Читать книгу Vahimehed - Jon Steele - Страница 9

Marc Rochat lükkas pitskardinad kõrvale ja vaatas, kuidas laterna valgel vihma sadas ja see Escaliers du marché munakividele pladises. Munakivide vahele tekkisid pisikesed nired ja need suubusid suurematesse ojadesse, mis voolasid Rue Mercerielt alla. Kaks kitsast tänavat, teineteise suhtes järsu nurga all, kohtusid otse Café du Grütli akende ees. Rochat hingas külmale klaasile, ta joonistas kiiresti laienevasse udusse kõhna näo.

„Ma näen teid, ma näen, et olete vihma sees peidus. Mind te ära ei peta, en garde.”

Ta pühkis näo ära ja läks tagasi kohviku soojusse.

Rochat’le oli see tuttav koht. Enamikul õhtutel käis ta siin söömas. Talle meeldisid laest rippuvad ümmargused lambid, mis hiilgasid kui täiskuu. Talle meeldisid ammusest ajast pärit Lausanne’i fotod seintel. Talle meeldis baarileti kohale kriidiga kirjutatud menüü, mis kunagi ei muutunud. Monsieur Dufaux, kohviku omanik, pesi iga päev tahvli üle ja kirjutas menüü uuesti, aga tähed jäid alati samaks ja alati samasse kohta, nagu püsikundedki. Madame Budry, kes jõi kuuendat klaasi Villette’i, monsieur Duvernay, kelle reedeõhtune söök oli filets de porc avec pommes frites, Lausanne’i ülikooli professor ja tema abikaasa, kes omavahel harva rääkisid, aga see-eest lugesid palju, alžeerlastest tänavapuhastajad, kes igal õhtul espresso ja sigarettide pärast läbi astusid. Ja monsieur Junod, kes just praegu uksekardinate vahelt välja ilmus, väike valge koer rihma otsas tema järel. Alati samal ajal, alati suundumas samasse nurgalauda. Ja alati hüppab koer kõrvaltoolile, et kohvikus ringi vaadata, nagu otsiks ta kelnerit. Rochat’le meeldis kujutleda, et väiksel koeral on seljas väga peen ülikond. Käpad hoiaksid nuga ja kahvlit, ta sööks vorstikesi ja …

„Marc, ikka kallab, mis?”

Rochat nägi, et monsieur Dufaux seisab tema laua juures, kuivatades käsi põlle vahele pistetud käterätti.

„Pardon, monsieur?”

„Vihma ikka kallab, mis?”

„Oui, ja talv püüab täna Lausanne’i sisse hiilida. Ta arvab, et ma ei näe teda.”

„Kes?”

„Talv.” Rochat lükkas kardina kõrvale ja osutas teispool klaasi tibutavasse pimedusse. „Seal väljas, ta on vihma sees peidus. Ta arvab, et ma ei näe teda, aga ma näen küll.”

Monsieur Dufaux vaatas aknast välja.

„Nii kole õhtu. Ja külm on. Seda on kontides tunda.”

„Ma võin akna peale hingata ja ta udu sisse joonistada, nii et te saaksite ka näha.”

„Keda?”

„Talve. Kas tahate?”

„Non, mon cher, pole vaja. Aga teeme nii, et kui sa täna õhtul kellatornist vana talvetaati näed, siis ole hea ja aja ta minema. Magustoitu, espressot?”

„Non, merci.”

Monsieur Dufaux võttis Rochat’ tühja taldriku, tõmbas põlle vahelt valge räti ja pühkis saiapuru laualt maha.

„Tead, iga kord, kui sa õhtust sööd, küsin ma, kas sa tahad magustoitu või kohvi. Ja iga kord vastad sa samamoodi.”

Rochat mõtles järele.

„Tean küll.”

„Ma tean ka. Selles asi ongi. Võiksid mind mõnikord üllatada. Me oleme Šveitsis. Siin on aeg-ajalt üllatusi vaja. Muidu me tüütame üksteist surnuks.”

Rochat naeris viisakalt, olemata kindel, mida monsieur Dufaux mõtles, aga olles väga kindel, et see oli nali. Monsieur Dufaux oli kohvikus selle poolest kuulus, et ta ütles naljakaid asju. Ja kui ta vaatas monsieur Dufaux’d laudade vahel kõndimas, saiapuru põrandale pühkimas ja šveitslaste kohta ühte ja seda sama ütlemas – et me tüütame üksteist surnuks –, teadis Rochat, et ta oli õigesti ära arvanud. Kõik püsikunded naersid.

Kohvikus kajas üksik kellalöök. Rochat vaatas vana kella baarileti kohal. Lühike osuti kaheksa ja üheksa vahel, pikk osuti kolme peal.

„Rochat, ei tohi hiljaks jääda. Pea oma kohustusi meeles.”

Ta vaatas arvet ja luges numbreid. Ta avas rahakoti, võttis Šveitsi franke hoolikalt ühekaupa välja. Ta kontrollis kõike kolm korda, et olla kindel, et ta ei arvutanud valesti.

„Väga hea, Rochat. Numbrid võivad väga tobedad olla. Muudkui jooksevad ringi just siis, kui püüad neid lugeda.”

Ta sidus musta salli kaela ja pani selga pika villase mantli ja lipsas läbi rahvast täis kohviku ukse poole. Püsikunded nihutasid oma toole, et ta pääseks läbi. Monsieur Dufaux hüüdis talle baarileti tagant järele:

„Fais attention, Marc, kivid on vihmast libedad.”

Rochat tundis seljal kõigi pilke, kõik vaatasid tema kohmakat lonkamist. Ta tõmbas taskust välja loppis villase mütsi, surus selle pähe.

„Merci. Bonne soirée, mesdames et messieurs.”

Ta liipas kardinate vahelt läbi, uksest välja, vihma kätte. Ta vaatas, kas munakividel on varje näha. Oli ainult tema enda kõverik vari, mis kasvas saabastest välja.

„On y va, Rochat.”

Ta liipas Escaliers du marché algusse. Üksteise kõrvale surutud kokkusobimatud kivid nägid järsul kallakul vihma käes libedad välja, täpselt nagu monsieur Dufaux oli hoiatanud. Rochat liipas puutrepi juurde, mille töölismehed olid keskaegadel ehitanud. Rochat ei teadnud, kes nad olid, aga tal oli väga hea meel, et nad olid seda teinud. Puust käsipuu pakkus kindlat tuge ja punaste kividega varikatus kaitses läbiligunemise eest. Ta võttis käsipuust kinni ja hakkas ronima.

„Un, deux, trois …”

Kõver parem jalg tümpsus kindlas rütmis.

„… seize, dix-sept, dix-huit …”

Mäe peal nägid vanad kivimajad välja, nagu oleksid need paika surunud samad käed, kes olid munakivitee ehitanud. Kitsad korterid värvitud aknaluukidega, akende taga tühjad lillekastid, alumisel korrusel pisikesed poed. Antikvariaat, juuksur, pagar Vaucher, relvameister, India restoran naljakate kujudega ukse ees ja Šveitsi politsei Place de la Palud’ büroo, mille politseinikud on õhtuks kinni pannud ja pärast seda koju läinud nagu kõik korralikud kodanikud.

„… vingt et un, vingt-deux, vingt-trois …”

Ta astus kiiremini, kuni kivimajad hakkasid silmanurgast vaadates moonduma ja ta sai kujutleda enneaega.

„… quarante-sept, quarante-huit, quarante-neuf …”

Ja veel üks munakivitee …

„… cinquante, cinquante et un, cinquante-deux …”

… ja veel üks kivimaja, mille taga on aed. Seal elas ta koos emaga esimesed kümme aastat oma elust. Seal õppis ta kõndima oma eri pikkusega jalgadel. Sealne maailm oli kõik, mida ta tundis, kuni võõrasmees uksele koputas. Võõrasmees oli pikk ja kiilas ja ilma sangadeta lugemisprillid püsisid tal napilt ninaotsal paigal. Rochat’ ema ütles, et tema isa oli võõra nende juurde saatnud. Rochat ei olnud kunagi isa näinud, ainult tema fotot. Kus ta seisis ühel suvepäeval emaga Saint Lawrence’i jõe kohal Abrahami lauskmaal. Emal oli seljas sinine kleit, ta nägi kena välja. Foto oli tehtud enne seda, kui ema muutus. Ta väsis ära ja jäi nõrgaks, ta sõi palju rohtusid. Siis langesid tal juuksed välja ja ta oli enamiku päevast voodis.

„… soixante-quatre, soixante-cinq, soixante-six …”

Uksele tulnud mees surus Rochat’ kätt.

„Tere päevast, noorhärra Rochat. Mina olen monsieur Gübeli. Mul on au teiega tutvuda.”

Ta tuli sisse ja istus köögilaua taha. Ta tegi portfelli lahti ja võttis sealt paar paberit, et ema neile alla kirjutaks. Ta aitas emal sulepead käes hoida. Siis näitas mees Rochat’le väikest punast raamatut, mille kaanel oli valge rist.

„Isa hankis teile Šveitsi passi, noorhärra Rochat, et te saaksite Lausanne’i elama tulla.”

Rochat hakkas värisema. Ema võttis tal käest kinni.

„Ära karda, Marc. Ma pean varsti ära minema. Su isa on väga tore mees, ta hoolitseb sinu eest. Sa lähed väga toredasse kooli koos lastega, kes on samasugused kui sina.”

„… septante, septante et un, septante-deux …”

Köögist sai minna elutuppa ja seal seisis akna juures jala peal maailma gloobus.

„Noorhärra Rochat, palun öelge, kas teile meeldib maakera uurida?”

„Oui, Mamma näitab mulle kohti ja räägib neist.”

„Kas ema on näidanud teile Šveitsi? Seda, kus teie isa elab, kus te hakkate koolis käima?”

„Jah, see on kaugel.”

„Pardonnez-moi?”

Monsieur Gübeli ilme ajas Rochat’ naerma, ema naeris ka. Võõras võttis prillid ninalt ja pani need lauale. Ta läks elutuppa ja tuli koos gloobusega tagasi. Ta pani selle laua kõrvale seisma ja lükkas lääne suunas pöörlema.

„Kogu see reisimine on mind natuke segadusse viinud. Ma ei saa täpselt aru, kus ma maailmas täpselt olen.”

„See tuleb sellest, et te panite maailma tagurpidi käima, monsieur.”

Võõras vaatas Rochat’d ja naeratas.

„Väga hea, noorhärra Rochat. Äkki saate mulle näidata, kuidas õigesti aru saada, kus ma olen?”

Rochat vaatas ema poole. Ema lükkas tal mustad juuksed lauba eest ära.

„Lase käia, Marc. Sa saad sellega hakkama. Tuleta meelde, ma näitasin sulle, kuidas asjadest aru saada.”

Rochat peatas valesuunalise maailma. Ta pööras seda aeglaselt ida poole ja otsis üles imepisikese täpi Saint Lawrence’i jõe ääres.

„Monsieur, te olete siin, Québeci linnas.”

Võõras pani prillid uuesti ette, et paremini näha, peaaegu puudutas oma pika ninaga gloobust.

„Ja see jõgi gloobusel on seesama jõgi, mida ma näen siit elutoa aknast?”

„Oui, monsieur.”

„D’accord. Aga kuidas Šveitsi üles leida?”

Rochat pööras gloobust uuesti ida suunas, kuni jõudis keset Euroopat kitsa järve ümber kaarduva väikse riigini.

„Siin on Šveits, see punane.”

Mees pani vasaku käe nimetissõrme Saint Lawrence’i jõe ääres olevale täpile ja parema käe nimetissõrme Šveitsi järvele. Ta uuris vahemaad hoolikalt.

„Nüüd, noorhärra Rochat, näitan teile väikest saladust. Kas olete valmis?”

„Oui.”

Rochat vaatas, kuidas mees liigutas vasaku käe sõrme gloobusele kantud peenikest joont mööda. Québeci linnast üle Newfoundlandi ja Nova Scotia mereprovintside ja siis üle Atlandi ookeani. Siis läbi Prantsusmaa, kuni jõudis Šveitsi peal ootava parema käe sõrmeni.

„Kas näete? Québeci linn ja Lausanne asuvad mõlemad planeet Maa neljakümne kuuendal laiuskraadil. Nii et meil tuleb ainult reisida siit mööda seda peenikest joont sinna. Eks ole, see pole üldse kaugel. Näete, ma saan neid mõlemat korraga ühe käega puudutada. Nii, nüüd proovige teie.”

Rochat vaatas ema poole.

„Lase käia, Marc, sa saad hakkama.”

Rochat’ käsi oli väga väike ja ulatus ainult Atlandi ookeani keskele. Aga ta nägi seda peenikest joont gloobusel ja ei tundunud, et tema väikse sõrme otsast oleks väga palju maad sinna, kuhu ta läheb mõne päeva pärast, kui ta oli ära näinud, kuidas ema kirst Cimetière Saint-Charlesi talvisesse mulda sängitati.

Ja tol päeval oli võõrasmees kohal, et hoida kinni Rochat’ väiksest käest. Ja ta aitas Rochat’l kokku pakkida riided, emast ja isast Abrahami lauskmaal tehtud foto, paar värviraamatut ja ühe kriidikarbi. Ema ja isa foto eest hoolitseti eraldi, et oleks kindel, et sellega midagi ei juhtu, kui nad reisivad Lausanne’i, ja hoolitseti ka nüüdajal, kui ta ronis mööda puutreppi munakividest mäeküljel jäise vihma käes.

„… quatre-vingts, quatre-vingt-un, quatre-vingt-deux …”

Rue Viret’ all oli jalakäijate läbikäik. Rochat ei käinud kunagi sealtkaudu. Neoontuled vilkusid ja heitsid pahasid varje grafiteid täis seintele. Tema läks puutreppi mööda, mis kerkis vana turuplatsi kohale, kus inimesed kauaaega tagasi müüsid vilja ja sigu ja kanu ja hanesid. Nüüd oli seal pisike park üheksa kastani ja nelja pingiga. Aga Rochat’le meeldis kujutleda, milline see vanasti oli, ta arvas, et seal pidi olema väga kärarikas ja haisune ja lõbus.

„… quatre-vingt-dix, quatre-vingt-onze, quatre-vingt-douze …”

Ta jõudis just siis Rue Viret’le, kui bussi number 16 esituled keerasid nurga tagant välja ja panid vihma punaselt ja siniselt ja roheliselt veiklema. Buss sõitis pritsides läbi poriloigu, möödus Rochat’st, keeras järgmise nurga taha ja kadus.

„Täpselt õigel ajal, Rochat. Sa pead olema kõiges täpne.”

Rochat kiirustas üle tee ja läks puutrepi viimasest jupist üles.

„… cent et vingt et sept, cent et vingt et huit, cent et vingt et neuf …”

Ta haaras käsipuust tugevasti kinni ja hüppas viimasest astmest üle ja maandus esplanaadi kividel. Tema silme ees avanes Lausanne’i katedraali võimas valgustatud fassaad.

„Bonsoir. Seisate ikka veel püsti? Sedasi ongi teile parem. Kuulake, vana kivihunnik, peame end valmis seadma. Vana talvetaat proovib täna õhtul Lausanne’i sisse hiilida ja monsieur Dufaux tahab, et me ta minema ajaksime. Kas kuulete?”

Ta liipas katedraali poole. Paekivist kaar suurte puust uste kohal, mis tilkusid vihmast ja särasid prožektorite valgel. Tundus, et katedraal kasvas tema silme ees suuremaks.

„Mis mõttes ei ole mul vaja teile öelda, et talv on vihma sees peidus? Mis mõttes te juba teate seda? Kuidas te saate seda juba teada? Oh, saan aru, sest te niigi teate kõike. Ja miks ma peaksin teid uskuma?” Ta surus kõrva ühe katedraali kivi vastu ja kuulatas. Ta pööritas silmi. „Sest katedraalid ei valeta? Kes seda on öelnud?”

Ta tundis, kuidas pühakute ja prohvetite raidkujud kahel pool suuri puust uksi teda külmalt vaatasid, kõik vahtisid teda ülevalt alla tõredal ilmel. Monsieur Mooses kõigist kõige tõredamal ilmel. Ta oli valmis maha virutama kivitahvlid, mis tal käes olid. Rochat rehmas käega.

„Oh, palun, teiega on igal õhtul sama jama. Sa ei tohi seda, sa ei tohi toda. Muust te ei räägigi. Ja mis saaks teist ilma nende tobedate kivitahvliteta? Minu meelest näeksite te siis väga tobe välja ega saaks millegi üle kurta.”

Rochat kallutas end tahapoole ja nägi üleval fassaadilt eenduvaid veesüliteid. Ta vaatas, kuidas nende suust tilkus vihma, mis langes uste vahel tühjale kivipiidale.

Talle tuli meelde üks koolis õpitud lugu.

Kunagi ammu oli piida peal seisnud jumalaema Maarja kullast kuju. Ja palju inimesi ronis Escaliers du marché trepiastmetest põlvili üles, et tema poole palvetada, ja sündis ka imesid. Pimedad said nägijaks, jalutud hakkasid kõndima. Kuni Bernist tulid ühed tõredad mehed ja kiskusid Maarja alla ja sulatasid ta müntideks. Õpetaja ütles, et neid kutsuti reformatsioonimeesteks. Rochat koputas monsieur Moosese kivist varvastele.

„Need olid teie sõbrad, olen selles väga kindel.”

Ta vaatas, kuidas piida serva juurde tekkis väike vihmaloik, kuidas pisikesed piisad maha langesid.

„Aga äkki jagub Rochat’le ka üks ime.”

Ta läks piida varju ja püüdis suhu paar tilka. Ta vaatas oma jalga. Tal oli ikka küljes kõver jalg, see oli ikka paindunud ühele poole.

„Nii et Rochat’le ei jagu ühtegi imet.”

Alt Place de la Palud’lt kostsid plekise kõlaga kellad, kill-koll, killkoll, kill-koll. Kellad elasid mäe jalamil Café du Grütli lähedal raekojas. Ja neile meeldis igal õhtul Rochat’le meelde tuletada, et ta kiirustaks.

„Jajah, ma tean, viisteist minutit. Ärge muretsege, Rochat ei jää hiljaks. Rochat ei jää kunagi hiljaks.”

Ta vajutas rauast ukselinki. Lukus nagu alati, aga tema kohus oli seda kontrollida. Ta liipas vana piiskopi maja ukse ja katedraali muuseumi ukse juurde. Samamoodi lukus.

„Plekised kellad ja tõredad kujud ja kõigi uste kontrollimine. Nii palju kohustusi, Rochat. Imede jaoks ei jää aega, Rochat’le neid ei jagu.”

Ta liipas katedraali eest läbi, läks ümber kellatorni ja jõudis punase ukse juurde, mida ei olnud peaaegu näha kõrge puitaia tagant, mis katedraali kogu pikkuses ümbritses. Ta võttis põuest üldvõtmete kimbu ja pistis kõige suurema võtme lukuauku. Ta keeras võtit, surus õla vastu ust ja lükkas. Vana puit kriiksus ja kraapis tolmunud kivi. Ta astus sisse, sulges ukse kõva pauguga. Rochat kuulas paugu kaja sajas hämaras läbikäigus.

„Bonsoir, see olen ainult mina.”

… see olen ainult mina, ainult mina, ainult mina …

Ta ei hakanud tuld põlema panema, ta teadis pimedaski, kuhu minna. Kolme uksega alkoov: kitsas punane uks välja, suur uks kesklöövi, suurem puust uks kellatorni. Ta uuris võtmeid, leidis tolle väikse sakilise servaga, et torni ust avada. Ta astus sisse ja pani ukse enda järel lukku. Ta liipas mööda koridori kivikaareni, mille juures algas keerdtrepp. Kiviastmed viisid üles kitsa puusillani, mis läks üle naiste rõdu. Ta kõndis kikivarvul, aga kõige kergemgi samm tekitas pimeduses kriginat. Ta läks järgmise kivikaare alt läbi ja ronis järgmisest keerdtrepist üles, mis viis naiste rõdu kohal veelgi kõrgemal järgmise kitsa puusillani, mis läks alumisest vastupidises suunas.

„Edasi ja tagasi ja edasi ja tagasi. Väga imelik viis torni ronida. Teiselt poolt aga on see ainus viis sellesse torni ronida, nii et mis seal ikka.”

… mis seal ikka, ikka, ikka …

Ta jäi seisma, oodates oma hääle vaibumist.

„Pean tõesti iseendaga rääkimise ära lõpetama.”

… lõpetama, lõpetama, lõpetama …

Esplanaadi prožektorite valgus tungis vitraažaknast sisse. See hajus kiviseintel narritajateks varjudeks.

„Ja tere õhtust teile, mesdemoiselles. Loodan, et te ikka ajate pahasid varje minema?”

Ta kuulis, kuidas läbikäigu lõpus kerge uks hingedel kiikus. Rochat oli väga kindel, et narritajad varjud olid kuidagi seotud alati kiikuva ukse saladusega. Ta liipas mööda läbikäiku ja läks ukseavast läbi. Ta lükkas ukse hooga kinni.

„Ja palun pidage meeles, et enda järel tuleb uks kinni panna, mesdemoiselles! Olen oma kohustustega väga hõivatud ja mul ei ole aega teiega mängimiseks.”

Rochat surus kõrva vastu ust ja kuulatas. Ta kuulis, kuidas narritajad varjud itsitasid. Küll need narritajad varjud võivad ikka tobedad olla, mõtles ta.

Ta oli pimedas ruumis korgitsana üles keerduva kivitrepi jalamil. Seinas oli kitsas aken, kust vibulaskja vibu siiski läbi mahtus. Rochat vaatas välja ja nägi, et vihma ikka kallab, nägi, kuidas Lausanne’i tuled sädelesid Lac Lémanist tõusvas udus.

„Vihmas või udus, te ei saa Marc Rochat’ eest peitu. Ma näen teid.”

Ta kiirustas torni tippu, muudkui ring ringi järel kitsaste müüride vahel. Ta puudutas trepi keskposti, mis torni keskel üles kerkis. Tema sõrmed libisesid üle siledaks kulunud õnaruste, mis olid jäänud kõigi trepiastmetel roninud inimeste sõrmedest, kes olid kaheksasada aastat järjest igal õhtul kivi samas kohas puudutanud. Ring ringi järel, aina kõrgemale ja kõrgemale. Ta tundis torni tipust alla vajuva õhu jahedust. Ta kuulis lahtise taeva all tuule müha. Ta nuusutas kauget järve ja männipuude ja jää ja lume lõhna.

Ta tegi veel ühe ringi ja hüppas üle viimase astme ja maandus kellatorni lõunapoolsel rõdul, otsekui hüpates taevasse. Käed tõeliste tiibadena laiali ja hetke jagu ta lendaski. Kõrgel Lausanne’i kohal, kõrgel Lac Lémani kohal, kõrgel vastaskalda Alpide kohal, kogu maailmast kõrgemal. Ta toetus uuesti kandadele ja avas silmad.

„Bonsoir, Lausanne. Rochat on kohal, et teie üle valvata.”

Ta liipas kitsal rõdul loodetorni juurde. Temast ühele poole jäid kõrged kivipiilarid ja kaared, mille alt oli näha õhtutaevas, teisel pool olid kellatorni keskel jämedad tugipostid ja kaared. Torni sees oli tohutu siksakitav puitsõrestik, mida oli kuue korruse jagu kokku sobitatud nagu mõne hiiglase mängupuslet. Rochat sirutas käe sõrestiku vahele, puudutas raudnaelu ja puitnaagleid, mis hoidsid palke koos.

„En garde, mes amis. Ma tean, et olete väga vanad, aga täna peame seisma väga sirgelt. See on meie kohus.”

Ta liipas põhjapoolsel rõdul edasi, kontrollides, kas vanalinnas on kõik korras. Ta läks kirdetornikesest kummargil läbi idapoolsele rõdule. Katedraali kaugemas otsas püsis nelitistorn tuule käes kindlalt ja selle tipus näitas tuulelipp, et Rochat’l oli õigus. Tuuled Mont Blanci poolt, talv ründas.

Ta tundis seljal emalikku pilku. Ta pöördus aeglaselt sõrestiku ja seitsmetonnise kella poole, mis rippus üksi puust puuris. Rochat võttis mütsi peast ja tegi elegantse kummarduse.

„Bonsoir, madame Madeleine, ça va?”

Kell ei vastanud.

„Oh, arusaadav. Madame on täna tujukas.”

Rochat kargas puittalale, et kontrollida rasket raudhaamrit pronksist kellakupli serva juures. Ta sikutas mootorvintsiga ühendatud terastrosse, et uurida, kas kõik on korras ja valmis.

„Või äkki madame magab, hm?”

Rochat koputas talle sõrmenukkidega ja kummardus lähemale. Ta kuulis kumedat heli külma pronksi sees kõmisemas.

„Kuidas-kuidas? Madame ei maga kunagi, madame ainult puhkab? Jah, loomulikult. Kuidas ma küll võisin nii ebaviisakas olla ja midagi muud arvata?”

Ta pani mütsi uuesti pähe ja liipas tagasi lõunapoolsele rõdule, jäädes seisma kitsukese puust ukse ees kahe kivipiilari vahel. Ta tõmbas ukse kõrval rippuvast ketist, süttis väike tuluke. Tuvid põgenesid ülemistelt taladelt tiibade sahinal, nagu jookseks keegi minema.

„Vabandust tülitamise pärast, pagana kakamasinad, aga see on mu kohus.”

Ta tegi ukse lahti, astus kambrisse – väiksesse puuseintega tuppa siksakitavate palkide vahel –, mille laius oli poolteist meetrit ja pikkus kuus meetrit. Ja selleks, et laudadest kaldlae kõige madalamat kohta puudutada, tuleks tal seista iseenda õlgadel kahe kehapikkuse jagu. Läänepoolsest seinast ulatus välja väike laud ja kaks trepiastet moodustasid toa põhjaotsas kitsa voodi. Rochat pani põlema seitse küünalt ja paigutas need kambris laiali. Ta avas kapiukse ja võttis ettevaatlikult välja vana messingust laterna. Selle sees turritas poolenisti sulanud küünal. Ta arvutas, kui kaua see veel põleks.

„Natukene veel, arvan ma.” Ta võttis sahtlist uue küünla ja pistis selle mantlitaskusse. „Ikkagi en garde.”

Ta avas läänepoolses seinas otse laua kohal väikse nelinurkse akna. Ta pistis pea aknast välja, et näha teist üksikut kella, kes palkidelt alla rippus.

„Bonsoir, madame Clémence! Kas täna põletati tuleriidal mõni ketser? Ei? Kehv lugu. Jajah, ma tean, need pole enam vanad head ajad. See teeb küll kurvaks.”

Ta lõi akna pauguga kinni ja mahtus end vaevu ümber pöörama, et idapoolses seinas väike aken avada. Otse selle taga oli Marie-Madeleine. Rochat arvas, et võiks teda korraks luuaga torkida, et kontrollida, kas ta on tõesti üleval. Aga just siis hakkas kogu sõrestik ägisema, nagu haigutaks mõni väga vana proua ja ringutaks väga vanas voodis.

„Oui, madame on üleval.”

Ta kuulis, kuidas vints terastrosse sikutas, kuidas terashaamer tahapoole liikus ja …

põmm! põmm! põmm!

Palke läbistasid värinad ja tuba rappus. Ta tõmbas tikku, pani laterna põlema.

põmm! põmm! põmm!

Ta liipas uksest välja, kiirustas läbi tornikese idapoolsele rõdule. Ta seisis rauast piirde ääres, otse Marie-Madeleine’i ees.

põmm! põmm! põmm!

Ta püsis täiesti vagusi, oodates, kuni Marie-Madeleine’i hääl oli peaaegu vaibunud. Siis tõstis ta laterna pimedas üles.

„C’est le guet! Il a sonné l’heure! Il a sonné l’heure!”