Читать книгу Helikopterirööv - Jonas Bonnier - Страница 6

Sami Farhan sidus esikus saapapaelad kinni, tõmbas polosärgi peale paksu tumerohelise sulejope ja oli juba uksest välja astumas, kui kuulis, et John hakkas ärkama.

Ta peatus uksel, sõrmed vaikselt ukselingil trummeldamas, ja kuulatas pingsalt. Beebivoodi oli nende magamistoas akna all. Ta oli magamistoa ukse kinni pannud, et mitte Karinit ja poissi äratada – kell oli kõigest kuus hommikul. Ta seisis hiirvaikselt ja lalin lakkas hetkeks, kuid siis kuulis ta ootusrikast kurinat, mis muutus valjemaks.

Beebi hakkas tõesti ärkama.

Sami pani ukse vaikselt kinni ja kiirustas läbi esiku tagasi magamistuppa, saapad endiselt jalas ja jope seljas. Karin magas, kuid ta vähkres nende suures kaheinimesevoodis ärevalt. Ta oli öö jooksul vähemalt kaks või kolm korda ärganud, Sami ei olnud selles päris kindel. Sami tõstis väikese keha beebivoodist ja surus poisi vastu oma pehmet jopet, kiigutades ja uinutades väikest pampu. Tema jõupingutused olid läbikukkumisele määratud. John oli näljane ja mingi kiigutamine siin ei aidanud.

„Mis kell on?“

Karin pomises patja. Sami asetas beebi hellalt voodisse tema kõrvale. Emapiima lõhn ajas Johni peaaegu ulguma ning Karin tõmbas teki pealt, tuues nähtavale ümmarguse rasedakõhu ja paljastades näljasele lapsele rinna.

„Kuhu sa nii vara lähed?“ küsis ta, teadmata endiselt, mis kell on.

Sami higistas oma paksu jope all. Ta seisis kõhklevalt magamistoas ja kõigutas end närviliselt, nagu uinutaks ta endiselt last. Ta ei suutnud oma silmi neilt kiskuda. Rase naine imetamas väikest last. Tema perekond. Magamistoas levisid kehalõhnad. Nahk ja lähedus.

„Kas sa lähed kooli?“ küsis ta.

Sami mõmises. Seda võis tõlgendada kui kinnitust, ilma et see seda tegelikult oleks olnud.

„Mis kell on?“

Niipea, kui Karin silmad avab ja pead pöörab, näeb ta digitaalkella öökapil. Mees ütles, nagu asi oli.

„Viis minutit kuus läbi.“

„Kas nad on hakanud koidikul loenguid pidama?“

Karin naeratas, kuid tema silmad olid endiselt kinni. Beebi kaanis ahnelt piima.

Sami käis Kristinebergi kokanduskoolis, tal oli käsil teine semester. Kokkamine oli tal alati hästi õnnestunud, kuid nüüd õppis ta seda kunsti nullist. Ta oli seda naisele lubanud. Kui naine esimest korda rasedaks jäi, esitas ta ultimaatumi. Oma tavapärasel otsekohesel viisil selgitas ta, et kui tema lapse isa varitseb oht vanglasse sattuda, leiab ta uue isa, kellel on elus teistsugused ambitsioonid. Sami kas lõpetab oma päevade veetmise, planeerides üht suurejoonelist röövi või sissemurdmist teise järel, või ta hakkab otsekohe astuma, enne kui ta lapsesse emotsionaalselt kiinduda jõuab. Ja vastupidi.

Samil ei olnud valikut, see oli ilmselge. Ta oli Karini pärast valmis tegema mida iganes.

Sellepärast viis ta paberid Kristinebergi. Ta oli lõpuks otsustanud endale tõelise ameti leida.

„Terve kursus läheb Frihamnenisse vaatama laevu, mis toovad mereande,“ ütles ta tõde ilustades.

Nagu alati, rääkis ta kätega. Ta viipas Frihamneni suunas, näitas, kuidas laevad randuvad ja tegi žesti, mis võis kujutada teatavat kooriklooma.

„Mine,“ sosistas Karin.„Hakka astuma. Me võime uuesti magama jääda ...“

Mees noogutas. Tema jalg põntsus vastu põrandat, justkui püüaks ta ülikiiret teknomuusika tempot hoida. Kuid ta ei suutnud paigalt liikuda. John sõi häälekalt. Karin tajus tema kõhklust, avas silmad ja vaatas teda soojades riietes enda ees seismas.

„Sa oled nii pagana kena,“ naeratas ta.„Ära lihtsalt seisa seal nii kenasti, hakka astuma.“

Ta muigas, noogutas taas, vabastas end nõidusest, keeras hoogsalt ringi ja kiirustas uuesti esikusse. Ta jooksis nende vana Högbergsgatani maja ebatasastest treppidest alla. Tuhanded tunnid teismelisena poksiringis olid oma jälje jätnud, ta peaaegu lendas.

Kui ta külma veebruariõhku astus, lubas ta endale uhkustunnet. Kõigi kohtumiste ja diskussioonide ajal möödunud sügisel hoidis ta selle tunde endale. Liiga paljud otsad olid veel lahti ja ta ei tahtnud sündmustest ette rutata. Kuid nüüd julges ta viimaks uskuda, et see juhtub.

Sami ruttas mööda tänavat edasi. Lume, mis öösel maha sadanud oli, viib tuul päeval minema. Kui ta ümber nurga pöörates Katarina Västra Kyrkogatanile jõudis, joonistasid kirikuõue raagus puud tumehalli taeva taustal musti siluette. Valgemaks ei lähe veel tunde.

Plaan oli lõunaks koju Karini juurde jõuda, tehes enne kiire peatuse Systembolagetis, et osta tähistamiseks üks magnum-pudelis Moët.

Ta jõudis autoni ja istus naeratades rooli. Ilma Karini ja Johnita, tuletas ta endale meelde, ei oleks ta iial nii kaugele jõudnud. Ilma nendeta poleks ta ehk üritanudki?

Ta sõitis Katarinavägeni poole ja mõtles samal ajal kõigile hoiatustele, mida ta aastate jooksul oli saanud. Kibestunud endised poissmehed, kes nutsid taga oma muretut elu. Need, kes teadsid rääkida, et beebid tähendavad kõigepealt une, seejärel seksi ja lõpuks elu lõppu. Osaliselt võis ta neile õiguse anda. Ta magas halvasti ja tema sekselu polnud kiita.

Kuid John oli ime, kes kaalus kõik üles.

Kõik muutused on rasked. Inimesed tegid aastast aastasse sama tööd, sest nad ei julgenud midagi muud proovida. Nad suhtlesid lapsepõlvesõpradega, kellest nad olid lahku kasvanud, kuid kellele oli kergem helistada kui leida kedagi uut. Sami lapsepõlv oli kui pikk avastusrännak läbi Lõuna-Stockholmi äärelinnade. Kas tal oli lõpuks kakskümmend või nelikümmend aadressi, ei osanud ta öelda, kuid sel polnud tähtsust. Neil päevil polnud segregatsioon see, mis täna. Tol ajal elasid inimesed pead-jalad koos, moslemid, kristlased ja juudid. Türklased, iraaklased ja jugoslaavlased. Ta õppis kõigiga läbi saama, tal oli kerge rääkida ja sõbruneda nii Soome migrantide kui ka Aafrika põgenikega. Temast sai kameeleon, ta oli sunnitud õppima kiiret kohanemist uute olukordadega.

Selle kogemuse pani ta nüüd enda kasuks tööle. Ta oli sellele varemgi mõelnud, kuid nüüd oli see tõeline. Karini ja laste pärast, nii sündinud kui ka sündimata, jätab ta kuritegevuse sinnapaika. Ta heidab selle naha seljast. Ta ei kustuta oma telefonist ühtki nime, kuid lisab sinna uusi.

See ei olnud kõige kergem tee, kuid see oli tema tee.

Sami Farhan sõitis üle Skeppsbro silla ja läbi Blasieholmeni. Oli teisipäeva hommik, liiklus Stockholmi kesklinnas oli ikka veel hõre. Teisel pool vett nägi ta af Chapmani, purjelaeva, millest oli tehtud noortehostel. Selle helendav valge laevakere puhkas vees, mis oli must kui tindiloik.

Ta jõudis aegsasti kesklinnast välja. Seda, mida tema nimetas ettevaatuseks, võinuks teised pidada kontrollivajaduseks.

Tegelikult oli ta teel Frihamnenisse. Aga ta läks sinna üksi, mitte koos Kristinebergi kokanduskooli klassikaaslastega. Tema jaoks oli koolipingi nühkimine lõppenud, ei mingeid kokandustunde enam. Ta ei suudaks eales oma perele pakkuda elu, mida nad väärisid, kui viilutab võileivatordile kurke ning valmistab filet mignon’i jaoks Béarni kastet.

Tänane päev, see hommik, oli nende uue elu esimene päev. Ja nagu alati, oli selle võimaluse talle andnud puhas vedamine. Raha leida ei olnud kerge. Ta oli mängu pannud kõik, mis tal oli, kogu raha, mis kätte sai. Lisaks oli ta leidnud teisi finantseerijaid. Eelkõige olid need ta oma vennad. Nad narrisid teda, kahtlesid temas ja nimetasid teda „kalakaupmeheks“. Kuid nad tegid investeeringu, nagu ka paljud tema sõbrad ja tuttavad. Isegi Karini onu, ja seda ilma Karini teadmata. Puhas raha, mis paigutati seaduslikku ettevõttesse.

Kui ta Nybroplanile jõudis, oli selge, et linn on üles ärganud. Inimesed jalutasid Strandvägenilt Hamngatanile ja Blasieholmenist Östermalmi. Stockholmi jõukaim linnaosa polnud Södermalmis elavat Samit kunagi tõmmanud. Pealegi oli äärelinna hõngu Stureplanil rohkem tunda kui Mariatorgeti ümbruses või Mosebackel, ja tal oli äärelinnast ammuilma kõrini. Karin Flodin oli sündinud ja kasvanud Nytorgetit ümbritsevatel tänavatel, sealsed koolid olid linna ühed paremad. Nende lapsed pidid üles kasvama Södermalmis.

Sami oli Karinit armastanud nii kaua, kui ta mäletas. Iga inimest ootab elus suur armastus. Tal oli vedanud. Ta oli oma armastust kohanud juba teismeeas.

Niipea kui kättesaamatust nooruseihalusest sai tema tõeline armuke, süvenes tema armastus viisil, mida ta poleks ennustada osanud. Ähmastest unelmatest sai füüsiline reaalsus. Käkrus hambapastatuubid, pesemata taldrikud ja must pesu vannitoapõrandal tekitasid pingeid ega kuulunud kunagi tema fantaasiatesse, kuid samamoodi ei osanud ta kujutleda, kuidas lõhnab hommikul naise kõht, kuidas tema silmad säravad kohtumisel, kuidas Karin tema kätest kinni haarab, kui mees talle midagi räägib, kuidas ta mehe käsi hoiab ja tema hingesügavusse vaatab, paljastades asju mehe kohta, millest ta isegi teadlik ei olnud.

Kui naine kõigile varasematele rollidele lisaks uue rolli võttis ja sai tema lapse emaks, tegi mehe armastus läbi järjekordse muutuse. See oli kõige ilmsem siis, kui ta mõtles, mis tunne oleks naist kaotada. See oli alati olnud tema mure – ta ei kujutanud ette elu ilma Karinita. See oli liiga valus mõte.

Sellepärast oli Sami sel varasel pimedal veebruarihommikul autos. Sõitmas mööda Strandvägenit oma uuele elule vastu.