Читать книгу Helikopterirööv - Jonas Bonnier - Страница 4

Vana mees tuli jalutuskepile toetudes metsast välja ja astus teele, millest polnud järel muud kui kaks kinnikasvanud pikivagu. Ta kandis paar nädalat varem Handeni Coop Forumist ostetud musti kummikuid ja tumepruuni vihmamantlit, mille ta oli ostnud 70ndate keskel Fältoversteni Tempost.

Ta ei olnud suurem asi ostleja, polnud seda kunagi olnud.

Lund veel ei olnud, kuid härmatis hoidis puid ja põõsaid oma raudses haardes. Lõpuks ometi oli tõeliselt külm ning õhtuks oli loota ehk ka lund.

Jäisest metsast, mille üldisele hallikaspruunile paletile pakkusid ainsat erksat värvi vaid puude rohelised okkad, jooksis vanamehest kümmekond meetrit eespool välja must koer. Labradori retriiver. Koer heitis omanikule uuriva pilgu ja suunas nina maasse, joostes mööda teed edasi. Paar meetrit eespool ilmus välja veel kolm koera, kõik sama suured ja sama värvi. Nad ületasid tee ja kadusid teisel pool põõsastesse. Vana mees järgnes neile. Ta kuulis ülejäänud koeri selja taga, kolm emast ja üks isane, uitamas edasi-tagasi härmas mustikavarte ja sõnajalapuhmaste vahel.

Nad olid teel koju.

Mees elas tumepunases suvilas, mis asus Landfjärdenist veidike lõunas, umbes poolel teel Nynäshamni ja Stockholmi vahel. Köögiakna taga laiuvast paksust metsast läbi vaadates paistis talvekuudel kätte Muskö saar. Tema väravat eraldas rannajoonest vaid paarsada meetrit ning seal oli piisavalt kohti, kus koerad kevaditi ja suviti ujuda said. Labradori retriiveri varvaste vahel on ujulestad, see tõug on aretatud asju veest välja tooma.

Kaheksa täiskasvanud koera elasid koos mehega põhihoones, kaks kõrvalhoonet olid kutsikate päralt. Mees oli labradoride aretusega tegelenud peaaegu kakskümmend aastat, ta eelistas koeri inimestele. Sellepärast elas ta metsas. Kuna piirkonnas polnud ei veevarustust ega stabiilset elektrit, pidi ta ise hakkama saama. Naabrid hoidsid distantsi paarkümmend kilomeetrit lõuna poole jäävas külas.

Mees käis esimestel aastatel ostjatega ise kohtumas, kuid tüdines peagi paksudest prouadest, kes küsisid, kas koerad vajavad kõvasti liikumist, ja lastest, kes kiskusid kutsikaid kõrvust.

Ja kui ta kannatuse kaotas, siis tõstis ta häält ja laksas laste tatised käed eemale.

Jumalal ei olnud kunagi plaani teha temast müügimeest. Praegu olid tal abilised. Teised koerakasvatajad näitasid tema eest kutsikaid ja noori koeri ning hoolitsesid isegi tema äriasjade eest. Ja võtsid endale ka kogu au, aga vanamees sellest ei hoolinud.

Kui ta hommikuselt jalutuskäigult koju tagasi jõudis, oli kell juba üheksa. Tema suvila koosnes kolmest toast ja köögist. Kuna koerad tõid endaga alati pool metsa tuppa kaasa ja vanal mehel olid viimastel aastatel olnud seljaprobleemid, polnud koristamisel erilist mõtet. Ta ei lasknud koeri kööki, mis tähendas, et see oli ainus ruum, kus valitses teatav kord. Ta pani kohvimasina tööle.

Ta ootas külalisi.

Ta tundis neid piisavalt hästi, et olla kindel, et nad tulevad kokkulepitud ajaks. Ta oletas, et nad kardavad teda – nad ei olnud ainsad.

Sami Farhan saabus esimesena.

Vana mees nägi teda lähenemas suurelt teelt mööda jalgrada. Buss, mis viis Västerhaningest Nynäsi, peatus 73ndal ja suvila asus kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel metsa sees.

Sellest oli möödunud aastaid, kui Sami viimati poksiringis sparris, kuid ta liikus endiselt nagu poksija. Hoolimata suurest ja raskest kehast olid tema jalad kiired ja kerged. Tal kulus vähem kui minut, et jõuda värava juurest majani. Tal oli seljas lühike hall villane jakk, mis näis hästi sobivat kevadiselt päikeselisele Nytorgetile, ja jalas valged spordijalatsid.

Mees lasi ta sisse. Koerad olid ootamatust külalisest nii erutatud, et oleksid poksija äärepealt põrandale tõmmanud. Oli selge, et Maloof ei tulnud sama bussiga, mis tähendas, et nad peavad 35 minutit ootama. Nii pikk oli busside väljumise vahe. Vana mees haaras ukse tagant konksu otsast kõrvalhoone võtme ja nad läksid koos välja.

„Kuidas su vennad elavad, Sami?“ küsis vana mees.

„Miks sa küsid?“

„Ma kohtasin mõni aeg tagasi su vanemat venda Alit, aga nooremat pole ma tükk aega näinud. Adil või mis tema nimi oligi.“

„Jah, see on tema nimi.“

„Kas temaga on kõik korras?“

„Sa pead ta külla kutsuma ja ise järele uurima, kui see sind huvitab.“

Mees noogutas ja vaatas maha. Kaval naeratus mängles tema huultel. Sami tundlikkus vendade suhtes ei olnud muutunud. Aias kahe maja vahel oli vanal mehel maakelder. See oli ehitatud 50ndatel. Kivid vanamoodsalt üksteise peale laotud ja katus samblaga kaetud. Paari aastakümnega oli ehitis omandanud sama kulunud väljanägemise nagu ümbritsevad metsad.

Kaheksa koera tihedalt kannul, peatusid mees ja Sami keldris, et võtta kutsikatele toitu. Vana mees hoidis seal koerte toitu, majapidamis- ja tualettpaberit ning kõike muud, mis ei mahtunud peahoone sahvrisse. Kelder oli palju suurem kui väljastpoolt paistis, ulatudes otsapidi selle taga oleva kalju alla.

Keldri kõige pimedamas ja kaugemas otsas oli 50 üksteise otsa laotud kasti. Igaüks neist oli täidetud kilekottidesse pakitud pangatähtedega. Seal oli iga nimiväärtusega kupüüre kogusummas üle kolmesaja miljoni.

Tõenäoliselt oli raha külmas ja niiskes keldris juba mädanemise äärele jõudnud.

Kuid vana mees ei muretsenud selle pärast. Lõppude lõpuks ei olnud tal midagi, millele ta seda kulutada oleks tahtnud.

Ta palus Samil koeratoitu tassida ja nad läksid vaikides iginäljaseid kutsikaid toitma.

Kui nad peahoonesse tagasi jõudsid, kadus vana mees korrus kõrgemal asuvasse magamistuppa. Sami istus kööki ja jäi kümneks minutiks läbi kohvifiltri voolavat vett vaatama. Vaikselt istumine oli talle alati olnud raske ning mõtlematult hakkas ta oma parema kannaga innukalt ja rütmiliselt vastu põrandat koputama, tehes seda nii hoogsalt, et see pani terve tema jala värisema. Ta vaatas aknast välja ja nägi lõpuks Michel Maloofi läbi metsa lähenemas. Samal ajal kuulis Sami trepil samme, vana mees oli teel tagasi alla.

Maloof oli lühem kui Sami. Ta kõndis õlad kergelt längus, kuid liikus samas kiirelt ja otsustavalt. Ta kandis saapaid, mis sobinuks paremini metsa, kuid oli ilmne, et tal on külm. Kui vana mees ukse avas, venis tema näole iseloomulik lai naeratus, paljastades kaks hambarida, mis hästihooldatud musta habeme taustal eredalt särasid.

„Hei-hei,“ ütles ta.

Ta sirutas välja käe, olles unustanud, et vanale mehele ei meeldi kätt suruda. Tänu koertele ja tekkinud kaosele ei olnud aega piinlikkust tunda.

„Sami on juba siin,“ ütles vana mees.

„Sami?“ kordas Maloof.„Kas see Sami?“

Tema hääles kõlas vaevumärgatav teravus. Muidu poleks olnud võimalik aru saada, mida ta oma küsimusega mõtles. Tema võime varjata oma mõtteid ja arvamusi oli legendaarne, Michel Maloofiga ei julgenud keegi vabatahtlikult pokkerit mängida. Tema näoilme ei muutunud ja tema sõbralikku naeratust ei paistnud mõjutavat välistegurid. Tema liigutused olid aeglased, tasakaalukad ja läbimõeldud. Ta libistas mõtlikult peoga üle habeme. Sami ilmus köögiuksele.

„Milline üllatus,“ ütles poksija.

Michel Maloof oli sündinud Liibanonis kristlikus peres, Sami Farhan moslemi peres Iraagis. Mõlemad olid lapseeas oma peredega Rootsi kolinud ning käinud Stockholmi äärelinnas koolis. Vana mees oli nendega erinevatel asjaoludel mõned korrad kohtunud ja nad olid talle muljet avaldanud. Aastate jooksul olid nad tõestanud, et on professionaalsed ja usaldusväärsed, mis tulenes osaliselt asjaolust, et nad polnud kunagi narkootikume puutunud, ei oma tarbeks ega äriliselt. Kõik teadsid, et kui tahad Michel Maloofi või Sami Farhaniga koostööd teha, ei tohi samal ajal uimastitega jännata.

Sellest hoolimata polnud Maloofi ja Farhani teed ristunud rohkem kui vaid põgusalt. Mitte enne tänast.

Nad istusid kulunud köögilaua äärde. Sami ja Maloof hoidsid käsi oma kuumade kohvitasside ümber. Sami ei mõistnud, kuidas sai vana mees elada nii külmas. Üks koertest hakkas köögiukse taga ulguma ja peagi ühinesid temaga ka ta sugulased. Vana mees vaigistas neid lühikese käsklusega, ta ei pidanud selleks häält tõstma.

Sami ja Maloof vaatasid teineteisele otsa.

Nad jagasid koerte lugupidamist vana mehe vastu, isegi kui nad ei saanud öelda, et ta neile oleks meeldinud. Ta ei olnud seda tüüpi inimene, kellesse oleks saanud kiinduda. Aga kui ta nendega ühendust võttis, tulid nad kohale. Miks ei oleks nad pidanud seda tegema? Vanal mehel oli tihti huvitavaid ideid.

„Teil pole piisavalt riideid seljas,“ ütles vana mees, kui Sami küsis, miks ta toatemperatuuri ei tõsta.

Sami hoidus talle ütlemast, et tänapäeval on saadaval akutoitega kütteseadmed, kui suvilas peaks olema elektriga probleeme.

„Mul on ettepanek,“ jätkas vana mees.„Või pigem küsimus.“

Sami ja Maloof jäid teda kuulama. Nende erinevused olid silmanähtavad, kui nad kõrvuti istusid. Sami pilk oli avatud ja julgustav, ta ootas innukalt järgmist lauset, tal oli sellega kiire. Maloof istus, pilk ära pööratud, pinges ja pealtnäha ükskõikne, iseendasse tõmbunud. Kui nende silmad põgusalt kohtusid, peegeldus neis vaatleja ettevaatlik uudishimu.

„Västbergas on üks hoone,“ ütles vana mees,„mida te mõlemad teate. Hoone, milles on suures koguses sularaha. Ja nüüd on tekkinud võimalus ...“

Koerad urisesid. Nad hakkasid mängima ja peagi tundus, et kõrvaltoas kukuvad mööbliesemed ümber. Kuid nende mäng lõppes, ilma et mees oleks pidanud neid vaigistama.

„Ma tean üht naist,“ jätkas ta,„kellest võib minu arvates abi olla. Vähemalt on selline võimalus olemas. Ta otsib ... seltskonda. Tal on konto nendes portaalides. Teate küll, kus saab kohtamisi kokku leppida.“

Sami ja Maloof noogutasid. Kui seda juttu oleks rääkinud keegi teine, oleksid nad tema sõnavaliku „kohtamisi kokku leppida“ üle nalja heitnud. Kuid selle vana mehe üle nad ei naernud. Tema puhul tuli suud pidada ja kuulata.

Nad jõid kohvi, mis oli kange ja kibe, ning ootasid, et ta jätkaks.

„Sellepärast ma teid siia kutsusin,“ ütles ta peale lühikest pausi.

„Arvasin, et siin võib midagi teie jaoks olla. Võibolla soovite te tutvuda tüdrukuga? Ta on teievanune. Viige ta õhtusöögile. Öelge, et leidsite tema kontaktandmed kuulutusest.“

Maloof ja Sami vaatasid teineteisele otsa. Mitte kummalgi neist ei olnud elus naistest kunagi puudust olnud.

„Ma ei usu, kahjuks, et saan seda teha,“ üles Sami viimaks. „Sa ikka tead, et me ootame last?“

„Tean,“ ütles vana mees.„Ja üsna varsti, oli vist nii? Su poeg pole isegi veel aastane? Mis tema nimi oligi? John? Kas ta on ristitud?“

„Ma ei saa tüdrukuga kohtama minna,“ ütles Sami, jättes vastamata küsimusele ristimise kohta.

Ta trampis jalgu, püüdes neid soojendada, ja lisas selgituseks:

„Isegi mitte teeseldes. Mõistad? Pealegi ei tegele ma enam selliste asjadega. Mul on midagi muud käsil. Saad aru?“

Mees noogutas, kuid tema näoilme ei muutunud. Ta nagu poleks kuulnudki Sami vastuväiteid.

„Ja mida ütled sina, Maloof?“ küsis ta.

„Noh, mina,“ ütles Maloof, „ma võin kellega tahes kokku saada. Ma mõtlen seda tüdrukut ... aga selle Västberga hoone juures on umbes kahesaja meetri kaugusel politseijaoskond. Seda ta ... ilmselt muuta ei saa, kas pole nii?“

Mees ei vastanud.

„Ei, ei,“ jätkas Maloof, jäädes ettevaatlikult eriarvamusele ja püüdes oma kahtlusi jagada. „Ja tõepoolest, seal on vastuvõtus ööpäevaringne valve. Sada kaamerat. Üks kõige paremini turvatud hoidla Põhja-Euroopas. Aga seda kõike ta ehk juba teab?“

Mees ei paistnud irooniat mõistvat.

„Kohtu temaga,“ kordas ta ja pöördus Sami poole.„Kuula ta ära. Ta võib midagi huvitavat rääkida.“

Sami venitas oma pulloveri kaelust, nagu vajaks värsket õhku.

„Ei, aitäh, mulle aitab,“ ütles ta viisakalt, nagu oleks talle kooki pakutud.

Mees vaatas teda tühjal pilgul ning pöördus siis Maloofi poole.

„Michel?“

„Jah. Või,“ ta muutis meelt,„ma ei tea?“

„Kui sa viid ta õhtusöögile, maksan ma selle kinni,“ ütles vana mees. „Ja kui sellest midagi sünnib, siis ma kujutan ette, et saan rahaliselt aidata.“

„Muidugi, muidugi,“ noogutas Maloof.„Ei.“

„Ei?“

Maloof tegi nii ebamäärase žesti, et seda oli võimatu tõlgendada. Ta ei tahtnud näida pessimistlikuna. Ta vaatas Samit, kes raputas peaaegu märkamatult pead, hõõrudes oma käsi, et neid soojendada. Mõlemad pidasid koertega mehest sügavalt lugu, kuid seekord hoidis ta kinni õlekõrrest.

„Ma olen pettunud,“ ütles vana mees laua äärest tõustes. „Ma olen tõesti pettunud.“

Köögis oli täielik vaikus, mõlemad mehed tundsid end ebamugavalt.

Mees võttis taskust paberitüki ja ulatas selle Maloofile.

„Selle sa võiksid ikkagi võtta. Need on tüdruku isiklikud andmed. Ja tema üldised kontaktandmed. Juhuks, kui sa peaksid meelt muutma.“

„Tänan,“ vastas Maloof ja pistis selle oma jakitaskusse.„Ei või iial teada. Seda ei tea kunagi.“

„Ma usun, et sina ja Sami võiksite korda saata midagi tõeliselt ... huvitavat, kui te koos töötaksite,“ lisas mees.