. Ja kui ta Lausanne’i kolis, teatas üks Saksa ravimifirma, et nad ostavad ära terve maja koos tema korteriga. Olematu rahalise investeeringu pealt kolmesajatuhandeline kasum. Ja tal ei tulnud ära kolida enne kahte aastat.

Katherine Taylorile meeldis Lausanne.

Seal voolas raha, mida oli kerge teenida.

Ta tõusis püsti, lasi käterättidel keha ümbert maha kukkuda. Ta pihustas pea kohale pisikese Chaneli udupilve, lasi aroomil langeda juustele ja õlgadele. Ta avas riidekapi, otsis üles musta Versace, libistas selle Aubade’i pesukomplekti peale, mille kandmist temalt oodati. Täna õhtul paneb ta nood Prada kontsad esimest korda jalga. Need andsid tema 175 sentimeetrile veel üle seitsme juurde. Klient oli öelnud, et talle meeldivad pikapoolsed naised. Tema kasukas oli esiukse kõrval toolil. Kolmveerandpikkusega naaritsanahkne Fendi. Järjekordne näide kellegi kõrgest hinnangust. Seekord itaallasest vormel 1 juhilt tänutäheks vaikimise eest, kui üks Itaalia kõmuleht pakkus talle miljon eurot konfidentsiaalse info eest teatava Roomas veedetud häbitu nädalalõpu kohta, mil maailmameistri rase naine oli Milanos üksi kodus. Ropult rikkad mehed teadsid, kuidas selliseid tütarlapsi tänada, kes suutsid vajaduse korral suu pidada. Ta viskas naaritsa selga, keerutas end korra esikupeegli ees.

„Tšau, musi.”

Ta sõitis liftiga alla, et minna Rue Caroline’i ja Langallerie nurgal ootavasse taksosse.

„Bonsoir, mademoiselle Taylor.”

„Tere, Pascal. Ça va?”

„Väga hästi, mademoiselle, tänan küsimast. Te näete täna väga kena välja.”

„Tänan, Pascal. Sa ütled alati õigeid asju.”

„Palace’i juurde, mademoiselle?”

„Jah, palun.”

Pascal ei öelnud kümneminutilise sõidu ajal midagi. Katherine hindas tema vaikimist kõrgelt. Sellepärast oligi tema number Katherine’i telefonis kiirvaliku all teine ja sellepärast maksiski ta alati kaks korda nii palju, kui taksomeeter näitas. Ta vaatas, kuidas vihmane Lausanne mööda veeres. Märg asfalt peegeldas siniseid neoontulesid ja oranže tänavalampe. Kui nad kaarduval Rue Saint-Pierre’il sõitsid ja valgusfoori taga seisma jäid, nägi ta üle järve Éviani tulesid. Päris kena, mõtles ta, San Fransisco moodi.

Trollid vurasid üle ristmiku, kuni roheline läks põlema ja Pascal sõitis Rue du Grand-Chêne’ile. Katherine’i silmad läksid imestusest pungi. Lausanne Palace oli punase valgusega üle kallatud, mässitud punaste paelte ja lehvide ja vanikute ja luuderohu sisse, mis rippusid kuue korruse rõdudelt alla. Kõnniteed katsid minikuusepuud ja eeskoja paekivisammaste ümber keerdusid sajad imepisikesed valged tuled. Eile polnud sellest kõigest jälgegi.

„Vaata! Millal nad seda kõike teha jõudsid?”

„Täna, mademoiselle. Kui Palace on kaunistatud, algab Šveitsis jõuluhooaeg. Kõigist kantonitest tuleb inimesi seda vaatama.”

„Kõik ühe päevaga?”

„Meie, šveitslased, oleme väga tõhusad.”

„Selge see.”

Pascal tegi järsu pöörde kaarduvale sissesõiduteele. Katherine itsitas.

„Issake, elu nagu muinasjutumaal.”

Kümne kella kaja kostis tibutaval tänaval.

Mees kontrollis oma kella: viis minutit oli täistunnist puudu. Ta koputas klaasile ja surus kõrva selle vastu. Tiksus küll, oli ainult maha jäänud.

Ta pani suitsu põlema, seisis korraks vagusi. Kuulatas.

Kellad, vihm.

Vihm, kellad.

Nagu peaks seal midagi muud olema.

Aga, raisk, tal ei tulnud pähe, mis see peaks olema.

Kui takso sissekäigu juurde sõitis, oli ta hotelli eeskojas varjus ja ootas. Autouksest ilmus välja kena pahkluude paar mustade kontsadega. Nendega kaasnev komplekt oli naaritsasse mähitud, kõige kohal lehvisid blondid juuksed, mis peegeldasid kivisammaste ümber mähitud valgete tulede sära. Ta vaatas, kuidas naine aeglaselt pöördus ja sillutisele kerkinud väikest kuusemetsa vaatas. Mees nägi, kuidas ta naeratas ja läks punase vaibaga kaetud trepiastmetest üles pöördukseni, mis lükkas ta hotelli sisemusse nagu lapse karussellil.

„Küll see on alles särasilmne.”

Ta viskas suitsu sillutisele, litsus selle saapatallaga laiaks. Ta tõmbas vihmamantli kaeluse tihedalt ümber ja läks tagasi vihma kätte. Ta möödus hotelli restorani austriletist. Nägi jää peal molluskite kuhja ja kahte valges smokingus venda, kes karpe lühikese teraga nugadega lahti kangutasid. Restoranis oli hulk heal järjel kujusid elu nautimas. Valget veini ja austreid jagus kõigile. Ta nägi, kuidas blondiin tuli vaheukse kaudu hotelli fuajeest, kõndides ülemkelneri kannul aknaäärse nurgalaua juurde. Üks keskealine härra tõusis naist tervitama. Härra kandis kobedat ülikonda. Sellist, mis eeldas kuluhüvitist. Kelner aitas blondiinil naaritsa seljast, paljastades kena lõikega musta kleidi. Sellise, mis tõotas allpool midagi veelgi kenamat.

Ta pööras ära ja jalutas Rue du Grand-Chêne’il, läks üle märja tee ja trepist alla pimedas vahekäigus, mida ei märkaks, kui sulle ei oleks öeldud, kus seda otsida. Kivirada oli nagu labürindis, kus rotid jooksevad – keeras vasakule, siis paremale, pöördus korra või kaks ummikust tagasi, jõudis sinna, kus üksik lambipirn kõlkus musta terasukse kohal. Ei ühtegi silti, ei ühtegi märki. Ainult kaks sarnase ilmega buldooserisuurust uksehoidjat, kes seisid liikumatult ühesuguste vihmavarjude all. Nad vaatasid teda lähenemas. Ta jäi nende ees seisma.

„Tere õhtust, poisid, mulle tundub, et olengi kohal.”

Nad jäid teda korraks vaatama ja astusid siis sõnatult kõrvale. Nende selja taga avanes must metalluks. Ta noogutas tänutäheks.

„Nägudeni.”

Ta läks kutsuva tümpsu saatel trepist alla. Sinine neoonsirgeldus seina peal osutus tähtedeks „GG’s”, mis valgustasid teisel seinal napis rõivais naiste fotosid. Kõik naeratasid paljulubavalt. Ta jõudis viimase astmeni, läks punaste sametkardinate vahelt läbi hämarasse tugevaid parfüüme ja sigaretisuitsu täis ruumi. Valge prožektorikiir lõikas suitsust läbi, valgustades väiksel laval üht naist. Tema keha kaunistas vaid valge sall. Kui ta surus messingust posti õrnalt oma jalge vahele, peegeldas tema alabastrikarva nahk, nagu sallgi, silmipimestavat valgust. Ta naaldus tahapoole, kõigutas end kutsuva tümpsu rütmis, lasi sallil langeda.

„Selge. Ja see on siis seda sorti koht.”

Ta andis mantli ühele üsna kenale olevusele, kes ilmus välja eikusagilt, käes garderoobinumber ja näol naeratus, millega oleks saanud võid sulatada.

„Meeldivat õhtut, monsieur.”

„Eks ma püüa.”

Ta võttis numbri ja läks baarileti juurde, kus istusid kaks vaatamiseks välja pandud pikkade jalgadega negližee väel iludust. Joomas jääga koolat, ootamas lahkeid võõraid. Harper istus leti kaugemasse otsa. Üks naistest, kellel olid mandlikujulised silmad, ütles:

„Me ei hammusta, monsieur.”

„Kuidas, palun?”

„Kas kardate meie lähedal olla?”

„Võib-olla olen ma tagasihoidlik.”

„Äkki tahaks monsieur meile klaasi šampanjat osta ja me võiksime aidata teil tagasihoidlikkusest üle saada.”

Ta vaatas baariletil menüüd. Kõige odavamad šampused algasid siin kuuesajast Šveitsi frangist. Šveits – maa, kus vahukas on ravim ja poolpaljad tüdrukud teevad hulluarsti tööd.

„Äkki mõni teine kord, daamid?”

„Nagu teie soovite, monsieur.”

Ta otsis suitsud välja, pani ühe põlema, vaatas klubis ringi. Kõik püsikunded istusid hämaras, jõid ja suitsetasid. Keegi neist ei sarnanenud fotoga.

„Tere tulemast klubisse GG’s, monsieur. Kas tahaksite midagi juua?”

Ta pöördus leti taga seisva pisikese naise poole. Asiaadi nägu, pruunid silmad, sale keha punasesse siidi mähitud.

„Viin toonikuga, palun.”

„Hea meelega.” Naine segas joogi kõrgesse klaasi, pani selle tema ette. „Loodan, et maitseb.”

Ta rüüpas, kõva viina maitse. Nii jääd ilusti täis ja hakkad kiiresti kulutama kõiki neid franke, mis su taskus põlevad. Ta võttis suurema sõõmu.

„Kas teile meeldib?”

„Vabandust?”

„Jook, monsieur.”

„See sobib küll.”

Naine ootas kümme sekundit.

„Olete Lausanne’is uustulnuk, monsieur.”

Ta mõtles ligi viis sekundit.

„Kui järele mõelda, siis jah.”

„Peate kindlasti katedraali külastama.”

„Mida külastama?”

„Vanalinnas.”

Ta jäi naist vahtima, kaaludes, kas see on veider, et poolpaljas naine soovitab tal stripiklubis mingit kuradi katedraali vaatama minna.

„Püüan selleks aega leida.”

Baaridaam ootas veel kümme sekundit.

„Kas võiksin teile veel midagi pakkuda, monsieur?”

„Vabandust?”

„Võiksin mõnel meie imearmsal tantsijal paluda tulla teiega juttu ajama, kui tahate.”

„Juttu ajama?”

Naine koputas väiksele sildile baariletil: „Merci de vous souvenir de GG’s: vous pouvez regarder mais pas toucher” – „Võite vaadata, aga mitte puutuda”.

Mees heitis talle pilgu, mõeldes, kuidas poolpalja naisega tavaliselt räägitakse.

„Tegelikult ootan ma kedagi.”

Naine ajas käed laiali. Tema rinnad tõusid siidi all esile. Need olid täiuslikud.

„Mina olen keegi, monsieur. Väga kena keegi, kellega rääkida.”

„See keegi, keda mina ootan, on mees.”

Naine kummardus üle baarileti, naeratades pooleldi ujedalt, pooleldi koketeerivalt.

„Sellisel juhul, monsieur, olete te vales kohas.”

Ta vaatas peeglisse baarileti kohal. Nägi üle kolmekümnest tüüpi villases pintsakus, lõdvalt seotud lips ees, istumas Lausanne’is stripiklubi baarileti taga. Nagu ta oleks seal ja ei oleks ka. Ta vaatas mujale.

„Naljakas, et te nii arvate, mademoiselle.”

Ta jõi joogi lõpuni, pani klaasi baariletile.

„Kas võtate oodates veel ühe joogi?”

„Inimtunnete vallas jõuab kunagi kätte ka see aeg.”

„Excusez-moi?”

„Võtaksin hea meelega.”

Ta suitsetas, ootas järgmist klaasitäit. Prožektori all võttis laval koha sisse pikkade tumedate juustega karamellikarva naine. Ta kandis kuldset sari, mis sädeles prožektori valgel. Ta tõmbas sari õlalt lahti ja see voolas keha ümbert maha nagu vedelik. Valgussõõr tumenes ja ta hoidis sari enda ees, nii et alasti keha piirjooned oli tugevnevas sinises taustavalguses läbi riide näha. Ta vaatas, kuidas naine tõstis sari aeglaselt silmade kõrgusele, vaatas, kuidas naine teda vaatas. Võib-olla kutsus teda rääkima sellest, mida tähendab tunda iha. Mees pöördus tagasi baarileti poole, nägi end jälle peeglist. Nägi üle kolmekümnest tüüpi, kes ei mäletanud, millal ta viimati oli sellist asja tundnud nagu iha. Baaridaam oli joogiga valmis.

„Loodan, et see maitseb, monsieur.”

„Kui see on natukenegi eelmise moodi, siis kindlasti.”

Ta kustutas suitsu tuhatoosi, vaatas uuesti lauad üle. Meest fotolt ei olnud ikka veel kusagil näha. Imelik paik kohtumiseks, aga too oli seda tahtnud. Mõnes kohvikus, mõnes kohas, kus nende juttu ei saa pealt kuulata. Liiga ohtlik, aega pole, pean midagi üle andma. Jättis meeleheitliku, isegi hullunud mulje.

Ta rüüpas jooki.

Veel tugevam viina maitse.

Sellest tuleb karm öö.

Lausanne’i jõudmisest saadik oli olnud iga kord ühtemoodi. Selles linnas ei saanud magada nagu Londoniski. Lihtsalt istud sohval. Jood, suitsetad, vaatad History kanalit igal ööl, kogu öö. Mitte niivõrd segikammimiseks, kuivõrd mälu asendamiseks kõige sellega, mida on võimalik teada inimkonna kahe ja poole miljoni aastase ajaloo kohta. Alates hetkest, mil humanoidne Homo ergaster hakkas kahel jalal kõndima, õppis tuld tegema ja kividest käsikirveid tahuma. Tiba vana head joomismängu enne, kui teeskled magamist. Kallad joogid välja ja kihutad kõrist alla iga kord, kui keegi ütleb telekas „sõda” või „inimkond”. Ta ajas need mõtted minema, pani uue suitsu ette, vaatas urkas ringi. Klubi täitus püsikundedega, kes kõik tahtsid paljaste naistega juttu ajada, aga nende seas polnud toda, keda ta ootas. Ta pöördus tagasi baarileti poole, klaas tühi. Punases siidis baaridaamil oli järgmine valmis.

„Te loete mõtteid, mademoiselle.”

Ta vaatas uuesti kella.

Üksteist minutit üksteist läbi.

Läks tagasi minevikku.

Seitse nädalat tagasi.

Siis kui ta viimati nägi kellaosuteid samas asendis.

Ta mängis ühes kööktoas joomismängu. Telekas täitis hämara toa sinise virvendava valgusega. Pühad ristisõdijad raiusid ekraanil endale Jeesuse nimel verist teed Jeruusalemma. Tänavad verest üle ujutatud. Telefon heliseb. Ta jäi seda jõllitama. Ei suutnud meenutada, millal ta oli viimati telefonihelinat kuulnud, ei suutnud isegi meenutada, kus kurat ta oli. Ta tõusis kušetilt üles, tõmbas ruloo kõrvale. Teisel pool teed hiiglaslik kollane tellistest hoone. Selle kohal torn, kus kell näitas üksteist minutit üksteist läbi.

„Kus põrgut ma olen?”

Ta tõmbas ruloo jälle ette ja istus tagasi voodile. Lasi telefonil heliseda, arvas, et küll see raisk varem või hiljem järele jätab. Aga ei. Ta haaras puldi ja lülitas teleka välja. Tuba täiesti pime, ainult laternad kumasid läbi ruloo. Ta võttis telefonitoru, ei rääkinud, lihtsalt ootas. Vaikus. Kuni torust kostis mehehääl:

„Tere õhtust, härra Harper.”

„Kes?”

„Jay Harper, Eustoni maanteel King’s Crossi jaama juures?”

„King’s Cross?”

„Jah, too kollane tellistest hoone, mis on otse akna taga. See, mis kella näitab.”

Tema silmad uurisid voodit, põrandat. Viinapudelid eri tühjusastmes, rahakott, Briti pass, kustutatud konisid täis tuhatoos, paar suitsupakki. Ta sirutas käe passi järele. Sees foto nimega: Jay Michael Harper. Sündinud: London, 1971.

„Kes kurat see on?”

Hääl telefonitorust vastas, nagu oleks küsimus talle esitatud.

„Guardian Services Ltd, härra Harper. Me esindame vabakutselisi turvaeksperte, teid nende hulgas. Oleme varem mitu korda teie teenuseid kasutanud.”

Harperil polnud aimugi, millest hääl rääkis.

„Oleks nagu kuradi hiljavõitu müügikõne jaoks?”

„See ei ole müügikõne, härra Harper. Oleme püüdnud kolm päeva teid kätte saada.”

Ta sügas kukalt, vaatas toas ringi. Raamatud, ajalehed, laiali visatud prügi. Ta raputas pead, püüdes pilti tagasi saada.

„Selge.”

„Teile pakutakse Lausanne’is tööd.”

„Kus?”

„Lausanne’is, Šveitsis.”

„Lausanne’is.”

Teda haaras nõrkusehoog, pea tuikas valust. Pildi tagasisaamine osutus raskeks.

„Teate, mulle praegu tõesti ei sobi.”

„Palun vabandust, et helistan nii hilja.”

„Ei, asi pole … teate, mul pole praegu mingit tööd vaja, praegu mitte.”

„Härra Harper, kas ma võin teilt küsida, et kas te tõesti saate valida?”

„Valida?”

„Meie andmetel olete juba mõnda aega tööta. Võiks arvata, et teile kuluks töö ära.”

Hääl lasi tal järele mõelda. Ta haaras rahakoti ja avas selle. Kolmteist naelsterlingit, ei ühtegi penni. Ei ühtegi teist isikut tõendavat dokumenti, ei ühtegi krediit- ega pangakaarti. Nagu hääl oli öelnud, tal polnud valikut.

„Millisest tööst siis jutt käib?”

„Oh, tavaline värk.”

Harperil polnud aimugi, mida perset see tähendas. Teiselt poolt aga kui valikut pole, siis pole.

„Nii et mida ma siis nüüd teen?”

Mine üle tänava homme hommikul kell kuus. Otsi King’s Crossi taga üles St Pancrase jaam. Eurostari kassas teie nimel teise klassi rongipiletid Pariisi. Platvormil üks tüüp ootab, käes silt „Guardian Services Ltd”. Ei tutvusta end, ei räägi sõnagi inglise keelt, pomiseb midagi prantsuse keeles. Kuidagi saab Harper temast aru. Metroo streik, vaja taksot Gare de Lyoni, juba jäädki hiljaks. Annab Lausanne’i sõitva Lyria TGV rongipileti, viib Harperi Rue de Dunkerque’il ootava takso juurde. Taksojuht kihutab liikluskeerisest läbi, räägib lakkamatult. Harper kuulab, kuidas tüüp latrab olukorrast maailmas. Très mal, monsieur, on marche complètement sur la tête … kuradi maailm on pea peale pööratud – ja seda halvas mõttes. Jõllitab taksojuhi kukalt, imestades: „Raisk, kus ma olen prantsuse keelt õppinud?” Jõuab napilt Lausanne’i rongile. Pärast nelja tundi ratataad ja tatataad oli Harper väikses toonitud aknaklaasidega kontoris, kust avanes vaade parkla kaldteele. Laual Šveitsi elamis- ja tööluba, mobiiltelefon ja lauaarvuti, talle adresseeritud kiri. Kirjas võetakse ta rõõmuga vastu, tuuakse ära tema käsutusse antava korteri aadress Chemin de Préville’l. Raamatupidamisest saab kätte võtmed koos viie tuhande Šveitsi frangiga kulude katteks. Ettevalmistatud infomaterjalid, visiitkaartide patakas.

Jay Michael Harper

Turvakonsultant

Rahvusvaheline Olümpiakomitee

Nagu ärkaksid ja avastaksid, et elad kellegi teise elu.

Esimestel nädalatel ei olnudki eriti muud teha kui kontrollida, kas kõik parkisid õigesse kohta ning kas öövahetuse tüübid tõmbasid öösiti rulood alla ja kandsid kingade peal siniseid riidest kaitsesussikesi, et nad marmorpõrandaid ära ei rikuks.

Ongi parem, mõtles ta, kui ta oleks pidanud midagi keerulisemat tegema, oleksid tööandjad ära jaganud, et tal polnud sitaks aimugi, miks ta seal oli. Siis ilmus tema lauale jõupaberist ümbrik, millele oli kirjutatud „Konfidentsiaalne”. Sees oli kümme käsitsi täiskribitud lehte. Arvud ja tehted, tabelid ja graafikud. Lisatud memos soovitati tal asja tuumani jõuda. Asja tuumani jõudmine oli seni viinud ta klubisse GG’s, kus ta ootas Aleksandr Jurjevi nimelist meest.

Ta vaatas uuesti kella.

Nelikümmend minutit üksteist läbi.

Jurjevi-nimeline mees jäi hiljaks.

Harper võttis taskust mobiili ja paar pabeririba. Ta uuris pabereid, otsis telefoninumbrit. Ta leidis selle ja valis numbri. Telefon oli kutsunud neli korda, kui häirimisest ärritunud hääl võttis toru.

„Oui?”

„Kas see on Hôtel Port Royal?”

„Ma ei kuule. Muusika on liiga vali.”

Harper pani käe suu ette, et müra summutada.

„Hôtel Port Royal?”

„Jajah, mida te tahate?”

„Palun, kas te võiksite mind ühendada ühe hotelli külastajaga? Aleksandr Jurjeviga.”

„Ta ei ole siin.”

„Kas te võiksite talle teate jätta, et ma helistasin?”

„Ei, sest ta kolis koos pagasiga välja.”

„Millal?”

„Täna, enne minu vahetuse algust.”

„Kas ta jättis telefoninumbri või aadressi, kust teda kätte saab?”

„Ma ei tea, ma olen ainult ööportjee. Helistage homme päeval.”

„Hästi, aga ma jätan teile oma numbri igaks juhuks, kui ta täna öösel teadete saamiseks peaks helistama.”

Ta uuris paberiribasid, mis tal käes olid, leidis enda olümpiakomitee visiitkaardi, luges sellelt telefoninumbri. Ööportjee näis tahtvat kiiresti toru ära panna.

„Okei, head aega.”

„Oodake, lugege see mulle ette ka.”

„Mis asi?”

„Minu number, lugege see ette.”

„Miks?”

„Sest minu meelest te ei kirjutanud seda üles.”

Ta kuulis liini teisest otsast paberikrabinat.

„Okei, mul on nüüd pliiats käes. Öelge mulle see number.”

Ööportjee sai selle õigesti kirja kolmandal katsel. Harper lõpetas kõne, jõi klaasi tühjaks, viipas arve saamiseks. Naine prunditas leti taga huuli nagu väike tüdruk.

„Kas te ei taha veel üht jooki, monsieur? Meil algab keskööl spetsiaalne etendus. See on väga meeldiv.”

„Aitäh, aga ma olen juba üsna pehme.”

„Äkki ta ikkagi tuleb.”

„Kes?”

„See mees, keda te ootate.”

Harper vaatas klubis veel korra ringi.

„Ei usu. Kui palju joogid maksavad?”

„Kolmsada franki, monsieur.”

„Kui palju?”

„Kolmsada franki.”

Ta tegi rahakoti lahti, viskas sularaha letile.

„Palun, kas ma võiksin arve saada?”

„Tout de suite, monsieur.”

Ta tõmbas vihmamantli selga. Toppis suitsud ja tikud taskusse. Talle anti roosa paberike, millel olid alasti naise siluett ja käsitsi kirjutatud sõnad: „GG’s. Trois cent francs. Merci de votre visite”.

„Kas see sobib, monsieur?”

Ta murdis paberi kokku, surus selle taskusse.

„Olen kindel, et raamatupidajad kusevad end rõõmust täis.”

„Palun, monsieur, külastage meid jälle.”

„Lihtsalt huvi pärast, kas linna peal on palju selliseid kohti?”

„Lausanne’is on palju eksootilisi ööklubisid, aga ainult üks GG’s.”

„Võite vaadata, aga mitte puutuda. Mitte just kõige parem reklaam seda sorti kohale, või mis?”

Naine naeratas.

„Kohalikud ei käi GG’sis. Meie teenindame teiesuguseid uustulnukaid.”

„Mul siis vedas.”

Ta kulges läbi klubi ja trepist üles tänavale. Värske õhk lõi alkoholi veres keema, see hakkas pähe. Väljaviskajad vaatasid teda tuikumas. Nende ühesugused mustad vihmavarjud olid nüüd korralikult kinni pandud, käepidemed käes, nagu ootaksid nad bussi.

„Seal all anti kanget jooki.”

Väljaviskajad noogutasid.

Harper vaatas taevasse, nägi paari tähte pilve tagant välja tulemas. Ta hingas sügavalt sisse. Veel kord pahinal. Parem oleks klubides käimist mõnel teisel õhtul jätkata, mõtles ta. Ta vaatas väljaviskajaid.

„Välja saab samast kohast kui sisse, eks?”

Uuesti paarisnoogutus.

„Nägudeni.”

Ta kõndis läbi rottide labürindi, sedapuhku vastassuunas. Ei eksinud kordagi teelt ning jõudis Rue du Grand-Chêne’ile ja Palace’i hotellini. Minnes austrikoha aknast mööda, nägi ta akna juures nurgalauas sama blondiini. Ta jõi veini ettevaatlike lonksudega, vaatas oma lauakaaslast, kui too rääkis. Nagu mehe iga sõna läheks talle sügavalt korda.

Harper pööras ära, kõndis läbi jõulukuuskede metsa hotelli eeskoja ereda valguse kätte. Ta jäi seisma, toetus ühe samba najale, tundis tahtmist mõneks ajaks sinna jäädagi. Hotelli uksed paiskusid valla, välja ilmus mees, kes oli riides nagu Preisi kindral. Polnudki Preisi kindral, hoopis hotelli uksehoidja. Ja uksehoidjale ei meeldinud, et üks kulunud vihmamantlis kuju nõjatus vastu tema viie tärni sammast.

„Väike puhkepaus, mon général.”

Harper kõndis edasi ja läks mööda raagus plaatanite varjude sigrimigrimustrit, mis oli sillutisel näha. Lausanne’i kohal kaikusid kaksteist kellalööki. Ta vaatas puude vahelt tagasi, üle Floni ja Palud’ kvartali. Ta nägi Lausanne’i katedraali pilvede poole kõrgumas. Talle jäi kellatornis miski silma – miski kaarte ja piilarite varjus. Ere nagu tulevalgus, hõljumas edasi-tagasi. Valgus hajus ja prožektorid kustusid.

„Ja sellega ongi meie spetsiaalne kesköine etendus läbi.”

Ta läks edasi.

History kanal ootas.