Читать книгу Vahimehed - Jon Steele - Страница 11

Rochat istus kambri lävel, kus pärastlõunane päike soojendas paekivipiilareid ja tunne oli nagu sumedal suvepäeval. Ta teadis, et see on petuvärk. Talv oli öösel küll taandunud, aga uus tormipilvede laam ootas silmapiiril järgmist lahingut. Aga praegu oli kõik korras. Ta sulges silmad ja suigatas.

Päev oli olnud askeldusi täis – rõdude pühkimine ja palkidel ronimine, et kellad pealt tuvikakast puhtaks küürida. Siis tilade kontrollimine ja raskete puidust kellatalade kinnitusköite pingutamine, liigutamismootorite rataste ja kettide õlitamine. Siis kambri koristamine ja nelja tühja Chianti veinikannu kandmine trepiastmeid mööda alla esplanaadile. Marie-Madeleine liigahtas palkide vahel ja lõi kella viit. Rochat avas silmad.

Nüüd oli päike taevas madalal, mäed järve teisel kaldal kui sakilised varjud. Ta kummardus, et kivipiilari taga Marie-Madeleine’i vaadata.

„Ja väga head päeva teile ka, madame. Loodan, et tunnete end hästi. Teie ja teie õed peavad õige pea helisema, teate küll.”

Marie-Madeleine vaikis.

„Oh, ma saan aru, ei taha häält enne etendust niisama kulutada. Ja vabandust, et teid tülitasin.”

Rochat toetus uuesti kivipiilaritele ja vaatas hämarduvas taevas kahte valget valgustriipu. Üks suundus kagusse, teine edelasse, moodustades taevas ristudes hiiglasliku X-i. Loojuva päikse käes värvus see tulekarva ja vaatas peeglitaoliselt järvepinnalt vastu, kuni hajus ja kadus õhku. Rochat sügas kukalt.

„Kas keegi siin üleval seletaks mulle, mida see tähendab?”

Tuvid kluugutasid nagu tavaliselt ja kellad vaikisid liikumatult.

„Eks ole, minu meelest saadab keegi mulle salasõnumit, nii ma arvan.”

Talade vahel vihises tuuleiil ja kihutas ümber kellade.

„Ma kuulen teie sosinaid, mesdames. Te ütlete, et hiiglaslik X taevas ei tähenda midagi? Et need on ainult aurujoad? Ja mida teate teie aurujugadest? Te olete vaid trobikond vanu kelli, keskaegadest pärit kelli. Mina meelest on see salasõnum, nii ma arvan.”

Kellatornist kõvasti allpool jõudis vanalinna munakivitänavatel kätte õhtu. Rochat kuulas tuulega edasikanduvaid hääli. Järvel Évianist tuleva praami tuututamist, Gare Simplonist läbi sõitvat rongi, möödujate samme esplanaadil. Kõik helid kajasid katedraali kividelt vastu ja tõusid üles kellatorni. Siis lähenesid katedraalile tuttavad sammud ja jäid seisma otse kellatorni juures.

„Rochat! Marc Rochat!”

Ta vaatas raudpiirde vahelt alla ja nägi 95 meetrit allpool tuttavat kuju.

„Monsieur Buhlmann, mis sind siia toob?”

Vana mees hüüdis vastu:

„Proovisin sulle telefoniga helistada. Kas see töötab?”

„Oui, aga ma puhastasin kelli ja võtsin toru hargilt. Vist unustasin selle tagasi panna.”

„Pas grave.” Monsieur Buhlmann tõstis üles suure poekoti ja vehkis sellega. „Ma tõin sulle midagi, Marc.”

„Ma tulen alla, monsieur.”

„Ei, ma tahan üles tulla.”

„D’accord.”

Monsieur Buhlmann vaatas muudkui üles, Marc muudkui alla.

„Marc?”

„Oui?”

„Et ma üles saaks, peaksid sa kõigepealt võtmed alla laskma.”

„Ah.”

Rochat kihutas kambrisse, haaras puuklotsi, mille ümber oli keritud suur nöörituust. Ta sidus üldvõtmete kimbu nööri külge ja kihutas piirde juurde tagasi. Ta keris nööri aegamisi lahti, et võtmed alla lasta. Monsieur Buhlmann sidus sõlme lahti ja lehvitas.

„Bien, à tout de suite.”

Rochat hakkas nööri uuesti ümber puuklotsi kerima, kujutledes, et kui tal oleks õngeritv, oleks kogu see võtme värk palju lihtsam. Siis kujutas ta ette, et kui ta paneks nööri otsa võtmete asemel konksu ja ootaks pahaaimamatuid möödajalutavaid linnaelanikke, saaks ta nende mütsid sisse vehkida ja üles kerida ja kambri seinale riputada. 24 Heures’is kirjutataks „salapärasest Lausanne’i katedraali mütsivargast”. Hämmeldunud ilmel esplanaadil seistes räägiksid Lausanne’i elanikud ajalehtede esiküljel: „Ma jalutasin just siin, kui mu müts korraga peast ära kadus! Mida teeb politsei, kui kodanikud ei saa enam tänaval ohutult käia?”

Kõik räägiksid sellest Café du Grütlis pärast lõunat sigarette suitsetades ja veini juues. Ja ta kujutles, kuidas paar päeva hiljem laseks ta needsamad mütsid alla nendelesamadele pahaaimatutele peadele. Ja needsamad linlased räägiksid uuesti ajalehtedele: „C’est un miracle! Ma jalutasin katedraali juures ja mu müts ilmus mulle uuesti pähe!”

Kriiksuva ukse kaja tõusis trepiastmeid mööda üles. Rochat kiirustas kambrisse tagasi, riputas nööri naela otsa.

„Rochat, üles on pikk maa. Vana mees tahab kindlasti teed.”

Ta tegi idapoolses seinas väikse akna lahti, hüüdis Marie-Madeleine’ile:

„Monsieur Buhlmann tuleb. Öelge oma õdedele. Mis mõttes te olete hõivatud? Hõivatud millega? Oh, loomulikult. Etenduseks valmistumisega. Palun vabandust, madame.” Ta lõi akna kinni, tegi selle siis sama kiiresti lahti. „Ja öelge oma õdedele, et nad peavad täna õhtul väga hästi helisema.”

Ta lõi akna uuesti kinni, täitis veekeetja, lülitas selle sisse. Kui monsieur Buhlmann kambri uksest sisse astus, tõmbas kahes kruusis tee.

„Salut, Marc! Ça va?”

„Oui, très bien. Et toi?”

„En forme, Marc! En forme!”

Monsieur Buhlmann istus toolile, et hinge tõmmata. Ta viskas üldvõtmed lauale. Ta ahmis suurte sõõmudega õhku. Ta ei näinud üldse välja, nagu ta oleks en forme.

„Monsieur, kas kõik on korras?”

„Oh, Marc, seda küll. Aga vanaksjäämine on nagu jõhker nali. Kui ma olin sinuvanune, siis ronisin tornist üles viis-kuus korda päevas. Vaata, mis minust nüüd on saanud. Jõuan seda teha korra nädalas pühapäeviti, kui sul on vaba päev. Aga vähemalt saan veel sellega korra nädalas hakkama.”

„Sa ei oleks pidanud vaeva nägema, oleksin võinud alla tulla.”

„Ei, ma tahtsin sind täna vaatama tulla. Sa ei mäleta, mis päev täna on?”

Rochat võttis lonksu teed ja talle tuli meelde.

„Laupäev. La grande sonnerie aeg.”

„Jah, Marc. Laupäev, kellamängu päev. Kas midagi veel?”

Rochat heitis pilgu naela küljes rippuvale kalendrile.

„Üheteistkümnendamas detsember.”

„Jah, üheteistkümnes detsember, ja mis siis?”

Rochat vaatas kambri lahtisest uksest välja, nägi esimesi tähti Alpide kohal siramas.

„Täna oli ebatavaliselt soe päev.”

„Jah, detsembri kohta väga soe, liiga soe. Varsti ajavad ookeanid üle ja neelavad maa enda alla. Õnneks jääb Šveits kõige viimaseks. Kuule, kas sul pole meeles?”

Rochat mõtles uuesti järele. Laupäev, üheteistkümnendamas detsember, ebatavaliselt soe praeguse aastaaja kohta.

„Monsieur, kahjuks ei ole.”

„Mon cher, täpselt sel päeval, kui sa olid kümme … ei, kaksteist … tulid sa kellatorni esimest korda. Su isa, olgu muld talle kerge, kandis su kukil tornist üles.”

Jah, toona oli külmem, meenus Rochat’le. Ja lumi oli maas. Ja isa tõstis ta kukile ja kandis torni keerdtreppi mööda üles, et kohtuda Lausanne’i katedraali le guet’ga. Monsieur Buhlmann patsutas Rochat’d põlvele.

„Sa tulid ukselävele ja peitsid end isa musta mantli varju, sellesama mantli varju, mida sa praegu kannad. Sul oli selline ilme, nagu arvaksid, et ma võin su ära süüa.”

„Monsieur, seda ma kartsin.”

„Kas sul on meeles, mida me tol päeval sõime?”

„Me sõime rakletti. Sa küpsetasid seda rõdul.”

Monsieur Buhlmann pistis käe kotti ja kobas selles ringi.

„Täpselt nii. Ja täna käisin ma Šveitsi talupidamisnäitusel Palais Beaulieus, et oma Freiburgist tulnud nõoga kokku saada. Sa peaksid sinna minema, Marc. Lehmad ja kitsed ja orikad igal pool. Šveits on maailmas ainus tsiviliseeritud riik, kus ühiskondlikud hooned on parimatele taluloomadele avatud ja kus neil lastakse sittuda, kuhu iganes nad tahavad. Just see näitabki, et iga Šveitsi pankuri karmi koore all on peidus innukas talumees. Millest ma rääkisingi? Oh, mu nõbu. Üks tema lüpsilehm võitis sinise paela, nii et nüüd on ta koos oma šveitslastest sõpradega, maakatega, täis kui tarakan. Aga teises saalis hõljus kõige imelisem … ah, siin see ongi.” Ta tõmbas välja saiapätsisuuruse juustukäntsaka ja hoidis seda endal nina all. Ta hingas selle lõhna uneleval ilmel mitu korda pikalt sisse. „Raclette valaisanne, Marc. Musta pipra õhkõrna maitsega, mitte liiga rasvane. C’est belle, non?”

„Monsieur, lõhn on väga hea.”

Järgmisena tuli kotist välja fooliumiga kaetud kauss. Monsieur Buhlmann tõmbas fooliumi servast lahti, nuusutas kaua.

„Ja keedetud kartulid sibula ja küüslauguga. Lasin oma napakal naisel need just praegu keeta, nii et täiesti värsked. Kus on grill?”

„See elab koos teiste asjadega Marie kõrval vintsikuuris.”

„Hea kuulda, et see ei ole ära jooksnud. Mis tuletab mulle meelde, et ma põrkasin kokku tolle hullu viinamarjakasvatajaga Grandaux’st, J. P. Riccardiga. Ta kandis ikka veel sama põlle ja saapaid kui viimase lõikuse ajal. Andis mulle kaks pudelit oma Villette’i. Sel aastal kuldmedal. Ma tean, et sul on ainult üks klaas, nii et ma joon sinu ka osa ära. Sul pole midagi selle vastu, ega ju?”

„Monsieur, see oleks päris palju veini.”

„Mitte nii palju, kui ma vanasti jõin, Marc. Kui ma noor olin, suutsin iga päev ühe vaadi tühjaks juua.”

Joomisega sai monsieur Buhlmann tõesti hakkama, mõtles Rochat. Ta oli selle poolest kuulus. Rochat’le meenus, kuidas vana mees hakkas ühel ööl kellatornist Wilhelm Telli ballaadi etlema. Lausanne’i elanikud sattusid segadusse ja kutsusid politsei. Politsei tormas kohale asja uurima, monsieur Buhlmann kutsus nad üles klaasikest võtma. Rochat tuli appi ja lasi vanal mehel voodis magada sel ajal, kui ta ise öösel täistundi kuulutas.

„Marc, ma pean kusema. Järjekordne vanade inimeste piin. Kui me noored olime, ootasime veelaskmisega nagu täismehed. Kui saame vanaks, laseme end täis nagu titad. Kus ööpott on?”

„Ukse taga tööriistakapis.”

Monsieur Buhlmann tõusis ja tegi kapi lahti. Ta võttis Eviani vee plastpudeli, mille kael oli ära lõigatud. Ta keeras selja, tegi püksid eest lahti, seisis täiesti liikumatult.

„Ja see, see on jumala halbadest naljadest kõige jõhkram.”

„Monsieur?”

„Et tuleb oodata, kuni su vana väsinud riist kusema hakkab.”

Pärast põgusa vaikse hetke möödumist kuulis Rochat kerget nirinat. Monsieur Buhlmann kergitas pudelit, et selle sisu uurida.

„Nii palju vaeva nii hädise kuse pärast.” Ta tõstis põrandalt vett täis Chianti kannu ja suundus uksest välja. „Tule, Marc. Ajame asja korda ja toome grilli.”

Rochat võttis võtmed ja läks vana mehe järel ümber torni põhjapoolsele rõdule, mille piirdest vaid kümme meetrit allpool olid katedraali katusekivid. Nende all oli kallakul vihmaveetoru. Monsieur Buhlmann tühjendas sinna ööpoti, loputas seda puhta veega ja pesi käsi. Rochat jäi mõtlema. Kõik need tornis töötanud mehed, sadade aastate jooksul katusele tühjendatud ööpotid.

„Monsieur, kas katedraali peale tohib kust valada?”

„Noh, kui need pagana tuvid võivad katedraali katuse vabalt täis sittuda nagu auhinna võitnud lehmad Palais Beaulieus, siis ma arvan, et looja vilistab tibakese sinu- ja minusuguste kuse peale.”

„Oh.”

Monsieur Buhlmann vaatas sõrestiku tippu, et näha ülemisi kelli.

„Kellad tunduvad väga õnnelikud, Marc. Sa hoolitsed nende eest hästi.”

„Teen kõike, mida sa mulle näitasid.”

„Kuidas Marie sind kohtleb?”

„Mitte liiga valjult, kui ma magada püüan.”

„Ja Clémence, muudkui tujutseb?”

„Ta räägib, et igatseb vanu häid aegu.”

„Ikka seesama joru. Nii, mina tõmban kambrist elektrijuhtme, sina too grill.”

Rochat ronis palkide vahele ja surus end Marie-Madeleine’i pruuni kupli kõrvalt läbi. Ta tegi vintsikuuri lukust lahti, tõstis seal asju ümber ja tammus välja koos grilliga – veidra välimusega seadeldisega, mille monsieur Buhlmann oli ise ehitanud. Metallkandik madalate jalgadega laual, selle küljes metallkronsteinid ja reguleeritavad klambrid juustutüki hoidmiseks, külje peal võimas soojenduslamp juustu sulatamiseks. Monsieur Buhlmann oli grilli üle väga uhke. Rochat lükkas seadeldise Marie-Madeleine’i alt läbi, tõstis selle palkide vahelt läbi ja kandis lõunapoolsele rõdule, kus Clémence’i juures ootas kaare all monsieur Buhlmann, elektrijuhe käes.

„Marc, rakletti küpsetame siin. Clémence’ile ütleme, et põletame tuleriidal nõida. See teeb tal tuju heaks.”

„See meeldiks talle väga.”

Alt Place de la Palud’lt kostsid raekoja kellade kolm nõrka lööki. Monsieur Buhlmann naeratas.

„Kolmveerand viis, Marc. Parajalt aega, et lipata kambrisse ja võtta klaasike või isegi kaks, kui kiirustame. Kus on korgits?”

„Monsieur, seal, kuhu sa selle pensionile minnes jätsid.”

Monsieur Buhlmann leidis korgitsa kambrist laua alt rippumas. Ta avas pudeli, kallas suutäie jagu klaasi. Ta nuusutas ja võttis lonksu.

„Marc, ära lase kunagi kellelgi endale öelda, et maailmas on paremat vin blanc’i kui Lavaux’ Villette. See maitseb nagu esimene suudlus. Mitte mõni suvaline suudlus, vaid esimene suudlus tüdrukult, keda sa armastad. Mis tuletab mulle meelde, et kui ma lüpsivõistlust vaatasin, sai mulle selgeks, et sulle tuleb tüdruk leida.”

„Monsieur?”

„Nojah, ma tean küll, et olen vanamoodne ja kurdan paljude asjade üle, aga see on tähtis. Peame sulle tüdruku leidma, Marc. Kellegi, kes sinu eest hoolitseks, kui minu ja monsieur Gübeli sugused on läinud. Kellegi, kelle eest sina saaksid ka hoolitseda. Mis sa arvad?”

„Arvaksin, et oled veini joonud juba varavalgest saati.”

„Ainult pool pudelit. Lõuna kõrvale. Ja veel kaks koos nõbu ja tema sõpradega. Ja liitri õlut. Võib-olla kusagil veel paar klaasi. Aga veinis peitub tõde ja mina olen leidnud tõe.”

„Mille kohta?”

„Tüdruku.”

„Tüdruku?”

„Jah, sinu tüdruku. Écoute, Palais’s oli üks mu nõbu maakast naaber, kellel oli tütar kaasas. Ta on üheksateist … see tähendab neli, ei, kaks aastat sinust noorem. Imearmas tüdruk, ta võitis lüpsivõistluse. Ja ta on kenake, aga mitte liiga kena. Tugeva Šveitsi kondiga ja mitte liiga pikk. Sa lonkad, nii et ta ei tohiks liiga pikk olla. Ja ta on tagasihoidlik nagu sina.”

„Sa tahad öelda, et mitte tark.”

Monsieur Buhlmann jõi veini, kallas uuesti välja.

„Kuula mind, Marc. Kogu linn, kogu riik, kogu maailm on täis tarku inimesi ja sa vaata vaid ümberringi. Mitte kunagi pole asjad nii kehvas seisus olnud. Targad inimesed ei hooli kellest kuradistki peale iseenda. Kogu aeg kulub tark olemisele. Maailmas ei ole vaja rohkem tarku inimesi. Vaja on elutarku inimesi.”

„Ma ei tea, mida see tähendab.”

„See tähendab neid, kes on küllalt targad, et napsavad endale tüdruku, kes oskab lehma lüpsta.”

Rochat mõtles järele.

„Monsieur, oled sa kindel, et jõid lõuna kõrvale ainult pool pudelit?”

„Võib-olla terve. Aga ma räägin tõtt! Sinust on saanud noor mees, sinu ellu on vaja tüdrukut. Nüüd kuula. Ma lähen oma nõbu poole jõululõunale. Mina ja mu napakas naine. Ja sina tuled kaasa. Ma toon su õigel ajal kella üheksasteks kelladeks tagasi, ära muretse. Mu nõbu naaber on seal koos tütrega. Siis saad temaga tuttavaks. Tema nimi on Emeline. Kas pole tüdruku kohta imearmas nimi?”

Just siis hakkasid palgid krigisema.

„Aga mida ma ütleksin Marie-Madeleine’ile? Mida ma ütleksin Clémence’ile ja teistele kelladele? Nad ei annaks mulle kunagi andeks.”

Monsieur Buhlmann sosistas:

„Me ei räägikski neile.”

PÕMM! PÕMM! PÕMM!

Vana mees kallas klaasi tühjaks ja tõusis püsti.

„Kell on kuus, Marc! La grande sonnerie! Allons-y!”

põmm! põmm! põmm!

Nad kiirustasid rõdule ja seisid Marie-Madeleine’i juures, kui too täistunni löömise lõpetas, võimas hääl õhus kaikumas. Siis ägasid ja oigasid torni palgid veelgi kõvemini, kui trossid rattaid pöörasid, rattad kette sikutasid, ketid hammasrattaid tirisid ja rasked puidust kellatalad edasi-tagasi liikuma hakkasid. Ülalt kostis La Lombarde. Tema oli alati esimene, kes Marie-Madeleine’i häälele vastas. Siis kostis sealt rohkem hääli – mesdames Voyageuse, Beinheureuse ja l’Aigrelette. Clémence sai tusatujust kiiresti võitu ja ühines teistega kellatorni teises otsas. Siis kõikus Marie-Madeleine küljelt küljele, kuni tema kupli all peidus olnud raske tila pronksi vastu virutas ja tema hääl müristas ja summutas kõik maailma helid.

Monsieur Buhlmann laksatas Rochat’le õlale ja hüüdis:

„Ülemiste kellade juurde, Marc! Peame minema mademoiselle Couvre-feud vaatama!”

Rochat suundus kirdetornikesse esimesena. Ülemistele rõdudele jõudmiseks tegid kuuskümmend kuus kiviastet kaks täisringi. Mehed läksid põhjapoolsele rõdule, kus vana mees nägi kitsast puust läbikäiku, mis viis läbi torni keskosa lõunapoolse kaareni, kust avanes vaade tumedale järvepinnale ja Éviani vilkuvatele tuledele kaugel vastaskaldal. Läbikäigu kohal visklesid vihinal edasi-tagasi kaks kella.

Rochat astus üle kiviploki läbikäiku. Ta juhtis monsieur Buhlmanni esimese kella – la Voyageuse’i – alt läbi, kandes hoolt, et vana mehe pea püsiks väga madalal. Kupli all vihises raske raudtila nii kiiresti, et seda ei olnud silmaga näha. See võis inimese kolju nagu muna puruks lüüa. Mademoiselle Couvre-feu all ajasid nad selja sirgu. Monsieur Buhlmann sirutas käe üles, kõikuv kell riivas sõrmeotsi, nagu suudleks teda.

„Bonsoir, mademoiselle! Te olete täna õhtul nii armas!”

Monsieur Buhlmann hakkas uuesti kõikuma. Rochat toetas ta kellatorni keskel siksakitavatele palkidele. Iidne puit ümises ja võnkus koos kellamänguga. Monsieur Buhlmann sulges silmad, Rochat jälgis teda pingsalt. Kui siin, kõige ülemiste palkide vahel, kõik kellad tantsisid ja helisesid ja nende hääl tuksles uimastavate voogudena, vankus isegi kogu hiiglaslik puitkonstruktsioon. Siin oli kerge tasakaalu kaotada ja kellatorni lõunapoolse kaare alt alla pudeneda. Pärast seda ootas ees 100 meetri jagu kukkumist maapinnani.

Kellad mängisid viisteist minutit. Aga lõppakord kaikus taevalaotuses veel mitu minutit. Paisus ja kahanes, paisus ja uuesti kahanes, kuni oligi kadunud. Monsieur Buhlmann tegi silmad lahti.

„Milline oleks küll maailm ilma meie kelladeta? Marc, ah?”

Rochat mõtles järele.

„Kurb?”

„Oui, Marc, uskumatult kurb. Meie kohutavalt kurvas maailmas on just siin viimne varjupaik. Sa ei tohi kunagi täistundi kuulutamata jätta, sa pead alati kelli kaitsma ja täistundi kuulutama, mon cher.”

„Monsieur, ma ei unusta kunagi seda, mida sa mulle õpetasid.”

„Hästi. Nüüd lähme alla ja võtame veel ühe klaasikese ja joome kellade terviseks. Siis teeme endale õhtusöögi.”

Monsieur Buhlmann oli rakletiekspert ja Rochat’le meeldis vaadata, kuidas ta rakletti valmistas. Sulatas juustukäntsakat servast ja lõikas siis kollast möginat keedetud kartulite peale. Väljas istumiseks andis grill küllalt sooja ja Rochat tõi kambrist kaks puutooli. Nad sättisid end Clémence’i lähedal mugavasti sisse. Tema tume pronksist kuppel hiilgas grilli punakas valguses.

„Näed, Marc? Põleta tuleriidal natuke juustu, ütle Clémence’ile, et see on nõid, ja tal läheb enesetunne kohe palju paremaks. Vanatüdrukul ei tohi lasta liiga suurde masendusse langeda.”

Kui oli söödud mitu taldrikutäit rakletti ja ammugi teise Villette’i pudeli kallale asutud, kobas monsieur Buhlmann poekotis uuesti ringi.

„Marc, mul on sulle kingitus.”

„Mulle? Aga miks?”

„Marc, ma ju ütlesin. Täna on üheteistkümnes detsember, päev, mil sa esimest korda torni tulid. See on nagu sünnipäev. Tol päeval sündis osake sinust.”

„Mu sünnipäev on oktoobris.”

„Jah, Marc, aga lood on … Vahet pole. Ma leidsin sulle midagi Palais Beaulieus, talupidamistarvete letist. Tead, traktorid, lüpsimasinad … Ah, käes.”

Ta andis Rochat’le ajalehepaberisse mässitud paki. Rochat vahtis kortsus sõnadega kokkukägardatud paberit. See oli liiga väike, et traktor olla.

„Kas see on lüpsimasin?”

„Ei, ei. Tee lahti.”

Rochat harutas ajalehepaberi tasapisi lahti ja nägi kahte omavahel ühendatud pikka musta toru, ühes otsas väike kummist kaas, teises otsas paks ümmargune klaas.

„Binokkel.”

„Mitte mõni suvaline binokkel, Marc. See on Zeissi oma. Šveitsi talumehed kasutavad neid, et vaadata oma lehmakarju kaugetel mägedel. Kujutad ette? Sama binokkel, mida Šveitsi sõjaväe snaiprid kasutavad, lehmakarja jaoks.”

„Aga kambris juba on üks.”

„Too vana? See on tollest ajast pärit, kui kindral Guisan kellatornist teispool järve Prantsusmaa okupatsiooni ajal natsidel silma peal hoidis. Ei, selle riistaga näeb teravalt ja selgelt. Vaata ise.”

Rochat pani binokli ette, vaatas rõdult Place de Saint-François’ poole. Saint-François’ kellatorn vaatas talle vastu nii suurena, nagu elaks ta katedraali kõrval. Ta pööras binoklit natuke, nägi Banque Cantonali vana maja katuseräästal väikseid raidkivist ingleid. Nagu nad istuksid kellatorni raudpiirdel.

„Mida sa näed, Marc?”

„Ingleid.”

„Ingleid?”