Читать книгу Vahimehed - Jon Steele - Страница 7

50 meetri kauguselt ei saanud ta esmapilgul aru, kes see kõndis läbi vihma, igatahes lähenes maatasa tehtud Neuville-Vitasse’i küla poolt aegamisi just Briti sõdur. Selles oli ta kindel, sest tollel kujul oli peas Brodie kiiver ja seljas pruun vormikuub, tal olid sääred kinni mähitud ja rinnal gaasimaski komplekt, ta kandis Lee-Enfieldi vintpüssi, nagu oleksid kõik lahingud juba läbi.

Imelik, et too sõdur kõnnib nii rahulikult eikellegimaal, mõtles ta. Isegi üle laastatud põldude minnes, kus mustade puutüügaste ja okastraadi ja veresegust vett täis mürsuaukude vahel elas vaid surm, isegi siis ei vajunud sõdur hirmust küüru.

Ja mäeseljakule jõudes, kus pilvise taeva taustal oli sõduri siluett näha, isegi siis ei hoolinud ta Hindenburgi liini kaevikutest ega Saksa sõduritest, kes neis kükitasid vesijahutusega Maximi kuulipildujate taga. Samade kuulipildujate taga, millega Somme’i all saadeti ühelainsal hommikul hukka kakskümmend tuhat Briti sõdurit.

Täiuslik sihtmärk.

Aga lasku ei tulnud ja sõdur kadus kaugesse orgu.

Siis ta märkaski seda.

Vaikust.

Mitte ainult vaenlase kaevikutes, vaid kogu lahinguväljal.

Ja asjad hakkasid talle meelde tulema.

Mäe otsas 1917. aastal enne lihavõtete teise püha koitu. Peidus heki sees, kus oli 244. suurtükipatarei eelpost. Ta võttis vormikuue taskust uuri ja nägi, et sekundiosuti näitas operatsiooni algust. Siis kuulis ta, kuidas kõik kolm tuhat suurtükki kogu läänerinde ulatuses Vimy mäeseljast Bullecourtini avasid korraga tule.

Maapind värises jalge all.

Ja kogu selle aja, kui tuld anti, oli tal binokkel silme ees ja ta otsis vaenlase vastutule sähvatusi, süda metsikult löömas. Ta kontrollis kaardilt koordinaate ja andis patareile teada sakslaste suurtükkide asukoha, et need suurtükid hävitada. Hävitada enne, kui poisid lähevad üle mäe ja marsivad eikellegimaale.

Oli kuulda häält, vihast ja vihisevat häält.

… siiapoole …

Siis oli kõik vaikne.

Miski ei liikunud.

Pilved ei liikunud taevas, võimsad suitsusambad ei liikunud, sakslaste suurtükitule sähvatused ei liikunud. Sõdurid ei roninud kaevikutest välja, et marssida üle eikellegimaa, ja vihm näis õhus rippuvat kahvatute valgusviirgude küljes.

Ta mõtles, et peaks selle veidra pausi märkmikusse kirja panema, tal oli väike jalutajale mõeldud märkmik, sellel olid seanahast kaaned ja see oli maksnud kaks šillingit. Talle tuli meelde päev, mil ta oli selle Inglismaal ostnud, mõeldes, et kirjutab sinna uusi luuletusi. Sellest oli aga hoopiski saanud tema sõjapäevik ja selle vahel oli tema naise foto kindlas kohas.

Tema naise nimi oli … tema naise nimi oli Helen.

Ja ta hoidis märkmikku alati vormikuue rinnataskus nagu talismani südame kohal.

Oota, mõtles ta, märkmiku viimastel lehtedel olid mõned sõnad. Paar seosetut rida, kobamisi sirgeldatud sõnad nagu väikse lapse tudisevad jalad. Ta püüdis neid sõnu meelde tuletada, aga need tundusid olevat nii kaugel.

Siis kuulis ta mudas vaevaliselt edasi rühkivaid samme ja nägi sõdurit heki ääres seismas.

„Tere. Te olete kindlasti leitnant Thomas. Mulle öeldi, et leian teid siit ülevalt.”

Nimi tundus võõrana, kuni talle tuli meelde, et see oli tema nimi, Edward Thomas. Leitnandi auastmega tuli tal veel harjuda.

„Nimi.”

„Swain, kapral Swain.”

„Kuidas parool on?”

„Parool? Sedasi, et parool on Bournemouth.”

Sõduri hääldus oli täiuslik.

„Tulge edasi.”

Kui sõdur lähemale tuli, nägi ta, et kapral Swain ei olnud 244. suurtükipatareist ega pataljoni peakorterist. Ja tundus, et kaprali kuju oli kogu liikumatus maailmas ainus asi, mis liikus.

„Kas olete sõnumitooja?”

„Nii võib mind kutsuda küll.”

Sõdur pani vintpüssi heki najale püsti ja istus maha. Ta tagus saabaste küljest kleepuvat muda lahti. Edward nägi sõduri vormiriietel värskeid mudapritsmeid.

„Tohutult pidi vaeva nägema, et siia saada. Tassike teed kuluks vägagi ära, sellises vaikuses eriti, või mis?”

Jälle ei suutnud Edward mõelda millelegi muule kui sõduri – tema alluva – veidrale, isegi sobimatule käitumisele. Nagu oleks lahing tõesti läbi ja ohvitseri ei peagi enam korrakohaselt „sööriks” kutsuma, mis sest, et ohvitser oli ainult nooremleitnant.

„Kas see sai läbi, kas rünnak sai läbi?”

„Ei, lihtsalt siin, kus meie oleme, on väike paus.”

„Jah, paus. Tahtsin selle just kirja panna …”

„… enne minu tulekut.”

„Jah.”

Sõdur võttis kiivri peast ja pani maha. Ta pühkis laubalt higi ja pori.

„Leitnant, olete kindlasti natuke segaduses.”

„Kogu see vaikus, kõik näeb imelik välja. Ma pole kindel, mida teha.”

„Midagi polegi teha. Sellega tuleb lihtsalt natuke harjuda.”

… sellega tuleb lihtsalt natuke harjuda …

Jah, loomulikult. Ta oli sõjaväes olnud ainult kakskümmend üks kuud, Prantsusmaal alles veebruarist saadik. Ta oli näinud veidi lahingutegevust rindel, paar vaenlase mürsukildu olid teda kriimustanud, aga sellest polnud midagi. Enamjaolt oli ta istunud peakorteris, kus ta joonistas kaartidele või tsenseeris kirju, mida poisid koju saatsid. Ta oli näinud paari lennukit taevast alla kukkumas. Ta oli näinud ühte surnud Saksa sõdurit, too istus silla all, nagu oleks vihma eest varju läinud. Võib-olla sõda ongi tõesti selline, mõtles ta, rahutud vaikushetked vahelduvad kohutava hirmuga. Äkki sellepärast käituski see sõdur siin nii vabalt. Kapral … kapral Swain, jah, täpselt nii … nägi enda vanuse kohta liiga vana välja, ta nägi välja nagu mees, kes on sõjas kõike näinud.

Edward märkas, et sõduri kiivri sisse oli midagi käsitsi kirjutatud: „Kui nüüd inimesed hukka said, kisendasid nad.” See võis olla värsirida.

„Teie kiivrisse kirjutatud sõnad, kas need on luuletusest?”

„Räägitakse, et ühest vähem tuntud piibli raamatust. See on minu kompanii moto.”

„Kurb küll, aga ma ei ole usklik.”

„Pole hullu, leitnant, mina pole ka.”

Edward uuris sõduri vormiriideid. Krae ja varrukate küljes ei olnud tähiseid. Pataljoni või brigaadi ei saanud millegi põhjal kindlaks teha. Ja Edward nägi, et sõduri gaasimaski komplekti all oli vöö vahele topitud mudane nuga. Nuga jättis jõhkra mulje, gurkha rügemendi palgasõduritel olid samasugused.

„Ärge muretsege, leitnant, ma ei ole spioon, kes on saadetud eelposti vaatlejaid tapma.”

„Ma ei mõelnudki …”

„Loomulikult mõtlesite. Pidite ju nende suhtes silmad lahti hoidma.”

Edward sai aru, et just seda oli ta mõelnud. Ja ta imestas, miks tal oli selle mõtlemiseks nii kaua aega kulunud.

„Asi on teie käitumises. Selles, kuidas te üle eikellegimaa tulite.”

„Praegu pole vaja midagi karta. Mul õnnestus siin sektoris kogu hirm hävitada.”

Aga Edwardil tekkisid kahtlused.

„Sõdur, öelge oma kompanii ja pataljoni nimi.”

„Tähendab, mis sellest veel alles on. Pool kompaniid sai d’Elville’ metsas hukka.”

„Mul on kahju.”

„Mis seal ikka, töö on selline. Minu kompanii ei kuulu ühegi pataljoni juurde. D’Elville’ metsas olime lõuna-aafriklastega. Siin alustasime kanadalastega, nüüd oleme koos brittidega. Me oleme pigem nagu sahkermahker-tüüpi. Teeme oma tööd salaja.”

„Nugadega.”

„Jah.”

„Te olete palgamõrvar.”

Sõdur naeratas.

„Mind on hullemate nimedega kutsutud.”

„Miks te siia tulite?”

„Ma ju ütlesin, mulle anti käsk teid üles otsida.”

„Milleks?”

„Et teid kaitsta.”

„Kes selliseid käske annab?”

„Käskude poolest oleme ühes paadis. Pole aimugi, kust nad tulevad, pole valikut nende täitmisel. Aga nii palju, kui ma aru saan, on Saksa poolel üks sõdur, kes tahab teid tappa.”

„Kogu Saksa sõjavägi tahab mind tappa, ja teid ka, meid kõiki. Miks ma peaksin ühte sõdurit teistest rohkem kartma?”

„Sest see sõdur on teistsugune, leitnant, ta on hingede õgija. Ja ta ei ole siin üksi, neid on tuhandeid. Sel ajal, kui meie vaikselt puhkame, seatakse lahinguväljal mõlema poole sõdureid tapatalguteks valmis. Rääkimata tsiviilisikutest, kes ette jäävad. Selles kuradi sõjas, mis pidi lõpetama kõik kuradi sõjad, on seni surma saanud kolmteist miljonit. Mida mehaanilisemalt tapatalgud käivad, seda rohkem vaenlane sigib. Ja raisk, siin kandis on vaenlasest tapatalgute alal saanud juba väga kõva käsi.”

Edward vaatas sõdurile silma, tolle pilk oli peaaegu hüpnotiseeriv. Sõdur oli hull. Edward oli kuulnud, et kaevikutes juhtub selliseid asju. Hingemattev õudus, lõputu surm ajasid viimsegi mõistuseraasu minema. Ta vaatas uuesti sõduri nuga ja vormiriideid ja tundis, kuidas hirm tallegi ligi tükkis. Need, mida tema pidas mudapritsmeteks, olid hoopis kuivanud verenired.

„Ei, leitnant, ma võin küll kahtlane tunduda, aga ma ei ole hull. Te peate minu sõnu uskuma. Ma olen teie poolel, ma tõin sõnumi.”

„Mis sõnumi?”

Sõduri pilk läks ekslema.

„Teelolnud pole saanud magusamat und

kui tema siis, kui käes kahe elu vahel videviku

viiv, kui öö esimene valgus

ja varjud matavad kaduviku,

häid, armsaid, kalleid asju, mis eales tulevad või olnud.”

Edward nägi ennast kahe aasta eest. Inglismaal, kirjutuslaua taga, sõnu otsimas. Tema naine istus sealsamas kolde ääres, luges Keatsi.

„Ma ei saa aru, need on minu sõnad. Mul on meeles, kui need kirjutasin.”

„Jah, ma tean kõiki teie luuletusi.”

„Peale paari üksiku pole minu luuletusi avaldatud ja ma …”

„… avaldasite need Edward Eastaway nime all, sest ei tahtnud oma proosakirjaniku nime kasutada. Aga tegelikult kartsite, et neid ei võeta äkki hästi vastu. Kartsite, et satute jälle meeleheite küüsi, mis on teid terve elu painanud.”

Ta vahtis sõdurit, kes teadis Edward Thomase kõige salajasemaid mõtteid.

„Kuidas te selliseid asju teate?”

„Sest ma tean, et te ei mäletanud oma nime enne seda, kui ma selle teile ütlesin. Sest ma tean, miks siin on jäänud nii vaikseks ja miks kõik tundub paigal seisvat. Sest ma tean neid sõnu, mida te püüdsite enne minu tulekut meelde tuletada, neid päeviku viimastele lehtedele kirjutatud ridu. Sest ma tean, et eile oleksite siinsamas peaaegu surma saanud, aga mulle ei antud siis käsku teid üles otsida, sest teie aeg ei olnud veel käes.”

Edward nägi end mäe otsas.

Eile, lihavõtete esimesel pühal.

Ere päike, soe päev.

Saksa suurtükkide hajus tuli meie poole pihta.

Nad korrastasid patareid, seadsid tehnikat rünnakuks paika. Liinist ainult pooleteise kilomeetri kaugusel tulistati Achicourti küla lõuna ajal kõvasti. Vaikusehetkedel märkas ta, et talve lume ja külma vihma järel olid linnud ja taimed ja lilled siia luupainajalikule maastikule tagasi tulnud. Pärastlõunal paigutas ta valveposte kaitseliinile ja kõndis eelposti juurde, kus tulistas kolm korda, et Saksa suurtükkide laskeulatust täpsustada.

Ta kuulis, kuidas mürsk lendas müdinal tema poole.

Ta nägi end kukkumas, pead kätte alla peitmas ja silmi sulgemas. Ta tundis, kuidas mürsk maasse kaevus, ta teadis, et plahvatus rebib tema keha tükkideks … Midagi ei juhtunud. Ta võttis käed silme eest ja nägi Saksa mürsu otsa maa seest välja turritamas nagu mingit tobedat asjandust. Praak, kämbude hiiglaslik mürsukobakas oli praak.

Kui õhtul ohvitseride sööklas öeldi, et eesootava rünnaku ajal läheb ta samale eelpostile, siis möirgasid kõik naerda. Nad patsutasid talle selga ja õnnitlesid teda. Talle tuli meelde, et keegi oli teinud nalja: „Kui korra juba niimoodi vedas, siis ei juhtu temaga kusagil midagi.”

Ja ta nägi end uuesti mäe otsas, enne koitu, lihavõtete teisel pühal, 1917. aastal. Heki taga, binokkel ees, otsimas üle eikellegimaa paistvaid vastutule sähvatusi.

Oli kuulda häält, vihast ja vihisevat häält.

… siiapoole …

Siis oli kõik vaikne.

Miski ei liikunud.

„Kas ma … ma olen surnud?”

„Te olete teinud oma viimse hingetõmbe, leitnant, ja teie elu hakkab ununema. Te püüate asju meelde tuletada, et sellest kinni hoida. Te võitlete väga-väga kõvasti, et kinni hoida, aga see elu on teie jaoks läbi. Teil tuleb lahti lasta, sellepärast ma siia tulingi.”

Edward nägi end pikali maas. Haavu ega verd ei olnud, surmast polnud jälgegi.

„Äkki ma lihtsalt kaotasin kukkudes teadvuse ja näen praegu ainult und.”

Sõdur näitas peaga kraatri poole, kus maapind oli äsja segi pööratud.

„Juhuslik mürsk kukkus sinna seitse läbi kolmkümmend kuus minutit ja kaksteist sekundit. Plahvatus tekitas lööklaine, mis teid tabas. See põhjustas kopsuarteris emboolia, mis jõudis südameni ja seiskas selle.”

„Ma ei ole kunagi varem sellist juttu kuulnud.”

„Siin kandis ei ole keegi sellist juttu kuulnud, veel mitte. Küll nad varsti mõtlevad selle jaoks eraldi nime välja. Kas pole hämmastav, kuidas inimesed inspireerivad üksteist tapma, nägemata selleks isegi vaeva, mis te arvate?”

Edward ei teadnud, mida arvata.

Ta vaatas oma uuri.

See näitas sama hetke, seitse läbi kolmkümmend kuus minutit ja kaksteist sekundit.

„Tundub, et mu kell jäi ka sellest seisma.”

Sõdur võttis kiivri maast üles ja pani selle põntsuga pähe.

„Tegelikult tegin seda mina.”

„Vabandust?”

Sõdur puudutas oma verise noa käepidet.

„Ma sulgesin selle lahinguvälja osa ülejäänud õgijate eest, mul oli vaja aega tolle tapmiseks, kes teie verd ihkas. Kuradi raisal oli terve salk kaasas. Igatahes siin sees on kell endiselt seitse läbi kolmkümmend kuus minutit ja kaksteist sekundit. Väljaspool on päev juba möödas.”

Edward vahtis sõdurit, kelle pilk muutus järjest hüpnotiseerivamaks.

„Kui veider, aga ma usun teid.”

„Jah, eks ole, inimene veedab terve elu mõeldes, mis siis saab, kui ta sureb. See raputab alati läbi, kui avastad, et kõik ei lähegi päris nii, nagu prohvetid ennustasid. Nagu ma ütlesin, sellega tuleb lihtsalt harjuda, selles mõttes, et suremisega.”

… tuleb lihtsalt harjuda … suremisega …

„Kas mind jäetakse mädanema nagu toda Saksa sõdurit silla all?”

„Lahingus langenud, kes siin sektoris hukkusid, maetakse Agny lähedal põllule. Teie mehed tulevad varsti teid otsima. Nad leiavad teie surnukeha ja viivad selle mäest alla, et see koos teistega maha matta. Need, kes minu kompaniist järele on jäänud, on ka seal vaatamas. Neil on kästud teie surnukeha eest hoolitseda, kui see kohale jõuab. See maetakse parajal ajal maha.”

„Parajal ajal?”

„Jah, leitnant, parajal ajal.”

„Ma ei saa aru, tõesti ei saa. Ja imelikul kombel ei paista see mind häirivat.”

„Sest teil pole olemiseks enam maist möllu vaja ja te olete valmis sellest lahti laskma.”

„Aga miski hoiab mind kinni, miski, mis on mulle kallis.”

„Peate unustama isegi kõige kallimad asjad ja lahti laskma.”

… kõige kallimad asjad … lahti laskma …

Edward nägi tuttavaid nägusid ja need hakkasid tema silme eest kaduma.

Ta tundis, et nad on talle väga kallid, ja nad tulid talle meelde.

„Jah, ma tean neid. Minu naine, lapsed. Mis neist saab, kui ma olen läinud?”

„Vabandust, leitnant, aga siin kandis ei tea keegi tulevikku, isegi prohvetid mitte. Võin teile ainult seda öelda, et nende elu läheb nii või teisiti edasi.”

Kõik on selja taha jäänud, lahked

ja lahkusetud ka …

„Aga nende nimed, mul ei tule isegi nende nimed meelde.”

„Mälestus on elusatele, leitnant, mitte surnutele.”

… neist on jäänud

õhtuks vaid unistus …

„Öelge mulle, palun, öelge mulle nende nimed.”

„Ma ei saa, ma ei tohi sekkuda sellesse, kuidas te surete.”

Tume sillerdav voog on tuleviku ja mineviku enda alla matnud.

„Te olete nii julm.”

„Jah, ma usun, et see võib nii tunduda. Teisest küljest aga ei ole ma luuletaja.”

Kui kahvatu ja nõrk on valgus...

„Kas ma olin luuletaja? Ma ei mäleta iseennast.”

„Jah, leitnant, te olite luuletaja, teid armastati kõigest hingest.”

Ja nüüd, kuulake vihma …

„Palun, te ütlesite, et teate neid sõnu, neid, mis on päeviku viimastel lehtedel.”

Sõdur tõusis püsti, pani püssi õlale. Ta ütles õrnalt:

„Noorkuu ja kõigi tähtede valgus,

ja linnuke ei laula enam …

Ma ei saanudki aru, mida Jumal tähendas.”

Edward tundis, kuidas hingus tema kehast lahkus. „Kõik kaovad, ainult tema nägu on mul silme ees.”

… kõige kallimad asjad …

„Kõik on korras, leitnant, lood on nii. See ei lõpe teiesuguste jaoks ära, see ei lõpe kunagi ära. Lihtsalt unustage see elu ja laske sellest lahti.”

Õndsad on surnud, kellele vihm peale sajab …

Liikumatu maailm liigahtas.

Ta nägi suurtükkide sähvatusi.

Ta nägi vihma, ainult pöörast vihma.

„Oh, mu … mu Helen.”

„Vaadake mulle silma, leitnant, kuulake minu häält …”