Читать книгу Helikopterirööv - Jonas Bonnier - Страница 9

Siin seda igatahes ei juhtu.

Muusika mürtsus nähtamatutes kõlarites nii valjult, et ta ei kuulnud isegi omaenda hingeldamist.

You’re hot then you’re cold, laulis Katy Perry. You’re yes then you’re no.

Miks, imestas Alexandra Svensson, püüdes jäljendada energilise treeneri kiireid kükk-hüppeid, peaks tema elu olema kokkuvõetav lühikese kolmeminutilise poplauluga? Ta ei tahtnud olla nii ettearvatav. You’re in then you’re out. Aga see ei olnud tema süü. Ultimaatumi esitamine mehele oli õige tegu. Mees ei saanud koogitükki ära süüa, seda samal ajal taldrikule alles jättes.

Sel neljapäeva pärastlõunal oli Ringeni Friskis&Svettis spordiklubis trennis umbes kakskümmend inimest. Alexandra oli läinud sinna kohe peale tööd. Mehi oli vaid kaks. Üks neist oli gei. Teine oli meeleheitel. Kumbki polnud sobiv kandidaat.

Põlvetõsted.

Käteringid.

Alexandra Svensson käis trennis kaks korda nädalas ja oli liigutused selgeks õppinud, kuid see polnud koht, kus võiks kohata kedagi, kellega jagada elu.

Tema ees, paremal, oli Lena Hall.

Alexandra jälgis sõbrannat peeglist. Lenal oli liivakellafiguur. Ta tellis alati saiakese, kui nad peale trenni kohvile läksid, ning ahmis selle endale sisse paari suutäiega, pidamata seda millekski eriliseks. Ja ometi tõusid Lena põlved kõrgemale kui treeneri omad ja ta ei paistnud kunagi higistavat.

Elu oli sügavalt ebaõiglane ja Lena oli selle tõestus.

Lena ja Alexandra olid ebatüüpilised sõbrannad. Nad ei tundnud teineteist eriti kaua, kuid Lena oli seda tüüpi inimene, kes kõigile meeldis, isegi kui olid teda äsja kohanud. Kui naised peale trenni Espresso House’i maha istusid, et võtta tavapäraselt kohvi – ja saiakese –, rääkis Alexandra tööst ja Lena riietest. Need olid rollid, mille nad olid endale võtnud. Alexandra rääkis uue loo oma ülemusest Claude Tavernierist ning Lena kulutas pool tundi kleidile, mida ta oli internetipoes näinud ja mida ta tahtis osta, kuigi see oli liiga kallis ja ta polnud seda selga proovinud.

„Aga ma ei peaks seda tegema, või mis?“ küsis ta.

„Ma ei osta just palju riideid,“ vastas Alexandra.

Ta vaatas iga natukese aja tagant oma mobiiltelefoni kella. Tegelikult ei olnudki tal erilist kiiret oma Hammarby Sjöstadi korterisse, tema ainus plaan oli minna läbi Hammarby Allee Coopist, et osta endale õhtuks midagi süüa. Alexandra vaatas igatsevalt Lena saiakest ja otsustas, et lisab ostukorvi ühe Lindti tumeda piparmündišokolaadi. Ta vajas midagi, millega end telekat vaadates lohutada.

Alexandra teadis, et ta ei peaks mõtlema mehele, keda tõenäoliselt kunagi enam ei näe, ta teadis, et see polnud suur kaotus, mees oli talle kõigest platseebo.

Kuid ta ei saanud sinna midagi parata.

Tal oli võime armuda lootusesse, ta armus armastusse ning tema tunnete objektil ei olnud alati suuremat tähtsust. Vähemalt mitte alguses. Aga varem või hiljem murdis reaalsus sisse. Ja mees, kes tema voodis magas, moondus kenast võlurist, kes kaotas üksinduse ära, norskavaks seaks, kes hommikusöögi ajal täis suuga iseendast rääkis.