Читать книгу Helikopterirööv - Jonas Bonnier - Страница 8

Sami Farhan tegi vasakpöörde Tegeluddsvägenile ja sõitis üle raudtee Frihamneni kontorihoonete ja ladude poole. Kell oli pool seitse hommikul, oli endiselt pime ja ta hakkas ootusärevuses sõrmedega vastu rooli trummeldama.

Võrreldes unise kesklinnaga käis sadamas vilgas tegevus. Kaubikud ja veoautod sõitsid edasi-tagasi Frihamnsgatani eredate prožektorite all, mis asendasid seal tänavavalgustust, kraanad tõstsid laevadelt konteinereid ja Sami erutus ainuüksi mõttest, et ühest sellisest metallkastist saab alguse tema uus elu.

Hassan Kaya kontor asus aadressil Magasin 6 ning Sami parkis auto laadimisplatvormi kõrvale.

Vaevalt poole tunni pärast peaks laev sadamasse jõudma.

Ta ei suutnud kohale tulemata jätta, et seda oma silmaga näha. Ta oli Ibrahim Bulutiga, kes oli ta selle projekti juurde meelitanud, kokku leppinud kohtumise dokil. See hetk oli mäletamist väärt.

Neli kuud varem oli Sami mööda teise korruse akendeta koridori sammudes sisse astunud Hassan Kaya väikesesse täistuubitud kontorisse.

Ibrahim Bulut oli tutvustamise enda peale võtnud.

Sami oli teismeeas Bulutiga Linnea poksiklubis poksinud. Nad tegid trenni vaid paar kuud, kuid sellest piisas, et neist saaksid sõbrad. Aastate jooksul kohtusid nad aeg-ajalt ning tegid 2000. aastate alguses isegi paar korda koostööd. Sestsaadik oli Bulut ametis asjaga, mida Sami kavatses tegema hakata. Türklane oli kuritegevuse sinnapaika jätnud ning nüüd oli tal edukas lilleimpordiäri Årstas. Tänu impordile oli ta möödunud sügisel tutvunud Hassan Kayaga, kes oli just alustamas uut äri. Samit kutsuti osalema ainult tänu sellele, et ta juhtus Bulutiga autos istuma, kui Kaya Bulutile helistas, et oma plaanidest rääkida.

Paar päeva varem olid nad kohtunud Kaya Magasin 6 kontoris. Ruum lõhnas niiskuse järele ja oli täis ehitussegusid ja paberit. Sami oli istunud puidust toolil ja kuulanud, kuidas asi käib.

Kaya rääkis, et oli kaua selles äris tegutsenud ning tegelenud värskete ja külmutatud mereandide impordiga 90ndate keskpaigast saadik. Nüüd oli tal plaanis tegevussuunda muuta ning loobuda võitlusest suurte monopolide ICA ja Axfoodi vastu. Seetõttu otsis ta uusi partnereid. Suurem osa krevette ja rannakarpe püüti Põhjamerest. Kuid mida lähemale minna Põhja-Jäämerele, seda paremaks muutus mereandide kvaliteet. Põhjus, miks nii vähesed seda tegid, oli selles, et tagasitee Rootsi võttis rasketes mereoludes kaua aega. Kuid Hassan Kayal oli õnnestunud leida kapten, kes külmutas mereannid juba laevas ning pakkus kvaliteetseid tooteid mõistliku hinnaga. Hulgimüüja juurdehindluse juures tähendas see ratsa rikkaks saamist.

Kaya oli joonistanud plaani pabersalvrätile, mille ta leidis vanast Valhallavägeni Hiina restorani takeaway-toidu karbist. Samile anti numbrid kaasa. Nii sai ta ise arvutada, kui suured rahad liiguvad impordiäris.

„Me loome ettevõtte,“ seletas Kaya. „Sina ja mina ja Ibrahim. Minu kapten vajab oma laevale uusi külmutusseadmeid ja selleks on kapitali vaja. Ibrahim on lubanud investeerida kümme miljonit ja sama suure summaga osalen mina. Kui palju oled sa mõelnud investeerida?“

Samil käis peale kohtumist pea ringi. Tal polnud nii palju raha. Peale isikliku konto tühjendamist ja peale seda, kui tema vennad olid vastumeelselt nõustunud laenama talle oma säästud, õnnestus Samil lõpuks auk pähe rääkida ka mõnele oma sõbrale ja Karini onule. Ta sai kokku viis miljonit. Selle eest sai 20 protsenti värskelt loodud ettevõttest tema omaks.

Ta rääkis projektist Karinile, kuid jättis mainimata, kui suur on tema osalus selles.

Risk oli see, millega ta oli elanud kogu elu.

Kui Sami Farhan sel külmal hommikul mööda treppe teisele korrusele Magasin 6 poole jooksis, et vahetada Hassan Kayaga paar sõna, avastas ta enda üllatuseks, et tagasihoidlik kontor oli suletud ja lukus. Kaya oli soovitanud Samil mitte laeva vaatama tulla, konteineritäie külmunud krevettide mahalaadimine polnud mingi eriline sündmus kellegi jaoks, kes oli seda korduvalt teinud.

Kuid Sami ei olnud.

Ta jooksis kiiretel jalgadel uuesti trepist alla ja hoonest välja. Läänemere vesi oli endiselt paar kraadi soojem kui külm hommikuõhk. Lahe ja dokkide kohal lasus udu ning tema nägu tõmbus teed ületades niiskeks. Kell oli kümne pärast seitse ja tema suu tõmbus naerule, kui nägi sadamasillal Buluti valget Mercedest.

Edukas hulgimüüja märkas Samit lähenemas ja astus autost välja. Mehed tervitasid teineteist.

„Aeg on teenida natuke kuramuse raha,“ ütles Bulut kähedalt naerdes.

Tema suust tuli aurupilv, justkui ümbritseks naeru jutumull.

„Kus on laev?“ küsis ta ja vaatas ringi.

Sami raputas pead ja osutas huupi sadama sissekäigu poole.

„Sina oled see, kes seda teab. Mul pole õrna aimugi. Kas laevad on nagu lennukid? Kas nad randuvad kindlal ajal või kuidas see värk käib?“

„Millal lennuk viimati õigel ajal maandus?“ küsis Bulut. „Kas sa veoautosid oled näinud?“

Hassan Kaya oli näidanud neile visandeid veoautodest, mis kandsid ettevõtte logo. Need oleks pidanud seal olema, et last vastu võtta, kuid neist polnud märkigi. Sami hüppas ühe koha peal üles-alla nagu väike laps, kes nõuab oma küsimustele kiireid vastuseid.

Kell sai seitse ja kaks sõpra rääkisid ...rsta ladudest ja sellest, kui palju raha nad külmutatud mereandidega teenivad, püüdes samal ajal hoida sooja nii hästi kui võimalik. Sami kiikas pidevalt Läänemere poole, lootes laeva näha. Kuid laeva ei tulnud, nagu ka veoautosid.

Kell pool kaheksa ei suutnud Sami enam pettumust varjata. Ta palus Bulutil Mercedese juures oodata ning läks paari kaupa maha laadiva mehega juttu ajama.

Sami Farhan polnud mees, kes jätaks midagi juhuse hooleks. Kahe kuu jooksul, mis olid möödunud sellesse projekti investeerimisest, oli ta esitanud Hassan Kayale tuhandeid küsimusi ja Kaya oli kõigile neile kannatlikult vastanud. Tänu sellele ei teadnud Sami üksnes seda, et laev, mida nad ootasid, sõitis Eesti lipu all, vaid ka seda, mis selle tähis on ja kus see randub.

Kuid mitte keegi, kes sadamas sel hommikul töötas, ei osanud anda talle vähimatki vihjet selle kohta, mis oli juhtunud.

Kell kolmveerand kaheksa helistas Sami Hassan Kayale. Telefon kutsus, kuid kõnele ei vastatud. Seekord ei läinud see ka kõneposti.

„Mulle see asi ei meeldi,“ ütles Sami, kui ta Buluti ja auto juurde tagasi jõudis. „Kas sa saad aru, mida ma mõtlen? See ei ole hea tunne.“

Tema süda peksles läbi paksu sulejope.

„Sa oled lihtsalt paranoiline,“ ütles Bulut naeratades. Ta naaldus vastu Mercedest ja suitsetas.„Nagu tavaliselt.“

„See ei ole lihtsalt minu raha. Kas sa saad sellest aru? Inimesed ootavad asju. Igast suunast.“

„Sa oled seda mõned korrad maininud,“ vastas Bulut.„Nii umbes sada korda.“

„Nii et kus see laev siis on?“

Sami trummeldas sõrmedega vastu reit ja vangutas pead.

„Äkki istume maha ja ootame?“ pakkus Bulut, kes hakkas sõbra eeskujul rahutuks muutuma.

Nad istusid Mercedesesse ja Bulut käivitas auto, et kütteseade sisse lülitada. Vaikides vahtisid nad sadama tühja sissepääsu. Sami sõrmed jätkasid trummeldamist. Küll reitel, küll armatuurlaual, küll autouksel. Mõne minuti pärast ei suutnud ta seda enam taluda.

„Ma lähen vaatan, kas ta on ehk kontorisse jõudnud.“

Ibrahim Bulut noogutas.

Kui Sami Farhan Magasin 6 koridori jõudis, oli enamik uksi ikka veel suletud. Ta koputas Kaya kontori uksele. Alguses õrnalt, siis kõvemini. Midagi ei juhtunud.

Ta võttis oma telefoni ja valis uuesti numbri, millele mereanni maaletooja oli alati vastanud. Telefon kutsus, kuid ikka ei vastanud keegi.

Telefon vastu kõrva surutud, uuris Sami lukus ust. Mõnedel kontoritel olid sel korrusel metalluksed, kuid see uks oli puidust. Ta pistis telefoni taskusse ja püüdis ust õlaga tõugata. Uks andis järele. Mitte palju, kuid piisavalt, et uuesti proovida, seekord jõudu kasutades.

Viiendal katsel andis uks järele. Raam purunes raksatades ja Sami leidis end ootamatult väikesest kontorist, mida ta oli nii palju külastanud.

See oli tühi. Isegi laud oli läinud.

Tema veri vemmeldas meelekohtades.

Mingit laeva ei tule. Mingeid veoautosid ei ole.

Nagu tiiger väikeses puuris, sammus Sami kontoris edasi-tagasi. See kaabakas oli neid tüssanud.

Ibrahim Bulut istus autos ja ootas. Sami tõmbas autoukse lahti.

„Ta on läinud. Mõistad? Läinud. Kontor on tühi. Telefon on välja lülitatud. Pagan võtaks! Kuradi kurat küll. Nüüd läheme selle lurjuse juurde koju ja vestleme temaga.“

„Mida põrgut sa räägid?“

Igasugune värv oli Buluti näost kadunud.

„Me saime tünga. Mingit laeva ei tule. Me läheme nüüd selle mölaka poole ja hoolitseme selle eest, et me oma raha tagasi saaksime.“

„Aga ...,“ ütles Bulut,„ma ei tea, kus ta elab ...“

„Sa ei tea, kus ta elab? Mida kuradit sa sellega öelda tahad?“

Sami ei uskunud oma kõrvu.

„Kusagil Göteborgis, ma arvan,“ ütles Bulut.„Või Landskronas või kusagil seal paganama läänerannikul.“

„Aga sa ju väitsid, et tunned teda?“

„Jaa, põrgu päralt, ma tunnengi teda. Me oleme ju koos töötanud. Aga mitte nii hästi, et teada, kus ta elab. Kusagil ta oma krevettidega elab, see on kõik, mis ma tean.“

Sami mõtles rahale. Ta mõtles Karinile, tema suurele kõhule ja sellele, kuidas ta Johni imetab. Ta mõtles oma suurele vennale, kes nimetas teda Krevettide Isandaks ja naeris.

Ta mõtles, kuidas oli mõne hetkega muutunud edukast ärimehest võlgades vaevlevaks kriminaalse minevikuga kokaõpilaseks.

„Kuradi kurat,“ karjatas ta, tagudes kätega Saksa auto tugevat esipaneeli.„Põrgusse, põrgusse, põrgusse!“